Tihti meeldib inimestel rääkida teisi taga. Keegi näeb või kuuleb midagi ja ei suuda suud kinni hoida, vaid peab hakkama tegema mingeid tobedaid järeldusi ja ega siis seda enda mõtetesse ei jäeta. Millegi pärast on vaja sellest rääkida järgmisele, kes lisab võib-olla oma järeldusi veel juurde ja räägib kolmandale. Nii saabki ühest väiksest asjas kõigile teada uus ja põnev sündmus. No mida kuradit te topite oma nina teiste asjadesse! Miks tehakse järeldusi, mõtlemata, et sellega võidakse teistele halba teha? Kui kaks inimest ühel peol tantsivad koos ja hiljem jätkavad omavahelist suhtlemist või kui sõber usaldab sulle auto või kallistad sõpra või juhtud mitmeid kordi koos ühe ja sama inimesega koos üritusele jõudvat, kas siis sellest peab kohe tegema järelduse, et neil on suhe, neil susiseb midagi. Väga hea sõprussuhe võib olla ka mehe ja naise vahel, kuid see ei tähenda, et nad on armukesed. Hea on, kui keegi julgeb otse asjaosalistelt minna küsima, et kas see jutt või inimeste arvamus vastab tõele. Paraku juhtub seda aga harva, kõik peavad ennast kõiketeadjaks ja vajalikuks klatši jätkamist. Arvatakse küll, et naised on suuremad klatšimoorid, kuid paraku olen kohanud vastupidist. Seega, kui kedagi huvitab, kas keegi kepib kedagi või mitte, siis võimaluse korral minge ja küsige asjaosalistelt endilt või oodake, kuni nad ise seda välja näitavad või räägivad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar