Puhkus

Reede on selle aasta viimane tööpäev. Jõulud veedame Pärnus, siis vahepeale tädi manni juubel (peo ettevalmistusel olen korralduste andja rollis) ja 26. põrutame Hiiumaale puhkama. Minema siit linnamelust, kohtuma talvise ja rahuliku Hiiumaaga. Plaanis on kindlasti mitu head saunaõhtut, pahla-Jansa pahlakilud ja rohkesti viibimisi looduses.
Aastavehtuse vastuvõtmise koht ja seltskond pole veel kindel ja ma ei tahagi sellele mõelda, sest mulle ei meeldi aastavahetused. Vot jah, osadele ei meeldi jõulud, aga mulle ei meeldi aastavahetus. No ei saa ma sellest aastavahetuse melust aru ja ei oska ka rõõmu tunda. Nuhtlused on need aastavahetused minu jaoks.

Nädalavahetus

Nädalavahetus algas reede õhtul meie juures krevetiõhtu nimeall. Kümme inimest suutis ära süüa ainult 8 kg koorimata krevette, mida Tikka vaaritas. Üritust peab millaski kordama, sest järgi jäi 5 kg.
Laupäeval sai pool päeva magatud, siis 1,5 tunnine jalutuskäik Tabasalu looduses ja õhtul oli ülemuse sünnipäev. Sünnipäev algas sulgpalli võistlusega Zelluloosis. Naiste arvestuses jäin eelviimaseks, kuid mäng meeldis ja tekkis mõte mõnel vabamal õhtul veelkord mängima minna. Jätkus sünnipäev Villemi pubis ja südaööl ööklubis Amigo, kus esines Singer Vinger. Ei saa neid mehi mitte laita...
Pühapäeva peaaegu magasime maha - asjalikumaks sai hakatud alles peale kella nelja õhtul.

Talveriided olemas

Pika otsimise ja proovimise peale on nüüd siis lõpuks olemas ka varustus lauaga mäele minekuks. Puudu on veel saapad, kuid need peaks täna ostetud saama.

Modell: kes muu, kui barbie:-)

Kingitus

Sõbrad, teie kingitus on nüüd lõpuks mul käepeal. Valik oli raske, sest erinevaid variante on nii palju. Kui kokku saame, siis küsige näha:-)
Suured tänud teile.

Austria Alpid

Umbes kuu aega oleme üritanud panna paika mingit suusa/lauareisi. Algselt oli plaan minna Norra, kuid seal ööbimised majakestes ja see tähendab, et mõttekam minna suurema seltskonnaga. Paraku aga paljudel on juba tehtud reisiplaanid ja osadega ei klappinud mineku ajad, osadel pole raha ja kõike muud (nt mõned inimesed ei suutnud otsustada, mida nad teevad või tahavad). Seega, et asi edasi liiguks, otsustasime valida sihtkohaks mäed, kuhu saab ka kahekesi minna. Valituks osutus Slovakkia, kuid sinna kõik lendudega reisid broneeritud, bussiga ei taha minna (mõttetu aja raiskamine). Järgmisena võtsime ette Austria. Ja ets kae, täitsa olemas. Nüüd siis tehtud broneering reisile 18.-25. veebruar 2006 ja kohaks on Ischgli suusakeskus. Kui kellelegi huvi pakub, siis seltsilised on alati oodatud.
Kui reisikaaslasi ei tule, siis saab nalja - Tikka karmimatel radadel sõitmas ja mina kuskil õpilasradadel ukerdamas:-)

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Jurmala Spa hotell. Päris ilus:)

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Jurmala ootab! Siiani 1 vaba koht. Veel j6uate!

Tähelepanu seltismehed!!!

Pakkuda üks koht Jurmala hotellis see nädalavahetus. Start laupäeva hommikul 8.00 Tallinnast ja 9.30 Pärnust. Tagasi pühapäeva õhtul. Laupäeval plaanis külastada Jurmala veekeskust ja pühapäeval Siguldas tuuletunnelit ja muud huvitavat.
Tuba hotellis jagate ühe meeldiva noormehega, kes ei hammusta ega haugu.
Helistage või kirjutage kohe täna (st reedel), kui pakub huvi.

Inimesi oli kokku 22,5:-). Jaanuse kaameraga tehtud pildid üritusest siin

Kõige vastikum asi ...

Kõige vastikum asi on valetamine. Tööalaselt kohtab seda päris palju. Nt: saadad inimesele meili ja faksi palvega midagi teha. Sa tead, et ta ootab seda ja nädal aega hiljem helistades ütleb ta sulle, et pole saanud seda kätte. Kuigi võid kindel olla, et see kiri on tal postkastis loetuna olemas ja faks seisab lauanurgal. Inimene pole lihtsalt sinu asjaga tegelenud. Vale tuleb osade inimeste suust kuidagi väga kergelt välja. Päris sageli oled fakti ees, kas seda inimest, kes sulle midagi selgitab või kellega sa koostööd pead tegema, võib ikka usaldada. Kas ta räägib tõtt või valetab seekord?

No ei ole siiani aru saanud miks inimesed valetavad. Enamus valed tulevad ju siiski ilmsiks. Palju parem oleks otse välja öelda: vabanda ma unustasin või vabanda ma pole jõudnud, mitte valetada: ei ma pole sinu kirja, faksi vmt kätte saanud.

Kui keegi küsib sult arvamust, siis ütle ausalt, kuid viisakalt, sest ta ju küsibki Sinu arvamust antud asjast. Valega võid tekitada paksu pahandust, palju probleeme ja häbistada ennast.

Juba küllaltki väikestel lastel võib täheldada valetamist. Kui nüüd vanemad ei pane tähele lapse valetamist ning ei piira/keela seda, siis valetamine süveneb ja sellest väikesest armsast põngerjast võib tulla üks vastik valelik inimene. Kust aga lapsed õpivad valetamist? Või on valetamine algselt nende jaoks mäng? Miks valetamist on ühiskonnas üha rohkem? Kas selle pärast, et üha vähem on vanematel aega pöörata tähelepanu oma lastele või ühiskonna käitumine õpetab neid? Kui põhjus on selles, mis siis praeguses tempos jätkates varsti saab. Kas mingi aja möödudes valetavad kõik, sest kõik teevad ju nii?

Üllatus

Laupäev, mõnus hommik ja sellele järgnes suuremat moodi poodide külastus ja kino ("Peab armastama koeri" - tõeliselt hea komöödia). Kodust lahkusime kaheteistkümne paiku ja naasime peale seitset. Astusime uksest sisse ja Tikkal hirmus kiire ülesse. "Ei no oota, ma tahan wc-s ära käia." "Ei-ei lähme kohe ülesse." Kummaline, mis tal sellega nüüd nii kiire on. Olles poolele trepile jõudnud jäi suu lahti, sest lagi oli täis punaseid ja kollaseid õhupalle. Ja siis tuli välja, et me polegi kahekesi. Rahvast oli kohe kõvasti ja seinapeal oli plakat ja kõik söögid-joogid olid olemas ja ... ühesõnaga üks tore sünnipäevapidu võis alata.

Hehh sõbrad:-) See oli tõesti suur üllatus. Hea, et ma trepist alla ei kukkunud. Suured tänud teile kõigile selle sünnipäevapeo eest:-)

Olin tore öömaja pakkuja

Enne pidu lubasin ollile ja jänesele vajadusel öömaja pakkuda. Ise lahkusin peolt poole kahe paiku, pugesin kohe voodisse jalülitasin telefoni hääletule, et saaks hommikul rahulikult magada seni kuni und jätkub. Oll ja jänes olid meelest läinud.

Öösel ärkasin ülesse hirmsa prõmmimise peale. Keegi tagus vastu ust. Võtsin teki ümber ja hiilisin trpist alla, et no äkki on midagi juhtunud majas. Piilusin silmaaugust - seisab meesterahvas uksetaga. No, arvatavsti oma maja inimene, sest võõrad ei tohiks sisse saada. Süda sees pekslemas avan ukse. Meesterahvas teatab: "Vabandage, õuse on üks neiu ja noormes, nad on vist teie külalised ja tahavad sisse saada. Kas ma lasen nad alt sisse?" Unesegune nagu ma olin, käis peast läbi ainult mõte: ei, mulle ei peaks küll keegi tulema öösel kell 5. Kindlameelselt keelasin naabril neid sisse lasta ja läksin akna peale piiluma. Nii kui ma neid seal all õues nägin, tuli ka meelde kes ja miks. Viskasin neile aknast võtmed ning öömajalised said öömajale ja altnaaber jälle rahus magama.

Vot nii

Trükid Neti otsingusse sõna Kiiev ja esimeseks tulemuseks saad selle.
Esimese hooga lööb pahviks ja siis ajab naerma, mille kõigega inimesed ka ei tegele ja mille kõige otsa sa internetis ringi liikudes sattuda võid. Kas nimetatud link peaks nüüd iseloomustama Kiievit või annab see mulle mingit informatsiooni? Enne otsima asumist arvasin küll, et esimeste variantide seast leian reisibüroode pakkumisi.

Pläta-pläta

Ihii. Eile õhtul pani ta kaks viimast kihti lakki põrandale ja täna hommikul sai seal põrandal palja jalu käia ja pläta-pläta teha. Lisaks sai aknast ka hommikust Toompead kiigatud.

Seega asi on nüüd nii kaugele jõudnud, et juba täna tuleks välja mõelda, mis värvi seinad teha, homme kõik seinad-laed tolmust puhtaks ja värvima. Õnneks lubasid PP-d laupäeval appi tulla.

Nad haisevad

Vanemaealisi inimesi (vanus üle 60) on kõikjal - ühistransportides, polikliinikutes, poodides, treeningsaalides (isegi ka body-pump trennis) jne. Mul ei ole selle vastu midagi, tore, kui nad ei istu ainult kodus teleka ees, kuid mille krt pärast nad haisevad. Enamjaolt haisevad nad kuse järgi, kuid on ka kõiki muid ebameeldivaid lõhnu.
Ma ei mäleta küll, et minu vanaema või vanavanaema või mõni vanem sugulane oleks haisenud. Tänapäeval, kus enamus korterites on olemas vesi (ka soevesi), ei oska vanemad inimesed millegi pärast enda ja oma riiete puhtuse eest hoolitseda. Kas tõesti kokkuhoid on see, mis ei lase seda teha? Ei tahaks uskuda. Loomulikult võib osadel olla meditsiinilise probleeme, kuid kas kõigil neil haisejatel? Selles ma kahtlen.

Äkki on neil kuri plaan nooremad inimesed haisuga "välja süüa" poodidest, ühistranspordist, treeningsaalidest jm?

Kultuursemaks

Nii, seekord tahaks minna vaatama balletti Pähklipureja või Luikede järv , mis etenduvad Rahvusooperis Estonia detsembris ja jaanuaris.

Kuna minu eelmised teatrikaaslased teatasid, et neid ei huvita ballett ja nemad minuga seda vaatama ei tule, siis otsin omale kaaslasi. Kas lugejatest keegi on huvitatud või pean tõesti üksi minema?

Kas minna ...?

Neljapäeva õhtuks pean otsustama, kas lennata kaasreisijana Oslosse või mitte. Hommikul kell 7 ( utc järgi 0400) EETN ja 11 (utc 0900) ENGM.
Asjal on omad plussid ja miinused. Esiteks oleks äge lõpuks proovitud ka üle pika aja, kuida on lennukis olles maandumine ja teiseks saaks enda opereeritava lennukiga lendu proovida. Kolmandaks, oleks tore külastada linna (isegi riiki), kus pole varem käinud. Miinus - mida krt ma teen hommikul nii vara Oslos.

Update: Keegi teine otsustas minu eest - lendu ei toimu.

Valimised

No ei saa ma sellest kirjutamata jätta.
Käisin minagi pühapäeval kohalikus omavalitsuses hääletamas (nb! endiselt olen registreeritud Pärnu maakonda) ja pidin käpuli kukkuma, kui nägin kandidaatide nimekirja. Korduvalt võis kohata nimekirjas kohalikku pätti või joodikut. Erakondi oli kolm: Eestimaa Rahvaliit, Viljaveski ja Eesti Keskerakond.
Tulemused: R 7 kohta, V 4 kohta ja K 2 kohta. Mulle selline tulemus meeldib:-) Vähemalt minu kodukandis ei valitse K.

Sõnumeid Itaaliast

Nii, eile nad siis startisid EETN lennuväljalt kell 06.00 UTC ja Meduus on veidi kajastanud teekonda. Mina edastada tema poolt saadetud uudiseid ja teateid.

13.10.2005 hommikul 07.19 saabunud sõnum: Milano Centrale raudejaam. Kell on 6.15 kohaliku aja järgi ja istun peldikus luku taga, uks ei tule enam lahti. tundub, et tuleb põnev reis.

Ajakirjandus

Tuleb välja, et Eesti ajakirjanikel ei ole enam millestki huvitavast kirjutada või ei viitsi nad midagi asjalikku kirjutada. Varsti on nii, et mõnel miljonäril lõhkeb autokumm tööle sõites ja see uudis satub mõne "järjest rohkem allakäiva ajalehe" päevauudiseks.
No hallo, kuhu me sedasi jõuame.
Lisaks suudavad nad alati infot moonutada või selles kõvasti eksida.
Ajalehed ei ole enam asjalikud, vaid koomiksid, mida lugedes saad hea kõhutäie naerda, kui tead asja tegelikku tausta.

Kultuurielamus

Etendus "Kõik armastavad ..." on väga hea komöödia. Näitlejad Maria Klenskaja, Lembit Ulfsak, Merle Palmiste, Peeter Oja, Tõnu Mikiver, Aleksander Eelma ja kass Miku olid tasemel. Mikul oli kõige raskem osa:p. Soovitan kõigil, kes tahavda hea kõhutäie naerda, seda vaatama minna.
.....
OPAAL* (oma kassi kohta): Ta pole kunagist ea välja näinud. Ma ei tea, misjauss ma säändse kassi üldse majja võtsin. Ju ma tahtsin tema kõrval esi paremb välja näha.

OPAAL: Mehed hindavad kolme asja naise juures - pikad ripsmed, suured rinnad ja hea söök.
.....
* Opaal on prügimäe kõrval üksi elav naisterahvas, kes on väga hea inimene ja kelle headusest soovivad kasu lõigata kolm pätti.

valikud

Kunagi oli probleem, et kõik asjad olid ühesugused. Naabriga oli samasugune mööbel, nõud ja riided. Ei oldud eriti rahul.
Nüüd - valik on nii suur, et ei oska valida. Üks on ilusam/parem kui teine. Poes läheb alati kaua aega, sest valida on raske.
Sama on telefonioperaatoritega - tahaks valida uut ja odavamat, kuid kuida saada teada, milline neist kõigist vastab mu ootustele. Jällegi selleks peab külastama nende kaupluseid või kodulehte, mis omakorda võtab aega.
Kauplejad ajavad inimeste pead sassi - odavamad hinnad, suurem valik, hinnasoodustused jne.
Aja kokkuhoiu mõttes on lihtsam mitte käia poes ja tarvitada vanu asju. Või siis kodus välja mõelda, mida sa konkreetselt ja millist tahad, minna poodi otse müüja juurde, esitada oma soov, tasuda arve ja lahkuda (muidugi siinjuures on oluline, et müüja oleks hea).
Jah, kuid nüüd jälle küsimus - kas alati on seal poes seda ja sellist mida sina tahad? Seega tekib omakorda küsimus, kas siis üldse on hea midagi konkreetset soovida. Konkreetne soov võib sind veel rohkem hulluks ajada poodide vahet jooksmisega?

HEI SINA, ELA OMA ELU

kui sul jääb midagi enda eraelust puudu või on midagi valesti, ei ole vaja seda kompenseerida teiste eraellu nina toppimisega või teatud asjade kõigile avalikuks tegemisega. kui asjaosalised tahavad teatud fakte, pilte või sündmusi teistega jagada, siis seda ka üldjuhul tehakse.

Alaealine

Hiiumaa, Veski tall, sünnipäev ja varvastekastmine, kell 23 kanti ja rahvast üle 15 inimese. Astub sisse sinises vormis tädi, tuleb otse tahakambrisse (kus käis meie pidu) vaatab mulle otsa ja küsib isikuttõendavat dokumenti. Kuna mul seda pole, palutakse nendega koos välja minna ja sinise-valge kirjusse autosse istuda. Andmete kontroll: mina ütlen sünniaja ja elukoha (nii rahvastiku registri järgse kui ka tegeliku), tädi küsib raadiosaatja teel minu sünniaega ja elukohta. Kõik õige ja nende üllatuseks ei olegi ma alaealine. Vabandavad, soovivad head peo jätku ja sõidavad minema.

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

... ja selle masinaga sõidan mööda Hiiumaa metsateid

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Metsa seenele, auu-auu

Teatrisse

Ahaa. Pole ammu käinud teatris ja temaga pole me üldse koos sinna jõudnud. Nüüd siis asjad nii kaugel, et neli Draamateatri piletit kodus lauapeal ja ootavad 28. septembrit. Etenduseks on Kõik armastavad .... (komöödia).
Tulemas on külm sügis ja talv ning enda ja teiste meelte värskendamiseks üritan veel erinevaid kultuuri ja vabaaja üritusi organiseerida:-)

Nohu

Peale seda nädalavahetust olen täiesti kindel, et enam ma nohuga (isegi väikesega) lennukisse ei roni. Rõve on olla, kui kõrv on pool päeva lukus ja sa ei kuule selle kõrvaga midagi ning järgmised kaks päeva ta lihtsalt praksub aegajalt. Lisaks muutus see väike nohu veidi suuremaks.
Ei oska muud öelda, kui et vigadest õpitakse.

Kadedus

Vahest kuulad teiste lugusid või vaatad kõrvalt nende elu ja tunned, kuidas väike kadeduseuss tahab hakata tekkima. Nii on tegelikult meil kõigil. Samas, milleks kadestada, kui tegelikult on sul endal samuti kõik ilus ja hea eluks vajalik olemas. Tuleb ainult osata neid näha ja nendest rõõmu tunda, mitte kibestuda ja soovida olla teistega samasugune või parem.

Ja kui sul ikkagi ei ole midagi sellist, mida teisel on ja ise väga tahaksid, siis mõtle, et järelikult ei ole praegu õige aeg selle saamiseks või sul ei ole seda tõesti nii väga vaja.

Kadedad inimesed on vastikud, sest nad tahavad teistele halba. Nad usuvad, et siis hakkab neil hea või tunneb teine ennast samuti halvasti.

Kõrgemale-kõrgemale, et näeks kaugemale.

Terve nädal on möödumas kolides ja alates homsest olen tervelt neli korrust kõrgemal (praegu 11. korrus, homme 15.). Vaade aknast ei ole võrreldav vaatega vabalangemises, kuid ikkagi lähemale taevale ja päikesele ning parem vaade merele.

Lenniku on ka lõpuks, peale mitmeid viperusi, lendu saanud ja on juba teinud tiirud St. Peterburis, Kiievis ja homme läheb Luksemburgi.

Tundub, et eelmise nädalavahetuse ilmategemine mõjub sellele nädalavahetusele ja on lootust 4000 m kõrguselt vabalangemisse hüpata.

Ja ikka ei õnnestunud

Olen mitu kuud selle pärast jooksnud ja pead valutanud. Üritanud ennast selle valdkonnaga nii palju kui võimalik sellise lühikese ajaga kurssi viia.(tegelt tunnen ennast täiesti lollina, sest ikka veel ei jaga mõhkugi). Eile tegid kiiremaid liigutusi peale minu lõpuks ka teised inimesed ja jõudsimegi nii kaugele, et õhtul pidi ta rattad Eesti maapinnalt õhku tõusma. Kahjuks see ikkagi ei juhtunud, sest oli tekkinud mingi tehniline rike. Täna siis Pariisist mehhaanikud kohal ja putitavad, et ikkagi saaks uuel töönädalal temaga lendama.

Loodan, et minu jaoks saabub nüüd selle projektiga rahu ja saab muuga edasi tegelema hakata, sest ma ikkagi ei jaga seda lennukite värki ja jätaks sellega tegelemise teistele. Minule meeldib istuda lennukis, sõita sellega 4000 m kõrgusele, vari seljas lennukist välja hüpata ja nautida vabalangemist.

Kui on kiire, siis on ülikiire. Aega jääb kogu aeg väheks ja kiiresti tegemist vajavad tööd tuleb aina juurde. Kui aga kõik see kiire töö saab tehtud, siis tekib hetk, kus polegi nagu midagi teha. Ometi tead, et väiksed mitte nii kiired asjad on veel teha ja teedki neid siis, kui on viitsimist neid teha.

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Pühapäeval maandusin pildil olevate tegelaste seltsi:-)

Igatsus

Igatsus tekib seda rutem, mida kaugemal igatsetav. Igatsus kasvab iga päevaga ja muudab taaskohtumise omamoodi eriliseks. Selliseid aegu on vaja, sest see õpetab hindama koosveedetuid hetki ja teineteist.

Unenäod langevarjutamisest

Unenägu nr 1 (nägin hooaja alguses)
Lennukist välja ja vabalangemisse. Kõik äge ja mõnus, kuni varju avamiseni. Ei saa ise hakkama, mingi ilge jama (millegi pärast tuli varju avada padjast tõmmates). Pusserdan ja pusserdan. vx lendab kõrval ja tahab aitata. Käratan talle: "Kao eemale, sul endal seal veel suurem jama. Ära minu pärast muretse." (vx-il väga pikk meduusipael ümber keha). Langen ja langen, üritades ikka veel varju avada... Ärkasin ehmatusega üles.

Unenägu nr 2 (nägin täna öösel)
Elaki seltskond lumisel mäel. Alice titevankriga ja Kardi utsitavad: "Mine ikka lauaga sõitma, mis siis, et tugev nohu on. Mul läks sõitmisega nohu ära." Ja juba jooksevad enamus elaklasi helikopterile.
Lendame, kuid nüüd juba lennukiga ja kõigil varjud seljas. Lennukeid kaks. Meie lennukil (tundus L410 moodi algul) küljeuks ja tagaluuk ning mõlemad avatud. Kõrval lendab teine lennuk(samuti L-410 moodi) ja seetõttu ei saa küljeuksest välja hüpata. Väljun tagaluugist. Väga ilus vabalangemine. Mõtlen, yes, lõpuks saan hakkama ja ei pöörle enam kontrollimatult. Otsustan teha kompleksi ja ka see õnnestub. Kõrgust 1000 ja avan varju. Tunnen, et aeglane avanemine on. Vaatan üles. Roosa kuppel avaneb ja siis, olles pooleldi avanenud, hakkab kuppel ülespoole jääma ja mina allapoole vajuma. Krt, kes sedasi pakkis ja ei kinnitanud korralikult kolmikrõngaid. Mis siis muud, varuvari. Tõmban mitu korda, midagi ei juhtu. Sang ei liigu paigast. Lõpuks avaneb, kuid ka seekord sama probleem. Varuvari, mis on sinist värvi, tahab mu juurest lahkuda. Haaran vabaotstest kinni. Raske on hoida, kuid kahjuks pole kuhugi neid kinnitada. Põimin nad siis läbi käe ja alla vaadates selgub, et kohe tuleb maanduma hakata. All on täpselt punase katusega tivoli ja suured laiad puud. Maandun puuotsa. Vari on nüüd juba punast värvi. Veela tuleb juurde ja üleb:"Liiga viimasel minutil avasid varuvarju, püüa järgmine kord varem." Korjan kodinad kokku ja lähen klubi poole. Istun vaikselt ja nutan, sest jäin napilt ellu. Keegi ei saa aru, miks ma õnnetu olen ja kõnnivad lihtsalt mööda, nagu midagi poleks juhtunud. ...

Nimekaim

Pole varem kohanud nimekaimu, kuid täna leidsin tema siit.

Ei tea, kas kirjutada talle või mitte. Huvitav oleks ju teada, kes ta selline on ja millega tegeleb.

Ise oleks küll kummaline saada kiri, kus teatatakse: hei, meil on täpselt ühesugused ees ja perekonnanimed. Suhtuksin vast skeptiliselt sellesse ja ei vastaks.

Andestamine

Kas andestada sõbrale, kes on sind reetnud ja sellega päris korraliku probleemi tekitanud?

Andestada saab, kuid enne tahan teada, mis põhjustel see inimene sedasi tol hetkel käitus ning tegelikult ootan ka, et ta paluks andeks. Teatud asju ei ole võimalik lihtsalt peast välja visata ja teha nägu, nagu kõik oleks korras ja midagi pole olnud. Tahan teada, et ta saab aru, mida ta valesti tegi. Selleks oleks aga vaja koos kohvilaua taha istuda ja asjad läbi arutada.

Samas, kui andestad ja üritad sõprust jätkata endisel tasemel, ei või sa kunagi kindel olla, et asi ei kordu. Siit tekib jälle järgmine küsimus, kas inimene, kes sõbra reedab, väärib sinu sõprust.

Piloodi otsingud

... käivad juba mitu nädalat. Peamised tingimused on: lennutunde vähemalt 2000 ja suudaks organiseerida lennuki heaolu eest ja oleks nõus töötama vähemalt 5 a.
Väljaõppe konkreetsele lennukile kindlustatud (Ameerikas, tehase juures).
Nõudmised on vist liiga suured, sest tulemus on olnud väga kesine.

Pisik ringleb

Perekond sai pisiku. Mina hüppan, ema käis tandemhüppel ja isa läheb 5. august IAD-koolitusele. Venna tahab ka väga tulla koolitusele, kuid kuna on Soomes tööl, siis ei ole see aasta võimalik.
Lisaks perekonnale olen suutnud ka mitmeid tuttavaid nakatada - enamus muidugi soovivad ainult tandemit proovida.

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Trumm turvavööga kinnitatud ja sõit parasummerile täies hoos. Ja üks punase autoga sell töllab sabas;-) mõned on näinud teda vaid segijuuatäispeaga valget viina joomas ja varukat peale nuusutamas

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Arvake ära kus ja kes. Igatahes äge on :-)

Parasummer

Eelmine aasta osalesin Parasummeril viimasel päeval, kus sooritasin tandemhüppe. Intruktoriks oli Peter Engström. Enne hüpet polnud ise pea üldse närvis, kuulasin, mida instruktor seletas ja seedisin pärast vaikselt omaette asja. Ühel hetkel tuli aga tookord meelde, et oi kurat, kuida me seal lennuki põrandal ukse poole liigume, kui mina tema küljes kinni olen. Uurisin langevarjuritelt, kes seal lähedal olid (vist olid vx, sepandi ja lohe) ja keegi ei osanud mulle seda öelda.

Lennukis toimus vx-ga väike kahekõne. Vx: kas oled närvis ka? K: kas peaks? Vx: no natuke ju võiks. K: närvis ei ole küll, instruktor teeb ju kõik ära ja eks tema taha ka elusalt ja tervelt maapeale saada.

Uks avanes ja rahvas läks ja läks ja ükshetk oligi meie kord. wolli kõõlus kaameraga juba uksepeal (ei tea siiani, millal ta sinna läks) ja meiegi olime uksel, jalad kõikusid lennukist välja. Vaatasin korra alla ja see tundusi nii mõnus olevat, mis tuleb. Kõik oli meeles, millal mida tegema pidin, Meelest läks ainult kaamerasse naeratamine, sest enda all avanev pilt oli nii äge, kuid Peter tuletas selle meelde. Seda esimest 1 minuti vabalangemist seal ei oskagi õieti kirjeldada, see on lihtsalt tunne, mis jääb meelde. Samas ei saa seda võrredla iseseisva esimese vabalangemisega.

Kui vari avanes oli veidi kurb tunne, sest oleks tahtnud veel vabalangemises olla. Varju all lennates ajasime Peteriga juttu ja imetlesin oma kodukanti, mis muutus iga hetkega üha suuremaks. Maandumine oli pehme ja jäime püsti.

Õnneliku näoga käisin ringi vist pea nädala ja kuna soov, veel vabalangemist kogeda, polnud lahkunud minu peast, siis olingi 23. juuli wolli kursusel ja kuulasin jahu2-s koolitust.

See aasta sooritan parasummeril juba ise oma hüpped ja naudin vabalangemist.

Üle koera saba

Koerast olin üle saanud ja täna sai siis lõpuks üle ka koera sabast.
Ja, et mitte endale mõttetut paberiajamist võtta ja mööda erinevaid ameteid joosta, jätsin nime samaks.
Tean, et keegi on selle teo võrra õnnelikum ja keegi õnnetum. Endal käivad peas mõtted oleks, poleks jne ning usk ja tahtmine, et edaspidi läheb paremini.

Nõme

Kõige suuremad vingujad ja parastajad on need, kes asjast ise midagi ei tea ja kes on kadedad, et ise ei julge/oska seda, mille kallal vinguvad või parastavad. Lisaks kõigele loetakse/kuuldakse asjast midagi natukene, mitte ei kuulata/loeta täpselt mis, kuidas, kunas jne.

Olen olnud arvamusel ja jään püsivalt sellele, et alati tuleb kõik teadaolev/kättesaadav informatsioon endale selgeks teha, siis mõelda asja üle (kas sul on õigus midag öelda) ja kui oled endas täiesti kindel, siis avaldad oma arvamust. Arvamuse avaldamine ei tohi olla parastamine, vaid tõesti asjast oma arvamuse selgekstegemine teistele, tuginedes kindlatele faktidele.

Paraku osad inimesed on nii julmad ja pahasoovlikud. See on nii nõme ja ajab südame pahaks.

Pikk nädalavahetus

Eelmine nädal oli täis pidusid. Teisipäeval blondi keskkooli lõpetamine ja (grill)pidu Harkus. Kolmapäeval venna kutsekooli (üldehituse eriala) lõpetamine ja pidu Pärnus kodus. Neljapäeval varahommikul autole hääled sisse ja Rohuküla sadama poole. Kell kolm 2aastase Laura sünnipäevale ja õhtu jaanituli J sugulaste juures, Tikka ranna lähedal. Reedel sai lesitud rannasm ja õhtul laulvatel liivadel jalutamas. Võrratult ilus päikeseloojang ja tühi rand, mida ei leia paraku siit Harjumaalt. Laupäeval algas tants ja trall hommiku vara, kui J asus isamehe kohustusi täitma. Pulmad olid armsad ja ilmaga vedas. Teatud tava jäi küll samal päeval järgimata, kuid seda tehti järgmine päev salaja ja asjast on teadlikud vaid neli inimest:-). Pühapäeval läksime jälle randa, kuid enamus rahvast vedeles rannas rohkem tekkide all, kui tekkide peal ja nii sai sealt suht kiiresti tagasi tuldud.

Tegelikult oli tore nädalavahetus, mis siis, et hüppama ei jõudnud. Aa lohutab see, et Parasummer on peagi ukseees ja siis saab paugutada.

Käskkiri sõnumina

Käskiri nr 1.
22. juuni 2005.
Meie firma töötajatel on ajavahemikul 01. juuli kuni 01. september reedeti tööl käimine vabatahtlik. NB! Tööülesanded peavad sellele vaatamata täidetud olema. Käskkiri teha teatavaks kõigile keda see puudutab. Häid pühi:-)

Vat siis kaasaegseid ülemusi:-)

Kus kohast?

DSCN4205
Originally uploaded by kiisukrissu.

Arva ��ra, kust avaneb selline vaade?

lõpetamine

lõpetamine
Originally uploaded by kiisukrissu.

Laupäeval ei olnud kahel langevarjuril seljas tunked ja ranits, vaid hoopis pildil nähtu. Põhjuseks - Akadeemia Nord õigusteaduskonna magistratuuri lõpuaktus.

Õnnetu

Pühapäeval varakult voodist välja ja otsejoones Pärnu lennuväljale. Kohale jõudsime 10.05 ja lahkusime mingi seitsme-kaheksa paiku. Minust mitteolenevatel põhjustel sain hüpata ainult ühe korra ja seegi oli kõige hullem eksit, mis üldse olnud on minu 14 hüppe jooksul. Ja siis, kui mudilaste lennuk peale viit Kuusikule tagasi lendas, olingi õnnetu - teed endast kõik oleneva, mida oskad, et saaksid hüpata, kuid ikkagi ei saa. Ja siis öeldakse veel korduvalt erinevat moodi, et pole ise piisavalt palju tahtnud ja teinud jne. Mida ma veel peaksin siis tegema? Minu mõistus ei võta enam kinni. Alati on nii, et kui tahad, siis endast mitteolenevatel põhjustel, ei saa.

Uni ja unes

Hommikuti ärgates ei mäleta ma kunagi, mida ma unes nägin, kuigi tean, et midagi põnevat oli. Samuti eristan seda, kas oli hea või halb unenägu.
Magades vahel inimesed räägivad, siputavad jalgu/käsi ja mõned isegi käivad.
Ema sõnade järgi pidavat ma juba lapsest saati öösel seletama ja päris selget juttu ajama. Seega võib juhtuda, et ma lobisen öösel mõne saladuse välja:-)))
Eile hommikul ja täna hommikul teatas aga mu voodikaaslane, et ma olla öösel itsitanud (naernud). Ise ei tea, mis asi mind naerma võis ajada.
Kas öösel magades "tegutsevad" need, kes magavad väga sügavalt või kõik ja mille kummalisega teised hakkama saavad?

Tõstan käed

Autojuhid ja liiklus on muutunud õudsaks. Enamus autojuhte tuleks saata tagasi autokooli ja siis veel aastake lasta neil sõita sõiduõpetaja järelvalve all, sest ei tunta liikluseeskirju ja liiklusmärke. Juhid on läinud meeletult lohakaks. Sa võid ju ise sõita ettevaatlikult ja kõike reegleid jälgides, kuid lambad suudavad sulle ikka sisse sõita või tekitada liiklusohtliku olukorra. Võibolla lihtsalt sattusin mina paljude lammaste ette/taha/kõrvale nädalavahetusel sõitma, kuid praegu on tõesti see tunne, et panen juhiload koju sahtlisse ja ei istu ühegi auto rooli. Sõidan parem taksoga, ühistranspordiga või kellegi kaasreisijana.

Lisaks mõtlesin sügavalt oma sõiduoskuste üle, kuid ise ei oska ju adekvaatset hinnangut anda.

Ou-jeee

Sain täna kahe tunnise koolituse CMA-s meile loodud kodulehe sisu hoolitsemise osas. Alguses tundus infot kuidagi palju ja isand Kristjan (kes oli väga unise näoga ja kelle juuksed olid püsti peas) seletas ka kuidagi jube kiiresti. Mina aga mõtlesin vaikselt omas tempos kaasa. Üllatav oli see, et hiljem tööjuures asja näppides oli enamvähem kõik meeles. Meelde ei jäänud vist need asjad, millest ta kiiresti üle vuristas ja minu mõttekäik ei suutnud seda kuulda ja salvestada. Ometi tunnen ennast hoopis targemana ja asi hakkas huvitama. Kõik küsimused on üles kirjutatud ja saavad varsti Kristjanile esitatud, sest ma pean ju kõike oskama. Olen ettevõttes ainuke, kes koolitust sai ja kodulehe sisu korrasoleku eest hoolitsema peab. Tekkis soov saada veel koolitust arvuti ja sellega töötamise osas, sest olen ikka suht võhik ning peaksin/võiksin osata rohkem. Nii läheks töö kiiremini ja lihtsamalt. Aega saaks kulutada tähtsamatele asjadele, kui "jalgratta leiutamisele".

Võiks arvata, et peale kooli lõpetamist on igasugune õppimise isu otsas, kuid mul on see hoopiski kasvanud. Tundub, et koolis õpitu on täielik jama ja eluks/tööks vajalikke teadmisi ei omandata koolist. Elu ja töö õpetavad ikka palju rohkem ja palju huvitavamaid asju. Kool on lihtsalt väike ettevalmistus kõigeks selleks. Kõik huvitav on alles ees ja kõike soovitavat on võimalik saavutada, kui vaid ise veidike pingutada. Oi kui tore on olla noor.

Uues kohas

Kes veel ei tea, siis alates tänasest (st 06.06.05) olen tööl AS Ühendatud Kapitalis, juristina. Hommikul tööle minnes oli selline esimesse klassi mineva lapse tunne - ärevus, hirm (äkki ei saa hakkama või on jälle nõme koht) ja uudishimu (mis inimesed seal ees juba on, mis töö mind ees ootab jne). Kodus läks sättimisega ikka päris korralikult aega, sest esimene välimine mulje tähendab palju ja kus sa siis tahad hommikul unine ja hoolitsematu uues kohas välja näha.

Kohale jõudsin õigel ajal. Töökoht asub City Plaza 11. korrusel, kus on ilus vaade üle linna. Kontoris toimus esmalt mitme tunnine ettevõtte tutvustamine ja pea ei suutnud kõike korraga kinni võtta. Hea, et töökaaslasi on 8 ja vähemalt nende nimed suutsin esimese poole tunniga meelde jätta. Kollektiiv tundub meeldiv olevat, kuid jällegi olen kollektiivis kõige noorem. Tööülesannetega otsustati mind see nädal mitte eriti koormata, vaid lastakse vaikselt harjuda mul uue kohaga ja neil minuga. Tööpäev möödus kiiresti, kuigi igat oma tehtud tööd kontrollisin 10 korda üle - ei taha esimesel päeval kohe mingi sitaga hakkama saada.

Homme algab jällegi tööpäev kell 10, kuid hoopiski koolitusega kuskil CMA-s. Nimelt tegid nemad kodulehe ja selle eest pean edaspidiselt hakkama hoolitsema mina. Väidetavalt pidi see lihtne olema ja 2 tunniga ära õpitav. Jeh - kas ka mina sellega hakkama saan või saab see koolitaja minuga veel korduvalt suhelda:-). Asi tundub põnev.

Samas olen ka veidi õnnetu, sest ei suuda leida omale inglise keele õpetajat, kes oleks nõus esialgu kolme kuu jooksul aitama inglise keele meelde tuletamises. Pole inglise keelt eriti aktiivselt pea kolm aastat kasutanud ja see on veidi rooste läinud. Kõik õpetajad pagevad puhkusele ja ei taha esialgu kuuldagi midagi eratundide andmisest. Samuti on enamus normaalsed keeltekoolid suvepuhkusel või kursused täis. Otsingud jätkuvad, sest ma ei jäta jonni - keegi peab ju kuskil olema. Lisaks võivad kõik mulle inglise keelseid huvitavaid raamatuid tuua lugemiseks, sest seegi peaks aitama inglise keelt meelde tuletada.

NB! Külla võite hiljem tulla, sest oma õige koha saan alles augustis kuna mööblitootja arvas selleks ajaks minu mööbli valmis saavat.

NB!! Ülemusega, kes paitab minu hobist huvitatud olevat, lõunal käies sain väikese lootuse, et saan töölt vabaks Parasummeri ajaks. Hoian pöialt:-)

Õpetuseks teistele mudilastele

Nii juhtus
Originally uploaded by kiisukrissu.

Vari tuleb avada õiges asendis. Minu viga laupäeval oli see, et suutsin avamisel keha kallutada paremale ja sellest sain väikese mälestuse ja õppetunni.
Järgmisel hüppel ei kallutanud enam keha.

Lepingud

Nii, tänases päevas olid aktuaalsed kaks lepingut.

Esimene neist sõlmiti 05.04.2004 ja lõpetatakse 02.06.2005, poolteks olid füüsiline ja eraõiguslik juriidiline isik.

Teine sai sõlmitud 12.07.2003 ja lõpetatakse 06.07.2005, poolteks oli/on kaks füüsilist isikut.

Esimest sorti lepinuid on ka varem sõlmitud ja arvatavasti saab veel mitmeid sõlmitud.

Teine aga oli esimest korda minu allkirjaga ja praeguse seisuga ei soovi ma sellist enam lähema 10 aasta jooksul vast sõlmida. Ja üldse, kas seda lepingut ikka on vaja, saab ju väga hästi ka ilma selleta. Kus olid küll mu mõtted siis? Olin ikka liiga roheline. Hea, et millegi muuga hakkama ei saanud (st kaasanud kolmandat isikut, kelle õiguste eest peaks nüüd hea hakkama seisma) ja ei pea magistritöö teemat oma elus rakendama hakkama, vaid võin jätkuvalt teistele selles osas nõu anda ja vajalikke pabereid koostada.

Jah, ja homme kell 11.45 on siis see aeg, mil lõpuks ometi saab asuda kaitsma oma kirjatööd neljaliikmelise komisjoni ees. Loodan, et komisjon on samal arvamusel retsensendiga:-) ja õhtul põhjust tähistada ning 18.06 võib uhkusega võtta Estoonia kontserdisaalis oma diplom rektorilt vastu. Ning sellega on lõppenud veel üks leping.

Ajataju

Aeg ja ajataju, need on ühed kummalised asjad. Vahel venib minut nii mis jaksab, teisel hetkel lippab ta kiirmini kui sa seda sooviksid. Eks kõik mäletavad, kuidas igavate loengute ajal aeg venis ja huvitava õhtu jooksul sai aeg enne otsa, kui oleks seda soovinud. Või tuleb tuttav ette: sa tead kindlalt, et on kolmapäev, kuigi juba on reede. Või oled kuupäevadega ühe nädala taga jne.

Eilne pani mind ikka päris põhjalikult asja üle mõtlema. Kuidas saada õhus oma ajataju õigeks - nii et 15 sekundit oleks ikka 15 mitte 18 (või rohkemgi). Samas mingi kõhutunne ütles: hei plika, sa jõudsid küll oma lugemisega kümneni, kuid aega on läinud rohkem, ja vaata kohe kella. Eile pidin ma ennast 15 sekundiga stabiilseks saama ja kella suutma vaadata, kuid hiljem pean suutma veel teha pöördeid ja saltosid. Kuida ma suudan oma keha kontrollida selle lühikese aja jooksul? Jälle läks pea sassi...

Koristamine

Kummaline, aga mulle meeldib koristada. Sellised koristamise tujud tulevad vahel ka öösiti. Koristada on hea üksi olles, paned muusika mängima ja teed asju oma järjekorras, oma moodi, keegi ei jää ette, ega virise, et enam ei viitsi jne. Erilise koristamise tuhinas jäävad ette ka kappide ja sahtlite sisud ning alati suudan sealt leida midagi, mida pole väga ammu kasutanud ja mida tegelikult ei ole vajagi. Kõik on tore ja lõbus, kuni kätte jõuab tolmuimeja hetk. Vot putsulutsutajaga võiks küll keegi teine toad üle käia, see asi mulle ei meeldi kohe üldse.

Multimedia Message

Pole midagi mõnusamat, kui lesida sooja päikese käes, lugeda raamatut ja lihtsalt tunda ennast hästi. Kuigi ma see suvi rohkem puhkust ei saa, võiks ikkagi kogu suvi nii ilus olla kui tänane ilm Pärnus. Jõudu kõikidele kontorirottidele, võtan teie eest ka päikest.

Tahaks

Tahaks neile öelda kõik otse välja, mis mulle siin ei meeldinud ja miks ma siit tegelikult ära lähen. Miks mul ei ole motivatsiooni siin töötada ja mis ma neist tegelikult arvan. Kuid ei julge ja tunnen, et see ei ole viisakas ja ma ei saavuta sellega midagi. Kuid samas kas nemad on käitunud minuga viisakalt? Pole kuulnud, et mujal toimuks töötajate selline vaimne terroriseerimine.

Üritan hoida veel suu kinni ja kannatada selle viimase päeva ära. Samas on mul kahju töökaaslasest, kes läks lapsepuhkusele teadmisega, et ta tuleb siia hiljem tagasi. Mina aga tean, et siin ei soovita teda peale lapsepuhkust tagasi, vaid lõpetatakse tööleping. Nende arvates 3 aastat lapsepuhkusel olnud naine pidavat taandarenema ja lisaks pidavat laps palju muid probleeme tekitama ning neil ei olevat sellist töötajat vaja.

Selline tööandja käitumine on pannud mind korduvalt mõtlema, et kas tõesti kõik advokaadid on sellised ussid, valetajad ja ihnuskoid. Kõrvaltvaatajatele tunduvad nad haritud ja toredad inimesed, kuid tegelikkus paistab vastupidine olevat. Minu suhtumine advokaatidesse on kõvasti muutunud ja igasugune respekt nende vastu kadunud. Kokkuvõttes tean seda, et minust ei saa kunagi advokaati, sest ma ei oska valetada, ihnutseda ja nõrgematest teerulliga üle sõita.

Kinos

Eline kinos käik oli kõige kehvem. Paljud inimesed kiidavad seda filmi (Taevane kuningriik), kuid mina suutsin filmi ajal kaks korda päris korralikult magama jääda. Ja see polnud veel kõik ... Teistel hakkab paha lennukis ja laevas, kuid minul hakkas paha kinos. Igatahes ei ole lähiajal tahtmist enam kinno minna ja kõike seda uuesti läbi elada. Kuigi tegelt tuleks selgitada selle teise halva asja põhjus välja, sest see ei olnud normaalne.

Minu 5 sekundit

Laupäeval sain hakkama HART-iga ja järgmisena tuli ette võtta redelist esimesed 5 sekundit ja käsiavamine. Enne lennukisse minekut uurisin ikka korduvalt, lõpuks vist juba tüütavalt, et kuidas ja mis ikka teha tuleb ning kas kõigest sain ikka korralikult aru. Lennukis oli hirm suur ja mõelda jõudsin kõigest. Üks mõttekäik oli näiteks selline: kui ma ikkagi ei julge hüpata ja tahan lennukisse jääda, siis tuleb avamisautomaat keerata OFF asendisse ja siis peab vari paar tundi maapeal seisma ja teised ei saa minu pärast hüpata ning seda ma ei taha ning järelikult pean ikkagi hüppama. Kui hüppan ja ei jõua avada ise, siis avamisautomaat avab varju minu eest. ... Ja veel hästi palju nõmedaid mõtteid ning korratud sai korduvalt varuvarju avamisprotseduur, padja ja sanga asukoht, avamisrõnga asukoht ja see, mida ma pean tegema, kui lennukist välja hüppan.

Uksel seistes oli mul ikka päris suur hirm ja arvatavasti väljendus see mu näoilmes ka (täpsemalt oskab öelda hüppeinstruktor R). Uksel vastasin R tavapärasele küsimusele "kas oled valmis?" ebalevalt "jah" ja hüppasin. Painutus ja luuletuse lugemine algas. Luuletus ei tahtnud kohe üldse kostuda, kuigi karjusin seda kõvasti. Pea täiesti tühi, tegelesin ühe asjaga korraga. Luuletus läbi, vasak käsi üles ja parem alla avamisrõnga juurde. Sain kohe avamisrõnga pihku ja tõmbasin. Asi peos ja ootasin, peas mõte - avaneb, ei avane, palun avane. Aeg oli lühike, kuid siiski jõudsin sedasi mõelda. Ajataju on sellistes olukordades teine, palju pikem tundub olevat viis sekundit ja varju väljumine kotist. Pauhh, vari hakkas lahti minema. Rõõm oli meeletu ja karjusin rõõmust nii, mis jaksasin. Järgnes sellele kohe kõrguse, varju juhitavuse ja ümbruse kontroll. Lendlesin platsi kohal ja olin õnnelik, et ei jätnud siiski jonni ja ronisin oma hirmudaga ikka ja jälle lennukisse ning ei tulnud lennukiga alla tagasi. Tuli meelde, et vabalangemine on see, mille pärast tasub (tasus) pingutada. Poleks olnud julgustajaid ja tagantutsitajaid, siis jäänukski asi pooleli.

Õhtul ei saanud voodis magama jääda, sest kui sulgesin silmad, tekkis tunne, et olen vabalangemises, kuid ranitsat pole seljas. Esimene iseseisev vabalangemine suutis sellise emotsiooni tekitada.

Nii see oli ...

Neli aastat järjest sain ma tänasel päeval kiita. Mul oli hea meel, et inimestele meeldis see, mida ma neile tegin ja et kunagi ei jäänud midagi sellest järgi. Enne, kui nad asja kallale asusid, oli alati hirm, kas ikka tuli välja ja kas ikka meeldib, sest tegin alati midagi uut ja huvitavat.
See aasta ja järgmised aastad ei saa enam need samad inimesed mind samal päeval kiita, kuid loodan, et minu asemele tuleb peagi keegi teine, keda nad saavad kiita.
Igatahes soovin tänastele sünnipäevalastele (tean 3 inimest, kellel on täna) PALJU ÕNNE!

Lennukis

See aasta oma mõlemale hüppele minnes olen lennukis istudes mõelnud: no mille krt pärast ma jälle siia ronisin, palju rahulikum oleks mu hing teisi taevast alla tulemas näha ning luban endale, et see jääb viimaseks. Varjuga õnnelikult maale jõudes on tunne vastupidine - tahaks kohe uuesti üles minna. Kummalgi korral pole see õnnestunud minust mitteolenevatel asjaoludel. Kadunud on see entusiasm, mis oli esimestel hüpetel ja olen ise selle pärast päris õnnetu.

Kohuke

Laupäeval sai must kohuke ja asi pole paranenud tänaseks. Laupäeval ajas asi naerma, kuid täna sain küll enda peale selle pärast pahaseks. Eraelus on kohuke lubatud, kuid tööl ei tohi kohuke olla. Peaks vist ütlema tere kõigile kaaskohukestele ja lootma (tegutsema selle nimel), et lahkun peagi teie seltsist.

Vanemad

Kui ma vanematele rääksisin oma muljeid motikaga sõitmas käimisest, vaatasid nad mõlemad mulle otsa ja ütlesid kui ühest suust:" Kas juba ei aita nendest ekstreemsustest?" Endal käis peast läbi mõte, aa ma pole ju midagi ekstreemset teinudki. Varasemalt on vanemad vaikides kuulanud mu muljeid, kuid seekord pani nende küsimus mul suu kinni ja ma mõistsin, et iga nädalavahetus nad ju loodavad, et ehk ei juhtu minuga midagi.

Miks mehed on lihtsalt õnnelikud inimesed?

Järgnev ei ole minu kirjutis, leidsin selle ükspäev oma postkastist, kuid see on lõbus:


Miks mehed on lihtsalt õnnelikud inimesed?
Aga mida sa tahadki selliselt lihtsalt olevuselt?
Perekonnanimi on kogu aeg sama.
Garaaž on ainult sinu päralt.
Pulmapeo ettevalmistused sujuvad iseenesest.
Šokolaad on lihtsalt üks suupiste.
Sinust võib saada president.
Sa ei jää kunagi rasedaks.
Sa võid käia pargis ilma T-särgita.
Automehaanikud ei valeta sulle.
Terve maailm on sinu pissuaar - sa ei pea kunagi sõitma järgmisse bensiinijaama sellepärast, et siinne peldik on öäkk.
Sa ei pea mutri keeramise suuna üle mõneks ajaks mõttesse vajuma.
Sama töö, rohkem palka.
Kortsud lisavad omapära.
Pruudikleidi laenutus 5000 krooni, ülikonna laenutus 200 krooni.
Inimesed ei jõllita sinu rindu, kui sa nendega räägid.
Vahetevahel on üks hästi-ajastatud röhitsus lausa ette nähtud.
Uued kingad ei mulju, hõõru ja moonda sinu jalgu.
Telefonikõned lõpevad enne kolmekümnendat sekundit.
Sa tead nii mõndagi tankidest.
Viiepäevane puhkus vajab vaid ühte kohvrit.
Sa suudad ise oma purgid lahti keerata.
Väikseimgi arukuse väljendus annab sulle ekstra plusspunkte.
Kui keegi unustab sind külla kutsuda võib ta ka edaspidi sinu sõber olla. Sinu aluspesu maksab 30 krooni 4-ne pakk.
Kolm paari jalatseid on rohkem kui küll.
Sul puudub võime näha kortse oma riietel.
Kogu sinu nägu on ühte värvi.
Üks soeng on sobiv aastateks, võib-olla aastakümneteks.
Sa pead raseerima ainult nägu ja kaela.
Sa võid kogu oma elu mänguasjadega mängida.
Tavaliselt varjab kõht sinu laiad puusad.
Sa võid kanda lühikesi pükse hoolimata sinu säärte väljanägemisest.
Oma küünte eest hoolitsemiseks piisab sulle taskunoast.
Sul on vuntside kasvatamisel valikuvabadus - jah või ei.
Sa suudad osta 25 sugulase jõulukingid 24. detsembril 25 minutiga.
Pole siis ime, et mehed on õnnelikumad!'

Aga kas ikka on nii ;-)

Ei tea

Ei tea kas nutta või naerda, olla pahane või tunda head meelt? Inimesed on vahel ikka täiesti mõttetud ja haiglase mõttemaailmaga. .....

.... APPI, kus on normaalsed inimesed?

Dieedil

Dieedil
Originally uploaded by kiisukrissu.

Vanamees määrati eilsest dieedile ja 2 kuuga peab saama 6 kg kergemaks. Täna otsustas härra hoopiski mitte süüa, sest uus dieettoit ei maitse talle kohe üldse.

Hooaja algus

Ma ei tea mis see oli. Mitu nädalavaheutst hingasin kergendatult, kui hüppamine ära jäeti, kuigi teisi oleks hea meelega hüppamas näinud. Omal olid kõik asjad korratud, eksamid Liisule tehtud ja pakkiminegi selgeks saanud.

Pühapäeval oli mittehüppamise tahe veel suurem. Mingi väga kummaline tunne oli sees ja läks veel kummalisemaks kui nägid kuidas järjest tuldi varudega alla (päeva lõpuks 3). Lõpuks siiski otsustasin, et EI, sellest peab ju kuidagi üle saama. Panin ennast varju järjekorda ja sain viimasele tõusule. Süda puperdas, käed värisesidveel hullemini sees kui oma esimesel hüppel ja külmavärinad olid. End ümbritsevaid inimesi ei pannud pea üldse tähele. Ei raugenud selline olukord ka lennukis. Viimase mudilasena uksele jõudes oli kindel soov veel enne JAH-i lausumist vaadata enda alla. Tuuli vuhises, aga palju vaiksemalt kui varasematel hüpetel. Vaatasin instruktorile otsa lennuki uksel ja ka väljudes nägin pikalt tema naeratavat nägu ja pöidlad püsti käsi lennuki uksel. Kuidagi palju mõnusam ja kõige mõnusam väljahüpe oli see minu hüpte ajaloos (5 hüpet). Langemise tunne oli nii hea ja tuju hakkas paremaks minema. No siis tuli meelde varju kontroll jm vajalikud asjad. Lennuvälja otsimisega läks veidi aega, kuid olin juba suutnud mõelda välja varuväljaku enda jaoks. Kusjuures, millele laisk inimene mõtleb varuplatsi otsimise juures - ma pean ju nii palju siis jalutama vari kaenlas. Lõpuks siiski leidsin ja hinge puges jälle mingi kripeldav paha tunne. Peas käis sada kümme mõtet maandumise kohta ja pidevalt jälgisin, et oleksin ikka vastutuult. Ja nagu ikka minu viga, suutsin fleeri liiga kõrgel teha. Pots ja käpuli. Jalad kindlalt maapinnal, süda tagus kolma korda kiiremini ja jalad nagu süldid all.

Kusjuures õhtul mõtlesin välja, miks kõik nii oli. Esiteks mul oli paha tunne, et midagi halba juhtub või mingi halb uudis on tulemas. Peale hüppepäeva saingi halva uudise (vanemate koeral tagajalad ei liigu). Teiseks kartsin vast sellepärast, et hooaja viimane hüpe lõppes veidi õnnetult minu jaoks ja valu hirm oli. Loodan, et nüüd sain oma maandumishirmudest üle.

uisud

uisud
Originally uploaded by kiisukrissu.

Vot sellised on minu uued uisud. Nendega hakkan alates järgmisest nädalast iga õhtu uisutamas käima. Rattasoit jääb ära, sest ratas on Keilas ja Tallinnas ei ole mul seda kuskil hoida. Lisaks on ratas pea 7 aastat vana ja võiks auga minna pensionile.

Juhus

Vahel ei ole vaja midagi erilist teha selleks, et sul läheks hästi. Asi tuleb lihtsalt ise sulle kätte, kui oled piisavalt julge ja võtad väikese riski ette. Lisaks on plussiks ka õigel ajal õiges kohas olemine. Kõik võõrad inimesed ei olegi nii hirmsad, valelikud ja petised.

Peab tõega nõustuma G.J.G. Marquez'i ühe tõega elust:

Ära pinguta kõvasti,

parimad asjad juhtuvad ootamatult.

Vaktsineerimine

Eile sai tehtud puugivastane vaktsineerimine ja järjekordselt veendutud, et Eesti riiklike raviasutuste arstid on ikka nii tuimad ja ükskkõiksed vanad kuivikud. Algul mingi paberimajandus (kus küsiti, ega muna vastu allergiat pole ja anti vaktsiinipass) ja siis löödi vaktsiin kätte, plaaster peale ja minema. Ei räägitud pea sõnakestki seda, mis kõrvalnähud võivad tekkida. Ainuke mida mainiti oli, et täna võib tekkida palaviku tunne, aga see on normaalne. Samas need vähesed korrad, mil olen juhtunud erakliinikuid külastama, seal sellist suhtumist inimestesse (patsientidesse/klientidesse) ei kohta. Inimestel on suunurgad ülespoole ja suhtumine sõbralik. Sinuga vesteldakse rahulikult, seletatakse kogu protseduuri ja kõike sellega kaasnevat ning üldse on sealt väljudes palju parem tunne, kui riiklikest raviasutustest. Kõige selle põjuseks on RAHA, mis paneb tõesti rattad liikuma.

Õhtul ei olnud J-l midagi, minul aga tugev peavalu ja peale kosutavat und tuli välja, et ei oleks tohtinud süsti tehtud käe peal magada, sest käsi hakkas valutama selle tulemusel. Täielik sandi tunne peale ühte väikest vaktsineerimist. Muidugi ei ole ma 100% kindel, et see vaktsineerimisest oli, aga kindlasti enne seda polnud mul midagi viga.

Kahjuks pean seda raviasutust kuu aja pärast (mitte 2 nädala, nagu süstija tädike teatas) uuesti külastama ja loodan, et siis läheb paremini.

Multimedia Message

Selline oli laupäeval enamus ajast taevas Pärnu lennuvälja kohal. Kurb oli vaadata teades, et näljasemad oleks saanud oma esimese suurema nälja kustutada.

Ükskõiksus

Ärgem olgem nii ükskõiksed. Olgu, et ilmad on kehvad ja seetõttu tuju ei ole ja kõik käivad näod mossis peas ringi. Kaklevad, sõimavad ja kõigehullem, suhtuvad paljudesse asjadesse, mis võiks just pakkuda veidikegi rõõmu, ükskõikselt. Olgu, tõesti, kui miskit hakkab sitasti minema, siis läheb ta vahel päris pikalt ja põhjalikult. Aga kas selle pärast peab siis väikestesse asjadesse, mis suudaksid natukegi rõõmu tuua, suhtuma ükskõikselt. Nõme on kuulata ja ka teada, et kui keegi natukegi pingutab asja paremaks muutmisek ja teine (teised) ütlevad:" Ah ma ei viitsi pingutada, mul ükskõik." Tuleks ju hoopis võtta ja püüda seda väikest rõõmu nautida ning kui seda koos heade semudega teha, siis muutub see väike rõõm suuremaks ja lihtsamalt saab üle sellest sitaseisust. Ükskord väsivad ka need praegused asja eestvedajad. Mida ükskõiksemalt asjadesse suhtud, seda sitemaks asi hakkab minema. Ma ei kujuta ette, mis siis saaks, kui kõik inimesed maailams suhtuksid ükskõikselt kõigesse. Selle tulemuseks oleks vist väga suur kaos.

Näod naerule, käed tegevust täis ja küll siis päike tuleb välja, et meie naerul nägudele oma päikesekiired särama lasta.

.

Nuta või naera

Vaatan enda ümber inimesi ja ei suuda vahel ära imestada, kuidas mõne ego on nii suur, et ta kohe üldse ei taha teiste inimeste sekka "ära mahtuda" ilma neile haiget tegemata. Kõrvalt vaadata on seda päris naljakas, kuid kui millegi pärast pead selle inimesega koostööd tegema, siis ... No sry kohe üldse ei taha siis asi edeneda, sest ta ei saa aru, et parema koostöö nimel on vaja kõigil teha omapoolseid järeleandmisi ja osata kuulata ning aru saada ka teiste ideedest. Ei nad arvavad, et nende ideed on kõige paremad ja proovi sa midagi soovitada või maha laita tema idee juures. Sellisel juhul oled sa tema silmis mõrtsukas ja ta otsib kohe võimalust, kuidas sulle selle eest mitmekordselt tagasi teha. Teine võimalus on see, et ta solvub selle peale ja jalutab minema, lootes ja sageli ka teades, et talle tullakse järlele ja anutakse ta tagasitulemist ja lubatakse kõike teha nii nagu talle meeldib. Ja tehaksegi.

Olgu, ma saan aru, vahest on vaja olla veidi karmim teiste suhtes, et oma ideed ja tahtmist läbi suruda, kuid see ei pea olema nii päevast-päeva iga asjaga. Millegi pärast on nii, et kui seltskonnas on selline inimene, siis mul ei olegi tahtmist enam oma ideid ja mõtteid avaldada, sest mille krt pärast pean ma taluma selle ego kättemaksu hiljem. Öelge nüüd, et olen laisk inimene, kes lihtsalt läheb teiste mõtetega kaasa viitsimata ise midagi teha ja võidelda. Vaidlen vastu, ei ole laisk, vaid üritan säästa oma närve. Ma ei pea vajalikuks raisata aega selleks, et lõputult vaielda egoga, kes ei tee nii kui nii omapoolset järeleandmist. Kusjuures sageli läheb see ego tegelikust vaidlusest eemale ja asub isikliku solvamise kallale. Mulle meeldib töötada (suhelda) inimestega, kus kõik suudavad üksteist ära kuulata, kaasa mõelda teiste mõtetele ja mitte teha koheselt maatasa teise ideed. Koostöö laabub siis palju paremini ja asi saab tehtud kiiremini, sest inimestele meeldib teha seda, mis on kõigile meelepärane, mitte ühele meelepärane.

Samas kindlasti peab igal inimesel olema ka väike oma ego, et mitte olla tuhvlialune, kuid teatud piirini. Milline on see piir? Vat sellele ei oska vastata. See on tunnetuse küsimus.

Ja lõpetuseks väike mõtlemine kõigile - mis saab siis, kui kaks väga suurt ego peavad koostööd tegema.:-) Mina ei taha seal läheduses siis olla ja arvan, et sellest koostööst ei tule midagi välja, vaid kumbki teeb ise, olles eelnevalt nii kapitaalselt kui veel võimalik oamvahel tülli läinud.

Änn-änn

Oli see vist 6. aprill, kui lõpuks üks tore inimene mu motikaga sõitma viis. Viimati sõidutati umbes 5 aastaselt isa külgkorvi motikaga ning tookord olla ma enne sõitu nühkinud valgete sukkpükstega ja kleidiga kõik torud läikima. Ise ma mälean tollest ajast ainult seda, kuidas me sõitsime kuskil teel ja mina olin külgkorvis katte all ema süles. Praeguseks on see motikas kodus keldris ja ootab, millal vennal tekib jälle huvi ta vastu ja kokku paneb (eelmise huvi korral suutis ta selle laiali lammutada).

Seekord ei sõidutatud mind enam külgkorvis:-) Tegelt oli päris kihvt sõit, kui jätta tuul, vihm ja mustad riided kõrvale. Kõige jubedam oli ikka algus (linnavahel), sest ega ei teadnud ju kuida see asi toimib ja kõik teised liiklusvahendid olid koletult suured ja hirmutavad. Hiljem, kui jagasid matsu välja, muutus asi juba nauditavaks. Aa siis avastasin, et jope kapuuts tahab minema lennata ja kohe tõsine mure oli, kuida teda kinni hoida. Esimeses peatuses võtsin ta üldse küljest ja panin põue. Edasi läks kõik juba minu jaoks muretult - mind ei seganud vihm ega tuul, kuigi eks ilma nendeta ja soojema ilma korral võib asi veel mõnusam olla. Änn-änn ...

Neiu läheb koolitusele

Täna on siis see õhtu, kus neiu S läheb kauaoodatud IAD koolitusele. Juba mitu päeva esitab ta igasuguseid küsimusi ja eriti rohkelt tuleb neid täna. Need ei ole küsimused koolitusest, vaid peamiselt tunnetest esimesel hüppel. Tema küsimustega tuleb meelde enda olukord enne esimest hüpet ja see paneb küll näo särama ja viib mõtted tagasi sellele päevale.

Kurb on muidugi, et vaeseke on nii kaua oodanud oma esimest hüpet, kuid paraku ei ole sellel nv võimalik langevari seljas töökorras lennukist välja hüpata. Kui hästi lähe, siis lubas S oma tunnetest ja mõtetest ise siia paar rida peale koolitust kirjutada.

Vat mis on juhtunud

Vahepeal on toimunud ristsed. Ei mingit pikka pidu ega kedagi. Lihtsalt ükspäev teatati üle klubi, et ma pidavat nüüd Ken olema :-) Ei oska rõõmustada ega kurvastada, vaid paneb muigama.
.

Mis siis nüüd lahti on????

Just hakkasin terveks saama - köha ja nohu olid pea olematud, kuid nagu kiuste täna hommikul ärkasin tugeva kurguvaluga ja kehva enesetundega. Eelmine kord teadsin täpselt, millest tõbi tuli, kuid seekord pole õrna aimu ka. Enesetunne kõigub päeva jooksul - kord on suured külmavärinad ja siis on kõik ok. Arumaeisaa ja jube tigedaks teeb, sest no mille kuradi pärast see kurgutõbi nüüd siis tulema pidi. Kas tõesti sellest, et eelmise tõve ajal ei konsulteerinud arstiga ega jätnud tööl käimist või sai enda immuunsüsteem kannatada tänu veebruarikuus bronhiidi raviks tarbitud antibiootikumidele?

Oleks siis ainult kurguvalu ja külmavärinad. Ei-ei. Lisaks on veel eilsest pakkimisest kõik võimalikud lihased kanged.

Eile

Eile jäi mul järjekordselt veepall vahele, kuid seekord ei olnud põhjuseks õppimine või tervis, vaid käisin Jahu3-s pakkimist õppimas. Õpetajaid oli mul kolm inimest korraga ja L jälgis ka asja kõrvalt.

Algul tundub pakkimine olevat päris keeruline, kuid kui oled korra ise proovinud, siis on asi juba kõrvalt vaadates loogisem ja lihtsam. Pakkimise juures oli kõige kergem esimene osa, kus tuleb tropid korda saada ja kõige nõmedam oli eelviimane osa (ranitsa klappide sulgemine). Sikutamisest tulitas käsi terve õhtu ja täna hommikulgi on veidi veel kerget valu tunda. Päris ise ma seda ei saanudki lõplikult kinni, vaid tugevad õpetajad aitasid asja lõpuni viia.

Pakkimine nüüd selle ühe korraga selgeks ei saanud ja kõik meelde ei jäänud, kuid eks harjutamine teeb meistriks:-) Vähemalt olen algust teinud asjaga ja ei pea enam suvel ootama, millal keegi varju ära pakib, et ma hüppama saaks.

Lubadused ja inimesed

Inimesi on erinevaid. Ühed on sellised, kes lubavad sulle midagi, kuid ei suuda oma lubadust pidada. Kui sul siiski on vajadus, et ta selle lubatu ära teeks, pead talle pidevalt meelde tuletama, et kuule, sa lubasid seda teist või kolmandat teha. Kui sa juba 101 korda teda palud (endal on juba häbi, et inimest nii palju torgid tagant), teeb ta selle ära ja vaatab sulle otsa sellise näoga, et sa pead talle nüüd ülimalt tänulik olema, et ta selle ära tegi. Ta on sulle omast arust suure teene osutanud, mis siis et pea aasta on möödunud sellest, kui ta esmakordselt lubaduse andis ja sina oled meeletult kulutanud oma aega, sest oleksid saanud asja kuskilt mujalt kiiremini. Nendel inimestel peaks olema häbi, sest mida krtid sa lubad, kui sul ei olegi plaanis seda lähimal ajal täita. Kas lihtsalt selleks, et ennast vajaliku ja tähtsana tunda?

Teised on jälle sellised, kes asuvad kohe tegutsema, et lubatu saaks kiiresti tehtud. Sa ei pea neid tagant torkima, kuigi neil on peale selle 1 sinu lubatuse veel 101 lubadust, mis ka kõik saavad õigeaegselt täidetud. Inimene lihtsalt oskab planeerida oma aega ja peab lugu end ümbritsevatest inimestest. Ja kui tal tõesti aega ei ole, siis ta ka ütleb sulle seda ja pakub võimaluse, millal tal oleks aega või oskab soovitada kedagi, kellel on.

Lubaduste kohta oli vist ütelus - meest sõnast, härga sarvest:-)

Lõhnad

Pea nädal aega on mind vaevanud tugev nohu ja seetõttu ei tunne ma juba mitu päeva ka lõhnu, mis mind ümbritsevad. Kurb, sest kindlasti on õues praegu mõnus kevade lõhn.

Erandiks lõhna mittetajumisel oli eile päeval trollis sõites, kui tundsin mingit ebameeldivat lõhna ja ausaltöeldes oli mul siis küll hea meel, et mu lõhnataju on praegu peaaegu null. Kui mina oma kinnise ninaga seda lõhna tundsin, siis mida pidid need tegema, kelle lõhnataju oli normaalne.

Ja üldse, ma ei saa aru, miks osad inimesed suudavad nii koledasti haiseda. Kas tõesit seep ja vesi on Eesti Vabariigis nii kallis? Selleks, et mitte haiseda ei ole vaja kalleid parfüüme või kes teab veel mida. Igal inimesel on oma lõhn ja see lõhn ei haise ega häiri teisi. Sama on ka riietega.

Omaette teema on muidugi liigne parfüümi kasutamine, sest teatud rahvusest kodanikud armastavad mingit eriliselt rõveda lõhnaga parfüümi meeletus koguses kasutada.

NB! Tunnen kaasa rasedatele, kelle lõhnataju pidavat pea kõik 9 kuud vägagi tundlik olema ja eriti neile rasedatele, kes on sunnitud kasutama ühistransporti.

Multimedia Message

Lõpuks see jõudis kohale ja toas on nüüd õnnelik mees oma varjuga. Lubas täna öösel magada vari kaisus

Multimedia Message

Mehed kukkumiskoolitusel Jahu3-es

Multimedia Message

Lubatud pilt Ämarist

Vanus

Kord pakutakse mulle vanuseks 18 ja siis jälle 30. Esimene pidavat ma välimuse järgi olema ja teine jutu järgi. ... Aa ju ma siis olengi väikevanainimene oma jutu poolest, sest enda teada pole ma kunagi peibetsenud ega midagi taolist. Ma lihtsalt räägin siis, kui on midagi asjalikumat rääkida ja ei suuda lihtsalt tühjast tähjast vadistada.

Tegelikult tuletan päris sageli iseendale meelde, et hei neiu sa oled alles 23 ja võiksid mõndasid asju veidi lihtsamalt võtta. Kõik on alles ees, küll sa jõuad. Ennast tuleb ikka enda vanustega võrrelda, siis tundub elu ka jälle palju ilusam.

Minu ja laua sõpruse algus

Lauaga nõlval
Originally uploaded by kiisukrissu.

Vot sedasi ma harjutasin üks nädalavahetus. Pärast oli põlv sinine ja pepu valus :-)

Ämari

Kindlasti Ämari lennuväljal tihedamalt käijad mäletavad, et vasakut kätt Ämaril olid koledad korrusmajad. Vot, pühapäeval oli nende asemel aga suur hunnik varemeid ehk siis majad on ära lammutatud ja rusud kõik alles. Pilti sai ka sellest Nokiaga tehtud. Kuid kuna minu teadmised arvuti ja telefoni ühendamise vallas on napid ja seetõttu ma neid siia üless saada, siis teie neid hetkel ka ei näe :-)

Soovid saavad täidetud

Väikese venna soov oli, et kui õde Pärnu tuleb, oleks hea kui ta teeks kapsarulle, kanamaksapasteeti ja pitsat. Ema lisas juurde oma soovi - boršš. Kui isa terve oleks, siis lisanduks siia soovideritta ka koogisoov. Kuigi täna sai pea terve päev köögis vaaritatud, jäi pitsa tegemine homseks, no ja siis võib ju isegi koogi peale mõelda, sest Tallinna tulen tagasi alles viimase bussiga.

Minu enda tänane soov oli kirjutada võimalikult palju lõputööd, aga seda püüan nüüd õhtul teha. Praegu on hea vaadata, kuidas inimesed on rahul, sest olen suutnud täita nende väikesed soovid ja järgmised täidan juba homme. Inimesel on ikka õnneks ja rahuloluks vahel nii vähe vaja.

Mehed ja kaitsevägi

Lõpuks ometi oli ka minu väike vennani jõudnud kutse kaitseväeteenistusse ja venna teatas uhkusega, et ta pääseb sellest kohustusest kindlasti minema ning ajateenimine on mõttetu aja raiskamine. Samasugust juttu olen kuulunud ka teistelt noormeestelt ja minu jaoks jääb siiski arusaamatuks, miks lastakse enne ennast sandiks tunnistada, kui et läbida kaitseväeteenistus. Kas tõesit on uhkem öelda, et ma pole käinud, sest olen tunnistatud kõlbmatuks selle jaoks? Kas tõesti Eesti naised on need, kes peaksid kunagi riiki kaitsma hakkama? Üha rohkem naisi soovib ju vabatahtlilkult asuda ajateenijaks.

Kurvaks teeb ka see, et mina ei saagi uhkusega vaadata, kuidas minu väike venna laigulises mundris marsib ja räägib muljeid õppustel toimunud sündmustest.

Õiguskirjanudse saal ja uni

Läksin rõõmsalt raamatukokku, kõik oli väga heas korras. Võtsin Venamaa perekonna koodeksi ja hakkasin lugema. Esimese hooga ei jõudnud midagi kohale, no keel teine vaja veidi harjuda/meelde tuletada ja seetõttu lugesin uuesti need read ja järgmised. Täitsa põnev, et mis siis seal edasi ka veel on ja siis hakkas pihta - silm vajus kinni ja kohe mitte ei suutnud ärkvel püsida. Tõusin püsti, käisin ringi ja ka kohvikust tiiru läbi, unest polnud märkigi. Reibas ja värske nagu enne. Tagasi lugema ja jälle - silm vajus kinni ja pea hakkas"nokkima". Ei jäänudki mul siis täna muud üle, kui tegin koopiad vajalikest lehekülgedest ja tulin tulema, sest 4 tunni jooksul suutsin lugeda 5 lk (võõrkeelset) teksti ja sedagi suure vaevaga.

Tegelikult on selliseid juhuseid küll ja veel olnud ja mul hakkab tekkima kahtlus, et RR 6. korruse õiguskirjaduse saal on minu jaoks uinutava mõjuga.

Klient vs klient

... ehk eesltane kliendina vs venelane kliendina on küllaltki suur vahe. Eestlase käest on töö üleandmisel võimalus saada sõimata, kuigi oled töö kiiresti ja hästi teinud, kuid venelane tuleb su juurde lilledega ja on väga tänulik tehtud töö eest. Loobulikult on ka eestlastest kliente, kes otsivad ülesse, kes tegelikult büroos töö ära tegi ja tänab sind tehtud töö eest ja esitab soovi jätkata koostööd, kuid neid on väga vähe. Selliseid kliente võiks olla rohkem. Hea klient pole ju raske olla - piisab meeldivast naeratusest ja tänusõnadest töötegijale. :-)

Mõtteid Rahvusraamatukogust

Istun Rahvusraamatukogu õiguskirjanduse saalis, loen raamatut, et leida midagi uut ja põnevat oma töösse ning nagu kiuste kargas pähe mõte, et mille pärast tundub teooria alati nii lihtne, aga praktikas on asjad palju keerulisemad. Olgu see siis õiguse valdkond või suhete valdkond või midagi veel põnevamat. Kõik me teame, mida peaks tegema nt et meid usaldataks või mida teine peaks tegema, et teda usaldataks või siis kuidas oleks õige teatud olukordades käituda. Kui nüüd aga vaadata prakitkasse/igapäevasesse ellu, siis ei ole miskit nii kerge ja lihtne, kui siin blogi mõtetes ja kommentaarides teooriad paika on saanud või kuskilt targast raamatust õpetussõnu loetud.

Olen ma blondiin või milles asi?

Juba teist päeva järjest väidab mu arvuti, et printeris on paber otsas ja keeldub dokumente printimast. Paber täitsa olemas, kõik seadistused ülevaadatud ja korras. Ühesõnaga, olen igasuguseid trikke teinud, kuid ta ei jäta jonni ja väidab jätkuvalt, et paber on otsas. Arumaeisaa, kas viga on minus või läks igivana printer lolliks?

Sai eile üle tüki aja jälle veepalli mängitud ja veendusin, et see on ikka üks karm mäng. Kui eelnevad korrad pole see oma karmusest jälge suutnud minu kehale jätta, siis seekord sai märk kirja. Läksin koju paistes kulmuga:), mis õnneks praegu välja ei paista, aga tunda annab.

Et mitte öelda seda e-tähega sõna, siis ütlen hoopis nii: paistes kulmu pole ma varem mitte ühtegi korda saanud. Nüüd siis sain ka tunda, mida see tähendab.

Ja ma ei ole Sinu peale pahane ega midagi sellist, sest eks ma olin ise ka veidi süüdi:)

Kes veel ei teadnud, siis ...

Mürakarude kalendri kohaselt:

9. märtsil korratakse hundi tungival soovil naistepäeva

12. märts on koerakarvapäev

19. märts on peapesupäev

26. märts on hambavalupäev

27. märts on silmamunapüha

28. märts on purikapäev

30. märts on Tallinna kilu päev

31. märt tuludeklaratsiooni püha

Pisik

Igatahes nüüd on asjad nii, et olen endaga rahul, sest sain sellega hakkama:) Andsin nimelt Siirile pisiku, mille tulemusel ta täitis avalduse, saatis selle ära ning 15. 04 asub asja kaalale. Kui kõik hästi läheb, milles ma ei kahtle, siis hakkame me nüüd nädalavahetuseti ja üldse sagedamini temaga kohtuma.

Peale avalduse ära saatmist olid neiu sõnad järgmised: " Igal juhul, kui sa mu hirmsasse musta auku vead, siis saad tappa."

Kummaline

Miks on nii, et mõni päev ei suuda töö juures kohe mitte midagi ära teha? Sellistel päevadel vahid pabereid laual või arvuti ekraani ja no mitte midagi ei saa tehtud. Loed ja mõtled, välja ei loe ega mõtle midagi.

Esmapäevad on üldjuhul need, kus saab küllaltki palju asju ära tehtud. Tööpäeva lõpuks tunned, et oled eriti asjalik olnud ja lubad endale, et oled terve nädal selline. Paraku alati see ei õnnestu, sest kolmapäevad kippuvad olema sellised, kus enda üle hakkab lausa häbi. Teed ja teed omaarust midagi, aga tehtud ei saa mitte kui midagi, sest tegelikult polegi muud teinud kui üritanud teha midagi.

Seega jõudsin järeldusele, et kui kõik päevad oleks esmaspäevad, siis oleks mul palju rohkem asju tehtud.

Praegu veel väike urrrr ...

Nädal on veninud täiega, kuid tänane päev veel eriti ja seda on veel küllaga alles. Siiani pole see eriti tore olnud ja kui ta sama moodi jätkub, siis olen ma õhtuks seesmiselt üks suur urrrrr. Ei tea, kas see on sellest .... või hoopis millestki muust? Või on asi selles, et on töönädala viimane päev ja inimene on väsinud tööst ja tuba külastab iga natukese aja tagant jätkuvalt üks pidevalt (tüli) noriv inimene?

Õnneks ei ole õhtul mingeid plaane ja peale töö valmimist saab minna koju, pugeda sooja teki alla ja mõelda rahulikult välja uus strateegiaplaan selle pidevalt tüli noriva inimese vastu.

Tigedat urri lõbustavad õnneks vahepeal toredad sõnumid Austria mägedelt:) ja luban, et nädalavahetusel ei lase mitte kellelgi tekitada seda urrri, sest sõnumisaatja ei ole enam kaugel, vaid minu kõrval.

Mõõt sai täis

Püüad inimesega vaatamata kõigele hästi läbi saada. Vaatamata kõigele üritad olla sõber ja mitte ignoreerida teda. Hoiad oma viha tagasi, kui ta on saanud mingi järjekordse jamaga hakkama, ja naeratad talle siiski.

Kaua ma tola sedasi käitun ja kannatan vaikimisi???

Nüüd aitab, korjan viimased asjad kokku, paberid ka korda ja siis ehk ei ole rohkem vaja seda taluda. Elu peab ju siiski edasi minema meil mõlemal oma rada. Kui olen saanud üle koerast, saan üle ka tema karvasest sabast. Ühesõnaga, olen natuke aega paha tema vastu.

Usaldus

Kui ma eelmine aasta tandemit läksin tegema, siis küsiti korduvalt, kas sa ei karda. Ausalt, ei kartnud, sest usaldasin instruktorit, kelle ülesanne on ennast ja oma tandem korralikult maapeale tagasi tuua. Parem on ju nautida seda lendu algusest peale, kui pabistada mõttetute asjade pärast. Täpselt sama on suhetes – parem usaldada partnerit/sõpra, kui et oma närve pabistamisega rikkuda. Naudi teineteise armastamist/sõprust. Kui miskit on tõesti kripeldamas hingel, siis tuleb asjad partneriga/sõbraga selgeks rääkida. Väide, et usaldus kellegi vastu tekib aja jooksul on vale. Kellegi vastu peab seda juba esimese kohtumiste järgselt olema või seda ei tulegi. Aja jooksul usaldus suureneb, sest õpitakse teineteist paremini tundma. Kogemus on näidanud, et kui sina usaldad täielikult oma partnerit, aga temal pole algusest peale usaldust sinu vastu olnud, siis see ei teki kunagi, isegi mitte peale teatud lepingu sõlmimist. Ta küll võib väita vastupidist, kuid inimese käitumine on see, mis reedab tegelikkust. Ja see, et sinu kallim ei usalda sind, teeb meeletult haiget ja nõutuks - mis ma siis valesti teinud olen. See hakkab ajapikku ründama usaldust enda vastu, sest sa ei ole enam kindel iseendas. Samas, kui sa näed ja tunned, et sind ümbritsevad sõbrad usaldavad sind, on meeletult tore ja lisab enesekindlust.

Usaldust ei tohi rikkuda. Selle taastamine on pikk ja keerukas protsess ning võib juhtuda, et see ei taastugi. Kõik oleneb sellest, kes ja millega hakkama sai – kui kõvasti sulle haiget tehti. Või oleks õigem öelda, kui kõvasti sa endale haiget tegid, et usaldasid inimest, kes seda ei osanud hinnata.

Naised, ega te ära ei unustanud ...

... täna on ju nõukogude armee aastapäev ehk siis tänapäeval nimetatakse seda meestepäevaks. Kes ja kas üldse seda tähistavad on iseasi, kuid minu arvamus on, et meestel peab ju ka oma päev olema, millal neile kõik naised hääd soovivad. Naised unustame täna nende patud ja kallistame hoopis neid.

Paraku igaühele ei jõua soovida isiklikult, siis kallid mehed, kes te seda loete, kaunist meestepäeva.

Tädikesed teavad

Tuleb välja, et hommikul tuleb sõita tööle veidi hilisema bussiga, siis saad teada, mis tegelikult toimub. Nimelt hommikul bussiga tööle sõites teatas minu läheduses istuv umbes 80 aastane tädike mulle vene keeles: "Teate, selle eest võib trahvi saada, kui istud üksi kaheinimese istmel."Samas osutas ta tädikese peale, kelle kõrval oli tõepoolest aknaalune koht tühi. Aa no selle tädikese kõrvale poleks sinna akna alla mahtunud ju istuma. Naeratasin muigavalt vanamemmele ning memmeke seletas edasi: "See on tõesti nii, ma nägin ükskord. Kontroll tuli peale ja küsis ühelt inimeselt, kes samuti üksi istus, et kas teil on kaks piletit komposteeritud. Üksi kaheinimese kohal istudes peab olema komposteeritud ka kaks sõidupiletit. Ja kujutage ette, selle eest tehti trahvi."

Arvasin teadvat kõike vajalikku ühistranspordiga sõitmise kohat, kuid tuleb välja vastupidine. Õnneks on kaasreisijateks kenad vanamemmed, kes sõidu ajal jagavad lahkelt õpetussõnu:)

On see unes või ilmsi ...

Iga hommik ärgates mõtlen, kas tõesti juhtus see minuga või oli see lihtsalt unenägu. Pärast tormi oli vaikus ja nüüd on päike tõusmas kõrgele taevasse. Enam ei ole pisaraid ega kurbi mõtteid, vaid ainult naer ja hea tuju. Kõigele halvale järgneb hea, tuleb vaid osata oodata.

Kevad on peagi käes

Nädalavahetusel jõudis minuni arusaam, et väljas on juba kevade märke – päike paistab ja puhub vaikne ning soe tuuleke. Jäin kuidagi mõttesse ja avastasin, et mõtetes on kevad juba saabunud. Üha uusi ja põnevaid asju on juhtumas. Olen nagu väga pikast unest ärganud. Kõik tundub palju positiivsem - elu lihtsam ja lõbusam, töö saab kiiresti ja hästi tehtud, uni on lühike ja rahutu, kuid iga hommik ärkad värske ja puhanuna, nägu naerul. Soovin, et see tunne ei kaoks enam kunagi ja oleks samasugune kõigil inimestel, sest see on ilus ja mõnus.

Kuulujutud

Tihti meeldib inimestel rääkida teisi taga. Keegi näeb või kuuleb midagi ja ei suuda suud kinni hoida, vaid peab hakkama tegema mingeid tobedaid järeldusi ja ega siis seda enda mõtetesse ei jäeta. Millegi pärast on vaja sellest rääkida järgmisele, kes lisab võib-olla oma järeldusi veel juurde ja räägib kolmandale. Nii saabki ühest väiksest asjas kõigile teada uus ja põnev sündmus. No mida kuradit te topite oma nina teiste asjadesse! Miks tehakse järeldusi, mõtlemata, et sellega võidakse teistele halba teha? Kui kaks inimest ühel peol tantsivad koos ja hiljem jätkavad omavahelist suhtlemist või kui sõber usaldab sulle auto või kallistad sõpra või juhtud mitmeid kordi koos ühe ja sama inimesega koos üritusele jõudvat, kas siis sellest peab kohe tegema järelduse, et neil on suhe, neil susiseb midagi. Väga hea sõprussuhe võib olla ka mehe ja naise vahel, kuid see ei tähenda, et nad on armukesed. Hea on, kui keegi julgeb otse asjaosalistelt minna küsima, et kas see jutt või inimeste arvamus vastab tõele. Paraku juhtub seda aga harva, kõik peavad ennast kõiketeadjaks ja vajalikuks klatši jätkamist. Arvatakse küll, et naised on suuremad klatšimoorid, kuid paraku olen kohanud vastupidist. Seega, kui kedagi huvitab, kas keegi kepib kedagi või mitte, siis võimaluse korral minge ja küsige asjaosalistelt endilt või oodake, kuni nad ise seda välja näitavad või räägivad.

kuidas, kellega, kui palju ja kui mitmekesi

Vot selline teema siis seekord. Tõstatati küll teema usaldusest, kuid sellest veidi hiljem. Mitmeid kordi on ühe härraga tekkinud arutelu sellel teemal, et kuidas, kellega, kui palju ja mitmekesi peaks seksima. Meil on mõlemal selles osas küllaltki erinevad arvamused olnud, kuid arvan, et see tuleb vanuse vahest. Tema on minust pea 10 aastat vanem, seega elukogenum ja vabama suhtumisega seksi. Jätan tema arvamused siinkohal enda teada, sest ehk ta kirjutab neist ise.

Kuid mida mina nooruke sellest arvan.

Kõigepealt kellega? No mitte igaühega, vaid sellega, kes suudab su südame põksuma panna. Ma ei saa neist inimestest aru, kes asuvad vahekorda lihtsalt seksi pärast. Arvan, et hea seksi nautimiseks on vaja tundeid ja niisama "põrutada" ei ole mõtet. Mis see annab? Kas järjekordse märke sellest, et oled kellegagi vahekorras olnud, rikastanud oma partnerite ringi. Seks nõuab koostööd, mida rohkem seda harjutad ühe partneriga, seda paremaks ta ju läheb ...

Kui palju? Nii palju kui tunne ütleb. Kui tuleb tahtmine oma partneriga seksida, siis seda ka tehakse, olenemata sellest, kui tihedalt see toimub. Kindlasti värskelt armunud seksivad tihedamini kui pikemat aega suhtes olnud inimesed. Ja millegi pärast on jäänud mulje, et sageli on meestel sugutung sagedasem. Vale on kindlasti see, kui naine juba pikemat aega ei taha, et siis jäetab ta hooletusse mehe vajadused. Alati on mingi võimalus selle olukorra lahendamiseks. Ja sama peaksid jälgima ka mehed, et naine saaks rahuldatud.

Kuidas? No siin jäägu küll igaühe enda otsustada kuidas seda tehakse. Ma ei pea vajalikuks selle kirjeldamist. Või kui mõni soovib, siis võib selles osas õpetussõnu anda.

Mitmekesi? Öelge nüüd, et olen vanamoodne, kuid seksiks ikka ainult ühe partneriga korraga. Ma ei saa sellest aru, miks peaks kellegi sinna juurde võtma. Kas tõesti oma partnerist ei piisa või miks on vaja vaadata pealt kuidas sõber oma naist "paneb"?

Eelnevalt oli juttu armastusest. Kas pole seks mitte üks armastuse/armumise väljund? Vanemad inimesed ütlevad isegi, et laps pidavat sündima armastusega seksist. Ja keegi on öelud, et armastusega seksist eostuvad tüdrukud.

Mis asi on armastus?

Juba eilsest peale kummitab üks mõte - mis asi on armastus ning kas see on olemas ka reaalses elus või ainult filmides ja raamatutes. Loomulikult on armastuse tüüpe erinevaid, kuid mind kummitab just mehe ja naise vaheline armastus. Psühholoogid väidavad, et algul on armumise faas, mis siis kestab kuni kolm aastat ja sealt edasi lihtsalt harjumus koos olla ja elada. Samas räägitakse jälle, et peale armumist kas tekib armastus või minnakse lahku. Mina arvan, et armastus on midagi udus lummavat ja haaramatut, armastus on nagu õiglus. Arutasin seda teemat K-ga ja tema arvamus oli järgmine: "Mõne jaoks on armastus see, et keegi sulle süüa teeb ja su pärast muretseb, teine tahab rahalist toetust, kolmas materiaalset, neljanda jaoks näitab armastust see, kui su eest kangelastegusid tehakse jne. Ma ei usu eriti, et on olemas selline tõeline armastus, nagu filmis ja muinasjutus, et ei suuda ilma teiseta elada. Tänapäeva maailm on niivõrd materiaalne ja elu kiire, et praegu pole keskmisel inimesel aegagi armastada nii sügavalt. Samamoodi võib arutleda, kas on olemas õiglus või headus või puhtus. Iga inimene näeb neid erinevalt, võibolla tulenevalt ka oma taustast... kui sa kasvad üles sellises keskkonnas, kus kõik on enda eest väljas ja igaüks rabeleb ise, siis see, et su eest hoolitsetakse võib juba defineeruda armastusena. Ma arvan, et armastus ei ole see, mida saaks omada või kohe tunda, vaid see, mille poole püüelda... Kas ei ole nii, et vastassugupoolega suhtes esitatakse kõige rohkem nõudmisi ja kui selle vastassugupoole nägemus armastusest ei ole sama, mis sinul, siis ta ei suuda ka neid nõudmisi täita. Siit võime jõuda järelduseni, et ideaalne armastus on siis, kui kahe suhtes oleva isiku nägemus armastuses langeb kokku, siis mõlemad teavad, mida tuleb teisele pakkuda ja mida nad ise vastu saavad."
Siit tekkis jällegi mõte, et võibolla tõesti on sellise tõelise ja puhta armastuse jaoks vaja aega. Võibolla tänapäeva inimene ei tea, mis on armastus, sest tal ei ole tõesti selle jaoks aega. Aega nautida teist inimest, aega teda tundma õppida ja mõista vastspoolt, võtta teisel käest kinni ja jalutada mitmeid tunde koos läbi metsa, valu korral nutta ja saada koos üle sellest valust. Lihtsam on ju teha seda üksi, sest nii läheb kiiremini - nutad üksi patja ja teine tegeleb samal ajal millegi muuga. Metsa jalutama kahekesi minna on mõningate arvates täielik ajaraiskamine. Võibolla siis selle pärast ei teagi enam tänapäeval, mis asi see on, mida nimetati kunagi armastuseks. Aga siiski jääb hinge küsimus, kas kunagi saab tunda sellist asja nagu armastus või jääbki kõik armumise tasemele.

Inimese tahe

Lähed poodi, käid riiulite vahel ringi ja sa ei tea mida sa tahad. Ometi sa tead, et sa läksid poodi, et midagi kindlat osta. Kas see on hajameelsus või on see lihtsalt teadmatus mida tahta? Tekib tunne, et läheks kohe poest välja, kuid ei saa, sest sa läksid ju poodi selleks, et rahuldada mõningaid oma vajadusi või soove.
Olen sageli olnud dilemma ees, et kas minu mõte on soov, tahe või unistus. Või kas neil on üldse vahet. Võibolla nad kõik on üks ja sama Mis vahe on aga soovidel ja unistustel? Minu arvates on unistus midagi sellist, mille saavutamine on võimalik kauges tulevikus või üldse saavutamatu. Soov on aga see, mille täitumisest oleneb su enda käitumine ehk siis see on saavutatav lähitulevikus.
Igatahes peab inimene poodi minnes ja seal olles teadma, mida ta tahab, sest sellega hoiad kokku enda aega.

Kadunud pastakad

Kuhu kaovad kõik normaalsed pastakad? Kas neil on mingi oma kogunemine kuskil. Kui iga päev tööl käid, siis on kõik kontrolli all - pastakad ilusti pliiatsitopsis. Eile hommikul ei olnud minu laual mitte ühtegi pastakat, millega oleks võimalik kirjutada. Kuhu nad selle ühe nädalaga kadusid. Asusin siis sekretäri tagavarade kallale, kuid tuli välja, et ka sealt on kõik kadunud. Hei pastakad, ma olen tööl tagasi, palun tulge Teie ka minu lauale tagasi. Teie puhkus on läbi. Ma ei taha enam harlikuga kirjutada ja punase pastakaga on ka nadi allkirju anda.

Mehed-mehed

On ühed kummalised loomad, kellest ei saa sageli aru. Kõik nad on teatud situatsioonides erinevad ja samas mõnes teises situatsioonis käituvad kõik ühte moodi. Kas see on neil sisse kodeeritud või mis? Olen palju selle peale mõelnud eelmine nädal kodus haigena teki all olles ja nüüd tänasel sõbrapäeval, kuid ei ole suutnud välja mõelda, miks see nii on. Miks on nii, et üks mees ajab sul südame sees puperdama (heas mõttes) ja tekitab sellise head tunde, teine on selline kellega jäädki alatiseks sõbraks (tekib usaldus ja hea teineteise mõistmine) ja kolmas on võibolla see, kellest on sul täitsa ükskkõik? Meis kõigis on sees pisike laps, kes tahab ikka ja veel mängida ja vallatu olla, kuid naised näitavad seda harvemini välja. Tädi Mann ütleb meeste kohta, et neil algab puberteet tüdrukutest hiljem, kuid lõppeb 2 tundi peale surma. Võibolla on see tõesti nii ja seetõttu võtavadki nad elu kergemalt. Kas aga ikka võtavad? Võibolla see ainult tundub meile naistele nii. Seesmiselt on nad ehk haavatavamad kui naised ja meie naised oleme need, kes neid vastikult käituma panevad. Naised loobivad sageli üht lauset ("äh, meil polegi mehi vaja"), kuid tegelikutl käib mõte üldjuhul teistpidi. On ju hea kui keegi sulle vahel lilli toob, või kallistab või ütleb ilusaid sõnu ja ta teeb seda südamest. Ühesõnaga hoolib sinust kui inimesest, mitte kui seksobjektist, keda voodisse saada. Eile õhtune film "Gigolo mees" üritaski tegelikult näidata, et alati ei ole naistel vaja seksi, et nad ennast õnnelikuna tunneksid. Millal küll osadele meestele see kohale jõuab ja samuti ka naistele, kes lasevad ennast kohelda seksobjekti ja koduperenaisena. Elada tuleb iseendale, kuid samas selle käigus mitte teha haiget teistele. Ka meesterahvas võib naisterahvale hea sõber olla ja muide, kas pole nii, et meessõber on vahel usaldusväärsem kui naissõber. Äkki naised nõuavad meestelt tõesti liiga palju.

There are big ships,
there are small ships,
but the best ship,
is the friendship!

Ja see juhtuski

Suured tänud neile, kes aitasid kaasa üllatuspeo toimumisele. Eriliselt tublid olid naabrid, kes kannatasid kõik selle kära välja. Asjaosalised teavad millest jutt. Sünnipäevalapse eilse näoilme ja tänase vestluse põhjal võin öelda, et asi läks korda. Talle ei olnud seda varem tehtud. Hea oli vaadata, kuidas rahvas ei virisenud - pole kuhugi istuda, pole midagi eriti süüa, pole seda ja teist. Kõik tundsid ennast hästi. Ehk siis olin ikkagi vist hea.

Nüüd aga teen mõned tööd ja lähen koju magama, sest neljast tunnist öösel jäi väheks. Vaim on värske, keha väsind.

Varsti juhtub midagi

Teie ei tea vist, mis kohe-kohe saama hakkab? Seda tean ainult mina, kuid tulemust ei tea - kas õnnestub või mitte. Teile ei ütle muud, kui et see on teistmoodi juhtumine, kui viimasel ajal paljudel on juhtunud ja ehk ka lõbus. Eks näis, hoian pöialt ja loodan selle õnnestumist. Minust sai see idee alguse, teostus tuleb teistelt. Ükskord peab ju midagi hästi ka minema. Selle nädala lõpuks peaks teada saama. Olen ma siis halb või hea, aga ehk natuke kaval?

Toimub miskit kummalist

Viimasel ajal olen kuulmas peamiselt kahte uudist - keegi saab lapse või keegi lahutab. Lapse saamine on tore asi, palju õnne teile kõigile ja jaksu pisipõnnide kasvatamisel. Lahutus on suht masendav ja närvesööv protsess. Tean, et sellele otsusele eelnevaid ja järgnevaid tunnetetorme ei oska kirjeldada ma ikka veel praegugi. Samas on mul kahju vaadata K-d, kes on kõige selle alguses. Tahaks talle nõu anda ja säästa teda sellest valust, mis mina kogesin. Kuid tean, et see pole õige, sest sellises olukorras peab inimene ise otsustama ja kõik selle ise läbi tegema, et hiljem ei saaks süüdistada kedagi muud peale iseenda. Tean, et praegu on tal vaja kõige rohkem head sõpra, kes oskab teda ära kuulata igal ajal ja võibolla veidi teravamate küsimustega veelkord mõtlema panna - kas tehtav otsus on ikka õige. Mina olin algul veidi pahane selliste küsimuste peale, kuid rahunedes mõistsin, et olid vajalikud. Tähtsam on mitte kiirustada ja lähedastele seletada, miks sa seda siiski teed ja et see on sinu otsustada, mitte nende. Ja lõppude lõpuks - me elame ükskord elus. Kui see, mis sul on praegu, ei rahulda sind, siis püüdle parema poole. Iga inimene pidavat olema oma õnne sepp - vasarad kätte ja tööle.

Tõde vanaemast

Parim kaasasündinud kingitus lapsele on vanaema.
Vanaema ei ütle lihtsalt „ väga tore“, ta hingab sügavalt sisse, pööritab silmi ning lööb ahhetades kaht kätt kokku. Et oma rõõmu näidata poeks vanaema kasvõi nahast välja.
Vanaemal on eriline seedimine. Ta ei keeldu ilmaski lapselapse valmistatud koogist, kuitahes nätske või kivikõva see ka poleks.
Vanaema on:
*mõeldud kaissupugemiseks;
*see, kes telefonitorus beebi hingamist kuuldes heldimuspisaraid valab;
*hingelt umbes kahekümnene, aga vahest ka kuuene;
*põhjatute käekottidega daam;
*see, kes pead paitab ja nutta aitab, kui lapse lemmikloom ära sureb;
*parim saladusehoidja.
Vanaema...
*võib laulda valesti, aga ta teeb seda toredasti;
*küpsetab maailma mõnusamaid pannkooke;
*on nõus võidu jooksma esimese laternapostini....siis aga istub ta maha ja muutub kentsakalt kahvatuks;
*teab alati, mis ilm parajasti väljas on.
Vanaemal on vanad jalad ja noor süda.
Kõik vanaemad armastavad kirju saada. Ka siis, kui paberil pole muud kui mõni kritseldus või rasvane sõrme jälg.
Vanaema on iga kell valmis möödunust pajatama.
Vanaema on üpris osav puu otsa ronija. Kui lasta tal seda rahulikult teha.
Ühel päeval mõtled , et lõpuks ometi oled lastekasvatamise muredest ja rõõmudest prii. Kuni tunned väikese käe õrna puudutust- ja leiad end taas seotuna – lastelaste armastusest.
Need üllatuskäginad, need rõõmukilked, need mõnumõminad, ununevad, kui lapsed suureks kasvavad, kuid antakse sulle jälle tagasi su lastelaste poolt.
Justnagu needsamad tillukesed käed haaraksid su sõrmi, sind ühe ime juurest teise juurde juhtides- „ Tule vaata! Vanaema, tule!“
Ema hoolitseb selle eest, et lapsel oleks hea, vanaema aga selle eest, et oleks tore.
Vanaema ja laps elavad nagu tänasele päevale. Neil on mahti seisatada, et liblikat imetleda või kassiga juttu puhuda.
Emad peksid tegema näo nagu ei märkaks nad vanaema ja lapse omavahelisi pilguvahetusi. On parem mitte teada, mis neil kahel parajasti plaanis on.
Laps teab , et vanaemale usaldatud salasoovid on kõige kergemad täituma.
Vanaema on alati nõus kuulama eile õhtul telekast tulnud filmi üksikasjalikku ülevaadet.Ja ta elab sündsalt kaasa, olgugi, et ta ise ka filmi vaatas.
Hea vanaema ei pane pahaks, kui sa kell kolm öösel tema kaissu poed. Juhul kui sa ei siple.
Isegi parim vanaema kasutab tõenäoliselt täiesti ootamatuid sõnu, kui sa tema toas kell viis hommikul pisut pasunat puhud.
Vanaema õpetab sulle matemaatikat paremini kui ükski teine. Ta võtab selleks appi karamelle ja šokolaadi ja lõpuks lubab ta sul summa ära süüa.
Vanaema noogutab osavõtlikult kui sa mõne ülesande lahendamise võimatuks kuulutad – hästi rahulikult ja kavalalt tõestab ta sulle, et tegelikult pole see sugugi võimatu.
Vanaemaks saada on ju imetore. Alles sa olid lihtsalt ema ja korraga nagu elav ajalugu.
Lastelaste meelest on see imelik, et vanaema näeb küll vana välja, aga sisemuses on ta ilmselgelt nendega ühevanune.
Kes oskab kõige paremini keeta, küpsetada, tohterdada, lohutada, muretseda ja poputada? VANAEMA!
Vanemad on vahel veendunud, et lapsed on suisa võimatud. Siis on hea, kui keegi pisut vanem ja kogenum neile meelde tuletab, kui võimatud nad ise kord olid.
Kui keegi teine ei kuula, siis teeb seda vanaema.
Vanaemal on õigus öelda: „ Ära pane tähele – see läheb mööda. Tegelikult ka.“
Vanaema teab, et iga asi tuleb omal ajal.
Vanaema on loodud kodusoojuse hoidjaks ja teadmiste edasiandjaks ning lastele lävepaku seadjaks. Vanaema teab , mis on tähtis ja mis mitte. Vanaemalt saad mõõdutunde.
Kallis vanaema , ma soovin, et mul oleks kord sinu paitav naeratus, sinu hellad käed ja sinu helge pilk.
Sa oled lugude läte. Sa oled sild minevikku. Sina nägid ja kuulsid ja puudutasid asju, mis kadusid enne kui minu vanemad ja mina olemaski olime.
Sa oled kaugest maailmast, - mis on sulle niisama tuttav kui minule praegune.
Oma elu annad sa mulle nagu kingituse. Ma hoian seda hästi.
Ma annan selle edasi oma lastele- ja nemad omadele.
(M.Holmes)
Kindlasti on veel palju, mida vanaema kohta head öelda.
Täpselt selline oli ka minu vanaema, kellest tunnen ikka ja jälle puudust. Seega hoidke oma vanaemasid seni kuni teil nad on.