No nii, nagu pealkirjast aru saite, siis seekordne teema pole eriti meestele. Samas pole ka keelatud.
Imetamise algus oli Karliga väga lihtne - kohe peale sündi sai ta tissi otsa ja oskas kohe õigesti imeda. Karlega oli raskem, sest ta oli nõrgem ja haiglas ei lubatud talle tissi anda igal söökikorral (sai heal juhul korra öö-päevas). Seega 6. päeval koju jõudes ootas meid ees tõsine katsumus - saada laps, kes on juba harjunud pudelist sööma, rinda imema. Nutsime esimesed päevad kodus mõlemad, kuid saime koostöö sujuma ning Karle ei vajanud kõhutäie saamiseks pudelit. Nad mõlemad on kodus saanud pudelist kunsttoitu paaril korral, kui Jaanus andis mulle esimesel ööl võimaluse end veidi välja magada. Lisatoitu hakkasid poisid saama 6,5-kuuselt ja kuni 1 a 4 k vanuseni olid nad väga viletsad lisatoidu sööjad. Ikkagi lemmik oli rinnapiim ja seda 2-3 tunni tagant nii päeval kui öösel. Proovisime paaril korral ka seda, et ma lihtsalt ei andnud rinda, kuid see oli jube laste piinamine (röökisid kõõksumiseni) ja lõppes ikkagi sellega, et poisid rahunesid rinda saades.
Kuna äkiline imetamise lõpetamine meile ei sobinud, siis tuli teha seda tasapisi. Alguses venitasin päeval imetamise vahesid pikemaks ja pakkusin alati enne lisatoitu (tahket toitu) ning kui peale selle söömist tahtsid ikka veel rinda, siis said. Umbes detsembriks oli asi nii kaugel, et päeval ja õhtul said rinda ainult enne päevaund ja ööund. Võimalusel läksin enne päevaund õue ja jalutasin nad käruga magama. Nii oli jälle üks-kaks imetamise korda vähem päeva jooksul. Öiste imetamiste vahed olid vahepeal juba 4-5 tunnisteks läinud, kuid kui jätsin päevaseid imetamisi vähemaks, oli öiste imetamiste vahed jälle 2-3 tunnised. Järgmise sammuna hakkas Jaanus lapsi õhtuti magama panema ja kui nad enne meie magama minekut vahepeal ärkasid, siis käis Jaanus neid rahustamas. Tal õnnestus see vägagi hästi, kuigi ma olin alati valmis magamistuppa tormama ja lapsele rinda andma. Kui päevased imetamised olid enam-vähem lõppenud võtsime käsile öiste imetamiste vähendamise. Proovisin lihtsalt last süles rahustada ja enamasti see õnnestuski. Keerulisem oli hommikul kella 5-6 ajal, mil poisid olid ikkagi näljased ja et mitte nii vara ärgata, andsin neile rinda. Sellega pikendasin meie hommikuund paari tunni võrra. Aga ka see lõppes ja täpselt 20. aprill said nad viimati rinda. Üheks otsustavaks asjaoluks oli see, et Karlel hakkasid lõpuks hambad tulema ja ta arvas, et hea on rinnaga igemeid sügada. Mulle see ei sobinud ja nüüd saavad nad mõlemad öösel-varahommikul, kui kõht tühjaks läheb, joogipudelist (mitte lutipudelitesse) keefirist ja maasika toormoosist jogurtit. Õhtusöögi söövad nad tavaliselt 6-7 paiku ja nii läheb Karlil öösel kõht juba 3-4 paiku tühjaks ja Karlel 5-6 paiku.
Tundub lihtne, aga tegelt ei ole olnud. Raskemaks tegi imetamise lõpetamise haigused (köha-nohu ja kõhugripp), sest haige laps peab palju vedelikku tarbima ja muudmoodi ma neid vedelikku tarbima ei saanud, kui rinda andes. Lisaks lohutab siiski emme tissiotsas olek paha tunnet ja tervendab kiiremini. Pole ju imetamine lihtsalt lapse toitmine, vaid ka palju muud emotsionaalset kaasneb sellega.
Imetamise lõpetamine tundus alguse raskemini mõjuvat Karlele, kes ei tahtnud üldse leppida muuga kui rinnaga. Praeguseks ei küsi Karle aga üldse enam rinda, aga seevastu Karli ripub mul ainult pluusi kaeluse küljes ja nõuab tissi. Emotsionaalselt on endal raske kogu see lõpetamise protsess olnud ja seda siiani, kui Karli tissi küsib. Ikkagi üks etapp jälle läbi, kuigi ma ei kahetse hetkegi, et üldse otsustasin kaksikuid imetada ja et seda nii pikalt tegin. Oleks vist veel pikemalt imetanud kui ei oleks teatud sündmused juhtunud :-)
