Hirmud

Pärast sünnitust valdas mind surma hirm - mis saab lastest kui mina ära suren, äkki mõni laps sureb ja kuidas me saame lastega hakkama, kui Jaanus ära sureb. See hirm käis mul vähemalt korra päevast peast läbi ja tõi endaga kaasa rohkelt pisaraid. Õnneks sai selle asjaga tegeldud ja selline paaniline hirm surma ees sai paari nädalaga läbi.
Nüüd aga taban ennast alati, kui lapsed magavad tavapärasest kauem, kontrollimas, et kas nad ikka hingavad. Mõistusega saan täitsa aru, et ongi normaalne söögivahede ja unede pikenemine. Öösel ärkan isegi ülesse, kui söötmiste vahe on pikem tavalisest. Tundub nagu ma oleks kanaema ja pabistan liiga palju. Mis ma siis teen, kui lapsed iseseivamaks saavad ja omapead uitamas käima hakkavad? Või harjub sellega ära ja see on üks osa lapsevanemaks kasvamisest? Ma tõesti loodan, et must ei saa sellist üle muretsevat ema ja praegu toimuv on täiesti normaalne, osa lastega harjumisest.

Palju õnne meile!

Täna on poistel sünnipäev, said teised 3.kuuseks. Need kolm kuud on möödunud kiirelt ja väga põnevalt. Poisid kasvavad mühinal. Eelmine nädal arsti juures fikseeriti järgnevad mõõdud - Karle 59 cm ja 4,71 kg ning Karli 61,5 cm ja 5,71 kg. Panin ritta pildid, et näeks kuidas ja palju nad kasvanud on.



13. august 2012

09. september

14. oktoober

Käib tõsine arutelu :-)

Pikkust viskavad mõlemad poisid korralikult ja nii olen pidanud mõned riided, mida enne vaatasin, et suured, kordagi selga panemata kokku pakkima. Õnneks ei ole me pidanud kõiki riideid poistele ise ostma, vaid meil on head sõbrad ja sugulased, kes on oma laste riided meile kinkinud. Nüüd siis olen mina valmis juba esimesi kotikesi kellelegi edasi andma (nr 50 ja 56) ja kui keegi teab kedagi, kes tunneks neist rõõmu, siis võtku meiega ühendust.

Poistest on kõvasti rõõmu, aga on ka päevi ja tunde, kus ma tunnen suurt kurbust, sest ma ei saa aru, miks laps nutab või miks ta nii palju nutab. Neil hetkedel soovin, et oskaksin tema mõtteid lugeda. Eriti hull on, kui mõlemad korraga nutavad ja siis tahaks olla 4 käega ja mõlemad lapsed korraga sülle võtta. Karle nutab suhteliselt harva, aga Karlil on ikka muresid tihti. Üldse armastab Karli rohkem süles olla kui põrandal või voodis lamada. Karlele aga meeldib võimalikult palju tissi otsas rippuda. Erit õhtuti ja ega ta siis ei söö, lihtsalt hoiab tissi suus ja karjub, kui selle ära julged võtta. Päeval üksi olles ei jõua ma mitte midagi muud teha, isegi lugeda ei ole jõudnud.

Öösel magavad poisid ilusti - Karle 4-7 tundi jutti ja Karli 3-4 tundi jutti, vahepeal söömata. Päeval mingit kindlat rütmi neil veel pole ja nii magavadki vahepeal 30 minutit ja siis 3-4 tundi. Ärkvelolekud muutuvad aina pikemaks ja ka basseinis ja vannis jaksvad juba kauem olla. Ujumas olen viimased korrad käinud nendega üksi ja tunnis lihtsalt treener Reet võtab ühe lapse enda ujutada. Ujumine meeldib mõlemale väga ja Karli tegi Reedaga viimati oma esimese sukeldumise. Läks hästi ja ei mingit kisa. Ujumise ajal mõlemad vehivad ilusti käte ja jalgadega nii selili kui kõhuli ujudes.

Minu mehed - abikaasa, vend Karliga, isa Karlega ja vennapoeg Rainis

Katsikulisi on meil vähe käinud ja nendega on üldse kummalised lood. Millegi pärast tahtsid kõik kohe esimesel kuul meile külla tulla ja nüüd, kui oleme valmis külalisi vastu võtma, ei ole enam keegi eriti tulemas. Küllas käisid vahepeal Jaanuse vend perega ja minu vend koos naise ja noorema poisiga ning minu isa. Ema ja venna üks laps ei saanud kahjuks seekord haiguse tõttu tulla, aga vast nad ka varsti tulevad.

Puhkame Hiiumaal

Kuna algas jahihooaeg ja Jaanus on meil jätkuvalt jahimees, siis pakkisime asjad ja tulime nädalaks Hiiumaale Jaanuse vanemate juurde nö puhkama. Auto oli maast laeni asju täis. Poistele on see esimene sõit Hiiumaale ja esimene kord kodust eemal ööbida ja elada. Praamisõit sobis neile hästi, kuid Karlile ei sobinud miski pärast seekord autoga sõit. Loodan, et see oli ajutine ja koju sõites ei ole enam sellist kisa nagu Hiiumaale sõites.

Poisid on siiani ennast siin väga korralikult üleval pidanud - õues magavad nii 3 tunniseid unesid, söövad vahepeal ja siis magavad edasi. Ka öösel on üks unetsükkel läinud juba 3-4 tunnikseks (võrdluseks, et esimestel nädalatel olid need nii 1-2 tunnised). Kisa teevad ainult õhtul ja sedagi mitte gaaside pärast vaid võitlevad une vastu. No ei saa mina aru, mis pärast enne ööunne jäämist on neil sedasi vaja võidelda - silmad on krillis peas aga magama ei jää ja on pahurad, kui silm kinni vajub. Kuna ämm ja äi teevad söögid, käivad poes, koristavad ja hoiavad minu söömise ajal lapsi ning lapsed nii hästi käituvad, siis ma olen nagu puhkusel. Kasu on sellest kõvasti, sest tunnen kuidas tervis läheb ka aina paremaks.

Karli avastas ellmine nädal, et käed on ühed vahvad asjad - neid saab kokku panna, sõrmedega mängida ja isegi suhu leiavad nad aegajalt tee. Karle paistab see nädal avastavat oma käsi. Pead tõstavad kõhuli olles mõlemad, püstises asendis hoiab Karli pead paremini kui Karle. Paar korda päevas on nad ka tunni üleval ja siis käib kõva seletamine nii meiega kui ka omavahel. Väga lahe on seda vaadata. Kasvavad mõlemad mühinal ja koju jõudes võin kõik nr 56 asjad kokku pakkida ja kasutusse võtta juba järgmise suuruse.

Enne Hiiumaale tulekut oli korrapärane perearsti juures käik, kus muude ülevaatuste käigus fikseeriti ka poiste kaalud ja pikkused - Karle 4,41 kg ja 56 cm ning Karli 5,38 kg ja 58 cm. Poiste kaalu ja kasvu vahe väheneb kõvasti ja varsti ongi Karle Karlile järgi jõudnud. Kiita saime ka taastusravi arsti juures, sest poisid on väga hästi arenenud. Soovitati jätkata nende harjutustega, mida juba teeme ja õpetati ka uusi. Jätkuvalt on aga iga arst eri arvamusel, et kas poistel on korrigeeritud vanus või ei. Minu jaoks sel vahet pole.

Paljud küsivad, et kas raske pole kaksikutega. Ega ta lihtne pole jah, aga täna võin juba öelda, et alguses oli raskem ja nüüd tundub kergemaks minevat. Väga suur abi on Jaanusest, kelleta ma toime ei tuleks ja kes on väga lahe isa oma lastele juba praegu. Näiteks ei oska mina lapsi vannitada, sest seda on siiani teinud ainult Jaanus ja ka mähkimises oli ta alguses minust osavam. Õhtuti käib Jaanus paar tundi lastega jalutamas ja sel ajal saan ma siis kas puhata, omi asju teha või koduseid toimetusi teha. Beebikoolis Reeda juures ujumistundides käime ka kõik neljakesi ja mul ikka värisesid käed esimesel korral basseinis. Raske on mul siis, kui olen üksi nendega ja nad mõlemad tahavad midagi korraga - süüa, niisama sülles istuda, süles jalutamist, süles magama kussutamist. Minul on aga ainult kaks kätt ja korraga ei saa ju neid sülle võtta. Samas tundub, et nad hakkavad vaikselt juba leppima ka sellega, et mind on üks ja neid kaks.