esmaspäev, aprill 13, 2015

Karle käis haiglas ja kõnnib

Tundub, et meid on miski haiglalaine tabanud. Paar nädalat tagasi pühapäeval Karle köhatas paar korda (nohu on tal juba viimased 2 kuud) ja öösel hakkas rohkem köhima. Arvasime, et ju nohu on vedelamaks läinud ja vajub kurku ning see ajab köhima. Hommikul ei söönud Karle midagi ja keeldus isegi smuutist. Köhis üha rohkem ja röga tuli ka suuremate köhahoogude ajal välja. Tegin talle auru ja see vaigistas köha. Käes oli juba lõuna, aga ta ei olnud ikka veel midagi isegi joonud ja muutus aina loiumaks. Palusin Jaanusel koju tulla ja minna igaks juhuks Karlet erakorralisse vastuvõttu näitama. Rasmusega käimisest oli kogemus, et igaks juhuks peab kaasas olema kott paari päeva riietega mõlemale. Pakkisin neile koti ja nad läksid. Mina kodus murest halliks minemas, sest lapsest eemal olles on mure lapse pärast veel suurem. Tagasi tulid nad alles järgmisel päeval, sest Karle näidud olid halvad ja diagnoosiks hingamisraskustega bronhiit. Peale 10 tundi tilgutit (rohud ja glükoos) oli hommikuks vana toimekas Karle tagasi. Kodus köhis paaril korral päeva jooksul ja nädal hiljem oli täiesti terve. Jällegi õppetund, et kohe kui lapsel hingamine läheb raskemaks (pinnapealsemaks) tuleb hakata auru tegema ja kui sellest ei ole abi, siis kas kutsuda kiirabi või minna ise kohale. Down sündroomiga lastel on hingamisteed küllaltki kitsad ja seetõttu tuleb olla hästi tähelepanelik selles osas ja kiiresti tegutseda. Emad, usaldage oma sisetunnet ja kui tunnete, et miskit pole ikka lapsega õige, siis pöörduge spetsialistide poole abi saamiseks. Teie olete need, kes tunnevad oma last kõige paremini ja kui ikka lapse käitumine on väga ebatavaline, siis midagi on valesti.

Karle haigus tõi aga ka positiivseid edasiminekuid. Peale pikka harjutamist ja julgustamist võib öelda, et Karle kõnnib iseseisvalt. Esimesed iseseisvad toeta sammud tegi septembris 2014, kui oli 2 a 2 k vana. Nüüd (vanus 2 a 8 k) viimased paar nädalat on ta enamjaolt liikunud toas kõndides, mitte käputades ja initsiatiiv tuleb tal selleks endal. Ka õues kõnnib iseseisvalt, kuid meie oleme ettevaatlikud ja pigem hoiame tal käest kinni. Päev-päevalt läheb samm julgemaks ja tasakaal paremaks. Kui tunneb, et tasakaal läheb käest, siis istub ilusti maha või toetab käed korraks maha ja tõuseb siis uuesti püsti ja läheb edasi. Käpuli liigub siis, kui tahab kiiresti saada kuhugi. Järgmine eesmärk on suveks jooksma, sest venna Karli ootab juba väga, et saaks Karlega koos joosta. Lõpuks läheb mul ka kergemaks, sest ma ei pea teda enam nii palju süles tassima.


kolmapäev, märts 18, 2015

Vaikus kodus


Karle ja Karli said kohad meie kodu juurde lasteaeda sõimerühma nimega Pipi. Alguses käisid harjutamise mõttes esmaspäeva ja reede hommikuti mängimas 3 tundi. Esimesed 2 korda tehti mulle kiire kalli ja musi ning joosti rühma. Kolmaskord oli aga nutt majas - alustas Karle ja siis Karli järgi. Lahkusin rühmast lapsed nutmas ja endal klomp kurgus. Õnneks oli neil nutt kiiresti järgi jäänud ja ülejäänud korrad on issi neid hommikul lasteaeda viinud. Väike nutt tehakse ka issiga, aga ju see käib asja juurde. Kuna Karle veel ise ei kõnni, siis soovis lasteaed, et kuni Karle kõndima hakkamiseni oleks tal tugiisik kaasas. Meile sobib, sest lastel lihtsam lasteaias harjuda kui oma inimene kaasas ja lapsehoidja oli nõus olema tugiisikuks. Kui Karli oli ühel järjekordsel harjutamise päeval kurb, et pidi lasteaiast ära tulema ega saanud teistega koos minna tuppa sööma ja magama, siis leppisimegi kokku, et lähevad järgmine kord kohe hommikusöögi ajaks ja tulevad koju õhtul kui kõik teisedki lapsed hakkavad koju minema. See esmaspäev oli esimene täispikk päev ja ei ühtegi piuksu päeval, et tahaks koju tulla. Probleem oli hoopis õhtul, kui issi järgi läks - Karli keeldus koju tulemast ja tahtis veel mängida. Nüüd siis käivadki Karle ja Karli meile esmaspäeviti ja reedeti lasteaias, sest ülejäänud päevadel on meil veel laulmine, ujumine ja füsioteraapia, mida ei taha ära jätta. Väsimus lasteaiapäevast ei ilmnenud neil samal õhtul, vaid hoopis järgmisel päeval. Samas ma ei ole kindel, kas see oli ainult lasteaiast või ka see, et ma olin Rasmusega paar päeva ära haiglas ja lihtsalt kogu kurbus elati lasteaiajärgsel päeval minu peal välja.

Rasmusega sattusime haiglasse larüngiidi ehk kõripõletiku pärast. Laupäeval olid meil külalised tähistamaks Rasmuse 5. elukuu täitumist, aga sünnipäevalaps oli kuidagi väga viril ja hääl läks ka aina kähedamaks. Arvasin algul, et kogu see kära-müra mida suuremad lapsed tegid, tegi Rasmuse virilaks ja hääl rohkest nutmisest kähe. Kui aga öösel hakkas lapse hääl praktiliselt ära kaduma ja hingamine oli väga pinnapealne otsustasin minna Lastehaigla erakorralisse vastuvõttu näitama (ma isegi ei tea, miks ma kiirabi ei kutsunud). Arstid panid kohe diagnoosiks larüngiit ja koju meid enam ei lastud. Veetsime haiglas 3 päeva ja Rasmus sai seal adrenaliini auru ning pidevalt käidi kontrollimas ta hapniku taset. Kodus jätkame auru tegemist ja ei või enne õue minna, kui reedel perearst Rasmuse üle on vaadanud. See oli meie laste kolmas korda erakorralises käia - esimene kord oli Karle, teinekord Karli ja nüüd siis Rasmus. Karle ja Karli said tookord kohe koju, aga Rasmus otsustas asja tõsisemalt võtta. Loodan südamest, et nüüd on see kolm kohustuslikku korda käidud ja me ei pea enam kunagi seda maja külastama. Õppetunni sain ka seekord korraliku. Esiteks peavad kõik olulised telefoninumbrid, kuhu helistada nõu küsimiseks või abi saamiseks, olema kodus nähtaval kohal seina või kapi peal. Loll on jääda lootma, et leiad vajadusel internetist. Mina ei leidnud, sest olin ikkagi nii palju närvis ja kiirustasin. Teiseks kõigi laste isikukoodid tuleb endale telefoni või märkmikusse kirjutada, kui pole laste ID-kaarte rahakotis. Kolmandaks erakorralisse minnes võta alati igaks juhuks kaasa riiete ja hügieenitarvete kott endale ja lastele 1-2 päevase arvestusega, sest nii on lihtsam. Neljandaks kutsu pigem kiirabi kui sõida ise kohale, sest auto tuleb jätta haiglauksest päris kaugele ja haige lapsega mööda parklat ja tänavat jalutada on vastik ja hiljem saad korraliku arve parkimise eest. Lisaks ei võta haigla riietehoid turvahälli enda hoiule ja see on sul palatis jalus.


Teate kui imelik on kodus kui Karle ja Karli on lasteaias. Esimesed korrad ma ootasin, et lapsehoidja helistab ja ma pean neile järgi minema. Nüüd ma juba ootan, millal nad jälle lähevad. See vaikus, mis kodus on, kui neid kahte tegelast pole, on imeline. Mul on nüüd nendel päevadel aega rohkem endale ja Rasmusele. Esialgu ma lihtsalt puhkan ja naudin kogu seda rahu. Edasi hakkan tegema kõike, mis on oodanud minu vaba aega (nt piltide sorteerimine). Kindlasti võtame Rasmusega ette ka kohvikute külastamise ja läheme külla teistele tuttavatele kodustele emmedele.

Väljas söömas oleme me muidugi ka kogu perega käinud. Just harjutamise mõttes, et lapsed harjuksid ka kohvikutes-restoranides sööma. Esimesed korrad, kui nendega käisime olid minu jaoks täielik piin ja ma mõtlesin alati sealt lahkudes, et see on viimane kord. Ometigi oleme jälle ja jälle uuesti läinud ning kogu see ettevõttmine on toonud kasu, sest viimasel korral istusid Karle ja Karli juba viisakalt kogu külastuse aeg laua taga ega jooksnud ringi ja jonninud. Toidu osas nad ka eriti valivad pole ja Karli on isegi veidi väike grumaan. Neist noormeestest saab täitsa asja :-)


Nii ja kindlasti ootate, kuidas on Karle edusammud arengus. Karle on olnud väga tubli ja harjutab jätkuvalt iseseisvat kõndimist. Vapralt jalutab juba näpust kinni hoides õues ja kui kahest käest kinni hoiab, siis teeb ka jooksusamme. Toas tegi alguses meelitamise peale iseseisvaid kõndimisi ühest kohast teise, kuid nüüd juba olen tabanud ka ta enda algatusel ettevaatlikke samme väiksematel vahemaadel (sellised 2-3 sammu kaugused vahemaad). Kui ütled talle, et tõuse püsti ja tule emme juurde, siis teeb seda suurima rõõmuga ja kasvõi terve toa pikkuse (st 3-4 m). Tundub, et ta tahab väga kõndida ja joosta, aga julgusest jääb puudu. Arvan, et suvel jookseb juba iseseisvalt ringi.  Iseseisvalt sööb kahvli ja lusikaga ilusti kui on nälg ja/või toit mis väga maitseb. Samuti joob kruusist ise kui vaid tahtmist on. See tahtmise asi on sama Karlil ja nad teevad palju teineteise järgi - kui ma söödan Karlet, siis Karli ei söö ka ise. Vaikselt paneb Karle ennast ka ise riidesse ja ta tahab seda väga teha ning ka selle on ta venna pealt õppinud. Potil käimisega on probleeme - mõni päev teeb ilusti kõik hädad potti ja isegi näitab, et on häda, teisel päeval keeldub potile istumast või teeb häda peale potil istumist mähkmesse. Suvel võtan asja tõsiselt käsile ja teen nii nagu Karligagi, et aluspüksid mähkmete asemel ja vaatame, kas saab mähkmetest vabaks.

pühapäev, detsember 28, 2014

Juba 2 kuud ja 13 päeva

Need 2 kuud ja 13 päeva on möödunud kiiresti. Tegemisi ja toimetamisi jätkub igasse päeva. Iga päeva lõpus vaatab otsa mõni toimetus, mis on tegemata jäänud, aga enda une arvelt ei taha neid teha ning nii näiteks ootab koridoris üks kõrvits, et temast midagi tehtaks. Minu jaoks on olulisem tegelemine lastega ning laste ja mehe heaolu, kui muud asjatoimetused. Kiidusõnad ütlen oma tublile abikaasale ja lapsehoidjale, kelleta ma oleksin ikka täitsa läbi. Praegu tunnen ma ennast inimesena ja ütlen, et pole see elu kolme lapsega nii väga hull midagi. Peamine, et peaks kinni suuremate laste päevakavast ja väiksem sobitab ilusti oma päevakava teiste omaga ning ei tohi minna stressi, kui midagi plaanitud tegevustest jääb tegemata. Iga päevaga on saanud üha selgemaks, et pole vaja muretseda asjade pärast, sest palju laheneb ise ja palju paremini kui neid ei asu vägisi lahendama asuda. Olen saanud omal nahal kinnituse, et lastega tuleb olla hästi loominguline ja leidlik iga minut.

Mul on hea meel, et ma võtsin sügisel Jaanust kuulda ning võtsime omale appi lapsehoidja. Ilma temata istuks ma lastega ainult kodus ja lapsed peaksid omaette mängima. Ääretult oluline on, et lapsehoidja klapiks lastega ja vanematega kohe. Praegune lapsehoidja Ann-Marii on muutunud meile nagu pereliikmeks, kelle järgi Karli küsib isegi laupäeva hommik. Kahjuks läheb Ann-Marii uuest aastast põhikohaga tööle ja me pidime otsima uue. Loodame, et uuega laabub ka kõik hästi ja lapsed võtavad ka tema kiiresti omaks.
Karle ja Karli on vennakese hästi omaks võtnud. Eks oli tagasilööke ka, kuid õnneks olid need vägagi väikesed ja kadusid kiiresti. Karle ja Karli on uhked suured vennad, kes kihutavad kohe Rasmust teise tuppa vaatama, kui too ärgates häält teeb. Rasmusel läheb nägu naerule ja unustab nutu, kui vennad tema kõrvale jõuavad. Mulle tundub, et need kolm tegelast on nagu üks tervik ning nad kõik on rahulikumad, kui on kolmekesi koos.

Karle ja Karli käivad jätkuvalt ujumas ja laulmas ning Karle füsioteraapias. Karle käis paar kuud ka tegelusteraapias, kuid nüüd on kevadeni paus, sest Karle on nii tubli ja teeb kõike, mida tema vanuses DS laps peaks tegema. Karle harjutab jätkuvalt iseseisvalt käimist, kuid tundub, et ta ei tunne ennast käies kindlalt ja eelistab liikuda edasi käpuli. Tema sõnavara pole ka suurenenud, kuid vadistab agaralt omas keeles, saab väga hästi aru meie jutust ja käskudest-keeldudest ning oskab ka ennast arusaadavaks teha. Karli on meil aga üks asjapulk, kes aina seletab ja tegutseb. Jonnituure on Karlil vähemaks jäänud ja lõbusat tegutsejat Karlit on üha rohkem. Vaatan neid kahte tegelast ja tunnen ainult rõõmu ja uhkust, et olen selliste vahvate tegelaste ema.
Rasmus kasvab mühinaga võrreldes sama vanade vendadega. Esimese kuuga võttis juurde 1,6 kg ja 5 cm ning teise kuuga 1 kg ja 4 cm. Kui Karle ja Karliga pidin ma pea terve aasta kõik nende päevased uneajad õues käruga ringi jalutama, siis Rasmus oskab ilusti magada ka toas voodis ja õues (rõdul) seisvas vankris. Päeval ei vaja magama jäämiseks erilist kussutamist ega tissiotsas rippumist, aga enamus õhtud on täiesti vastupidised. Täpselt nagu tunnetaks ära, et nüüd suured vennad magavad ja vanematel on ju tema jaoks rohkem aega. Uue aasta alguses hakkan ka Rasmusega ujumas käima kord nädalas.

* Piltide autor Krista Kõiv. Krista käis meil külas, kui Rasmus oli 10-päevane.

PS! Head vana aasta lõppu teile kõigile ja teguderohket uut aastat!

teisipäev, oktoober 28, 2014

Kolmas laps ja teine sünnitus

Teisipäeva õhtu, seisan köögis ja teen perele süüa. Kõik on rahulik ja tavaline kuni tunnen, et käib miski plõks ja mu püksid on läbimärjad nagu oleks püksi teinud. Nägu läheb naerule ja lihtsalt naeran. Jaanus vaatab otsa ja ei saa aru, mis toimub. Naine on lihtsalt rasedusest lolliks läinud. Ei, ei läinud. Veed tulid ära ja tuli hakata mõtlema sünnitama minekust. Ma olin seda juba oodanud, kuigi nö ametliku sünnitustähtajani oli 2 nädalat. Ma olin väsinud rasedusest ja ootasin juba paar nädalat, et saaks sünnitama minna ja sellest suurest kõhust lahti. Isegi kott, mida haiglasse kaasa võtta, oli paar nädalat tagasi ära pakitud.
Tol õhtul läks kõik tavapärases koduses rutiinis - lastel ja Jaanusel kõht täis, Jaanus vannitas lapsed ja panime nad koos magama. Selgitasin lastele, et emme läheb öösel haiglasse, sest väikevenna hakkab sündima. Karli oli suhteliselt rahutu ja ei tahtnud kuidagi magama jääda ning ärkasi ka öösel korduvalt ülesse.
Esimesed valud tulid 9 paiku ja olid korrapäratud. Korrapärased 10 minutiliste vahedega valud tulid kella 10 paiku ja kuna mul und ei tulnud, siis toimetasin kogu öö vaikselt üksi toas - koristasin, kudusin, vaatasin telekat jmt. Umbes kella 3 paiku hakkasid valud tulema 4 minutiliste vahedega ja läksid hästi intensiivseteks. Tellisin takso ja sõitsin sünnitusmajja. Jaanus ja lapsed jäid koju magama.
Hommikul kell 7.49 sündis väike noormees, kes kaalus 3650 g ja oli 51 cm pikk. Tulek oli tal kiire ja esimene kisa kõva. Sünnihindeks sai poiss 9/9 ja nimeks Rasmus.
Kui Karle ja Karli sünnitamise järel lahkusin sünnitustoast ja liikusin järgnevad päevad ratastoolis suure nõrkuse tõttu, siis seekord lahkusin sünnitustoas omal jalal ja enesetunne oli väga hea. Koju saime lapsega juba järgmisel päeva lõunal. Esimese sünnituse järel olin valmis kohe uuesti sünnitama minema, kuid seekord ütlesin Jaanusele, et kui ta veel ühte last tahab, siis peame kas lapsendama või peab ta selle mõne teise naisega saama. Mulle meeldis pikk ja rahulik sünnitus rohkem, kui kiire ja intensiivne ning valu oli ka kiirel sünnitusel suurem. 

Kodus ootasid meid Karle ja Karli, kes olid väikevennast nii suures vaimustuses, et minust polnud asjagi. Vaatasid ja imetlesid Rasmust ning Karli küsis kohe sülle beebit. Karle kohe katsuma ei julgenud minna, kuid paari päeva pärast käis juba pai tegemas ja võrevoodist piilumas. 
Rasmus ise on praegu rahulik beebi ja temaga on palju lihtsam kui oli Karle ja Karliga. Magab ilusti voodis, sööb, vaatab veidi ringi ja siis jääb jälle magama. Magama eelistab ikka jääda süles ning öösel tahab kaisus magada. Kuna Jaanus magab endiselt Karle ja Karli toas, siis on meil Rasmusega suur lai voodi ja saame kenasti seal hakkama. Öösel teeb Rasmus isegi 4-5 tunni pikkuseid unesid ja seega saan ma öösel päris hästi ennast välja magada. 

Üksi ma nende kolmega palju ei ole, sest kui Jaanus on tööl, siis käib meil üks tore neiu abiks. Karli ja Karle on paari nädalaga temaga väga hästi leppinud ning tänu sellele laabub meie elukorraldus vägagi hästi. Paaril päeval olen ka pool päeva olnud nendega üksi, kuid need on täiesti talutavad olnud, sest lapsed on ennast väga hästi üleval pidanud ja teineteisega arvestanud. Kolme lapsega õues käime hetkel nii.


neljapäev, august 14, 2014

Kahesed ja suvi

Karlel ja Karlil oli juuli keskel sünnipäev ja pidu sai seekord peetud õigel päeval Minu Mängutuba mängutoas. Kutsutud külalistest tuli seekord kohale 3/4 ja tundus, et kõik kohaletulnud jäid peoga rahule. Meile endale meeldis see mängutuba väga ja jäi silma veebruaris Jaksi sünnipäeval. 
Sünnipäeva tort, mille tädi Mann tegi

Sünnipäevalapsed enne pidu

Kingitus vanematelt, vanavanematelt ja külalistelt

Kahesed Karle ja Karli on ühed lahedad sellid ja nendega on päevad täis tegevust. Mõlemad on omamoodi asjalikuks muutunud ja vist pea iga päev ma imetlen, kui lahedad tegelased nad on. Eks seda jonni ja kaklemist on ka, kuid viimasel ajal kaalub kõik muu selle üle ehk siis naeru on meie majas üha rohkem. Karli oskab ennast sõnadega juba päris hästi selgeks teha ja eks see on teinud teineteisest arusaamise lihtsamaks ning nuttu ja jonni meievahelisest suhtlusest vähendanud. Samas Karle ei oska ennast veel sõnadega väljendada (tema sõnavaras on emme, aitäh ja ba-baa (head aega)) ja see on toonud tema juurde jonni. Kurb on ju kui tahad midagi, aga vanemad ei saa aru sust. Teevad asju teineteise järgi päris palju ja see on Karlele ainult kasuks. Näiteks on ta venna järgi hakanud igale poole kõrgustesse ronima, tahab ise lusikaga süüa ja mängib ilusti auotodega. Üldse on Karle laps, kes mängib pigem omaette kui teistega. Samas Karli mängib väga hea meelega teiste lastega. Pärnus klappis ta mu venna noorema lapse Rainisega ja Hiiumaal Jaanuse venna noorema lapse Lauraga ning mänguplatsidel on julgelt teiste lastega mängimas või koos jooksmas. Kohati tundub, et tal on vaja teiste lastega mängida ja äkki ikkagi peaks ta lastehoidu panema. Lasteaeda poisid kohta ei saanud ja ega ma eriti kurb pole ka, sest ma pole ise veel valmis neid sinna panema (olen ikka üks kanaema). Septembrist tuleb meile hoidja koju appi ja eks siis vaatame, kas proovime Karlit mõneks hommikupoolikuks viia eralastehoidu teiste lastega mängima või ei. Karli suurim edusamm viimastel kuudel on mähkmetest vabanemine ja öise söömise lõpetamine. Mähkmetest prii on ta juba pea kaks kuud ja see tuli kuidagi väga kergesti. Olin paaril korral maal proovinud mähkmete asemel aluspükse, kuid tulemust polnud. Ühel esmaspäeval otsustasin kodus, et aitab mähkmetest ja hakkab siis pissiralli pihta. Minu üllatuseks hakkas Karli esimesest päevast ilusti ise potil käima ja ütlema, kui on häda. Eks õnnetusi ikka on juhtunud, kuid viimasel ajal vist korra või paar nädalas. Ööseks ja pikemaks autosõiduks oleme talle küll mähkme alla pannud, kuid öised mähkmed on kuivad ja autos karjub kõvasti, kui häda on. Öine pissimine jäi ära kohe, kui ta enam ei saanud öösel süüa ega juua. Ka sellest võõrutamine läks kiiresti ja üllatavalt lihtsalt, vist paari-kolme ööga.
Kui Karlil läheb potil käimine hästi, siis Karlega on seevastu kõva tagasilöök. Varem istus ilusti potil ja tegi hädad ära kui olime ta õigel ajal sinna pannud. Nüüd on potil istumine tõsine võitlus, sest ta oskab sealt ära tulla ja ei taha eriti seal istuda. Karle edusammudest see, et ta käputab väga kiiresti nii toas kui õues, kuigi õues murul kipub rohkem tagumik püsti edasi minema. Talle vist ei meeldi paljaste põlvedega muru peal liikuda. Igal võimalusel on Karle toe najal püsti ja liigub aktiivselt toe najal külgliikumises. Kodus ei pea ma teda enam trepist ülesse tassima, vaid ta tuleb käpuli kõik kolm korrust ise ja on see juures väga õnnelik. Alla minek ei ole nii edukas - kaks astet alla ja üks ülesse tagasi.
Karli on endiselt hästi abivalmis ja hoiab väga oma vennat, kui on hea tuju. Halva tuju korral on kade ja hammustab ning mitte ainult vennat vaid ka mind. Ma olen täiesti nõutu selle hammustamise teema osas, kuigi peab ütlema, et seda on vähemaks jäänud. Karli käib iga päev ka kõhubeebiga vestlemas ja on üldse üks suur beebide sõber.
Kokkuvõttes võib vist öelda, et mul on arengu poolest kodus 1-aastane (Karle) ja 2-aastane (Karli).
Karli Pärnu rannas jalad ämbrites

Karle Pärnu rannas issi kaevatud augus

Juuli lõpus-augusti alguses oli Jaanusel kahenädalane puhkus ja olime selle aja maakodus, Pärnus ja Hiiumaal. Pikemaid reise ette ei võtnud, sest kuumus oli meeletu (30 kraadi) ja kui ise rasedana ei taha sellise kuumusega ringi sõita, siis lastest ma ei hakka rääkimagi. Seda enam, et nendega on endiselt lihtsam sõita siis, kui neil on une aeg. Nii Pärnus kui Hiiumaal olime pea iga päev 2 korda rannas. Karli oli nagu vana kala vees, kuid Karlel pidi ikka vesi soe olema ja lained väiksed, et ta ennast hästi tunneks. Rannas saime tavaliselt olla paar tundi, sest selle ajaga väsisid poisid korralikult ära - kaevasid iga kord issiga augu ja tassisid merest vett.

Enne puhkust põdesid poisid enteroviirust ehk rahvakeeli suu- ja sõrataudi. Algas Karlist ja lõppes Karlega, kes põdes seda kolm korda hullemini kui Karli. Väljendub see haigus siis villidena jalataldadel ja -säärtel, peopesades ja kätel ning suu ümbruses. Karlil olid villid peamiselt jala taldadel ja peopesades ning mõned säärtel ja kärel, kuid Karlel olid kõik jalad, tallad, peopesad, käed ja suu ümbrus villis. Ravi selle viiruse puhul on saialilletintuuriga puhastamine ja nakkav on seni kuni kärnad tulevad villidele.

Suvel oli meil enamus ringides puhkus, kuid septembrist alustame taas laulmise, ujumise ja füsioteraapiaga. Arvatavasti lisandub Karlel veel tegelusteraapia ja võibolla logopeed, aga eks kõik selgub lähiajal.

Iga rasedus on erinev

Täiesti arusaadav, et iga rasedus on erinev, kuid et nii erinev, seda ma poleks oodanud. Olen hetkel 29+ nädalat rase ja siiamaani võin öelda, et kaksikute rasedus oli minu jaoks kergem kui praegune. Ei olnud mul eelmise raseduse ajal seljavalusid ega pidevat raskuse tunnet, samuti polnud ma nii õrnahingeline. Kõik tervise näitajad olid mul endal tookord väga head ja nüüd on vererõhk madal, hemoglobiin madal ja kehakaal tõuseb liiga palju (söön täiesti tavaliselt). Kui esimene rasedus oleks selline olnud, siis ma oleksin ikka väga pikalt mõelnud järgmise raseduse peale. Õnneks pole mul iiveldust ja oksendamist nagu osadel rasedatel on kas raseduse alguses või kogu raseduse.
Paljude küsimus on kindlasti, et kas oli tööõnnetus või planeeritud. Võib öelda, et planeeritud, sest meie soov oli kolm last. Andsime kolmandale lapsele ise õiguse otsustada, millal on tal õige aeg tulla. Minu ainuke soov oli, et Karle hakkaks selleks ajaks käima. Karlel on veel paar kuud aega. Oktoobri lõpus peaks siis ilmavalgust nägema poiss ja mulle see täitsa meeldib. Eks ma (ja teisedki lähedased) vaikselt ikka alguses lootsin, et on türduk, kuid minu ja Jaanuse pettumus polnud üdlse suur.
Hea sõbranna ütles mulle, et me oleme ikka hullud, et julgeme kolmanda lapse saada ja eriti kui üks lastest on puudega. Ma olen talle tänulik, et ta ütles asja nii nagu on. Nii mõnelgi päeval on olnud endal sama mõte peas ja küsimus, et kas saame ikka hakkama. Samas, inimene saab hakkama kõigega mis talle antakse ja mitte midagi ei juhtu niisama.

esmaspäev, mai 12, 2014

Imetamise lõpetamine

No nii, nagu pealkirjast aru saite, siis seekordne teema pole eriti meestele. Samas pole ka keelatud.

Imetamise algus oli Karliga väga lihtne - kohe peale sündi sai ta tissi otsa ja oskas kohe õigesti imeda. Karlega oli raskem, sest ta oli nõrgem ja haiglas ei lubatud talle tissi anda igal söökikorral (sai heal juhul korra öö-päevas). Seega 6. päeval koju jõudes ootas meid ees tõsine katsumus - saada laps, kes on juba harjunud pudelist sööma, rinda imema. Nutsime esimesed päevad kodus mõlemad, kuid saime koostöö sujuma ning Karle ei vajanud kõhutäie saamiseks pudelit. Nad mõlemad on kodus saanud pudelist kunsttoitu paaril korral, kui Jaanus andis mulle esimesel ööl võimaluse end veidi välja magada. Lisatoitu hakkasid poisid saama 6,5-kuuselt ja kuni 1 a 4 k vanuseni olid nad väga viletsad lisatoidu sööjad. Ikkagi lemmik oli rinnapiim ja seda 2-3 tunni tagant nii päeval kui öösel. Proovisime paaril korral ka seda, et ma lihtsalt ei andnud rinda, kuid see oli jube laste piinamine (röökisid kõõksumiseni) ja lõppes ikkagi sellega, et poisid rahunesid rinda saades.

Kuna äkiline imetamise lõpetamine meile ei sobinud, siis tuli teha seda tasapisi. Alguses venitasin päeval imetamise vahesid pikemaks ja pakkusin alati enne lisatoitu (tahket toitu) ning kui peale selle söömist tahtsid ikka veel rinda, siis said. Umbes detsembriks oli asi nii kaugel, et päeval ja õhtul said rinda ainult enne päevaund ja ööund. Võimalusel läksin enne päevaund õue ja jalutasin nad käruga magama. Nii oli jälle üks-kaks imetamise korda vähem päeva jooksul. Öiste imetamiste vahed olid vahepeal juba 4-5 tunnisteks läinud, kuid kui jätsin päevaseid imetamisi vähemaks, oli öiste imetamiste vahed jälle 2-3 tunnised. Järgmise sammuna hakkas Jaanus lapsi õhtuti magama panema ja kui nad enne meie magama minekut vahepeal ärkasid, siis käis Jaanus neid rahustamas. Tal õnnestus see vägagi hästi, kuigi ma olin alati valmis magamistuppa tormama ja lapsele rinda andma. Kui päevased imetamised olid enam-vähem lõppenud võtsime käsile öiste imetamiste vähendamise. Proovisin lihtsalt last süles rahustada ja enamasti see õnnestuski. Keerulisem oli hommikul kella 5-6 ajal, mil poisid olid ikkagi näljased ja et mitte nii vara ärgata, andsin neile rinda. Sellega pikendasin meie hommikuund paari tunni võrra. Aga ka see lõppes ja täpselt 20. aprill said nad viimati rinda. Üheks otsustavaks asjaoluks oli see, et Karlel hakkasid lõpuks hambad tulema ja ta arvas, et hea on rinnaga igemeid sügada. Mulle see ei sobinud ja nüüd saavad nad mõlemad öösel-varahommikul, kui kõht tühjaks läheb, joogipudelist (mitte lutipudelitesse) keefirist ja maasika toormoosist jogurtit. Õhtusöögi söövad nad tavaliselt 6-7 paiku ja nii läheb Karlil öösel kõht juba 3-4 paiku tühjaks ja Karlel 5-6 paiku.

Tundub lihtne, aga tegelt ei ole olnud. Raskemaks tegi imetamise lõpetamise haigused (köha-nohu ja kõhugripp), sest haige laps peab palju vedelikku tarbima ja muudmoodi ma neid vedelikku tarbima ei saanud, kui rinda andes. Lisaks lohutab siiski emme tissiotsas olek paha tunnet ja tervendab kiiremini. Pole ju imetamine lihtsalt lapse toitmine, vaid ka palju muud emotsionaalset kaasneb sellega.

Imetamise lõpetamine tundus alguse raskemini mõjuvat Karlele, kes ei tahtnud üldse leppida muuga kui rinnaga. Praeguseks ei küsi Karle aga üldse enam rinda, aga seevastu Karli ripub mul ainult pluusi kaeluse küljes ja nõuab tissi. Emotsionaalselt on endal raske kogu see lõpetamise protsess olnud ja seda siiani, kui Karli tissi küsib. Ikkagi üks etapp jälle läbi, kuigi ma ei kahetse hetkegi, et üldse otsustasin kaksikuid imetada ja et seda nii pikalt tegin. Oleks vist veel pikemalt imetanud kui ei oleks teatud sündmused juhtunud :-)

pühapäev, aprill 06, 2014

Uued edusammud

Poisid on 1 a ja 8,5 kuud vanad. Viimase nädala, õigemini vist nädalate edusamme nii Karle kui Karli osas on mitmeid. Karlil tuleb iga päevaga aina uusi sõnu, meeldejäävam ja tema jaoks tähtsam on sass (tõlge kass). Lisaks sõnadele tuleb juurde uusi krutskeid ja oskusi. Esmaspäeval sai omale minu vennalaste kolmerattalise ja laupäeval sõitis sellega täiesti iseseivalt toas ringi. Kui kuuleb mõnd meeldivat muusikapala, siis hakkab põlvest nõksutama (see on tema tantsimine) ja nõuab pala kordust. Köögis on Karli suur abimees ja eriti meeldib talle kui ma köögikombainiga midagi teen. Sõrmed peavad kõigist tainastest läbi käima.Õues ei püsi Karli enam eriti kärus, vaid jalutab tähtsalt ringi ja tahab käru lükata.

Kalamaja mänguplatsi liivakastis

Karlel tuli 30. märtsil esimene hammas suhu ning esmaspäevast alates käputab aktiivselt toas ringi. Varem käputas paar sammu, kuid nüüd enamasti käputab roomamise asemel. Samuti ajab ennast kõikvõimalike asjade najale püsti, liigub diivani ja laua toel külgedele, ronib laste toolile ja mänguautole ning neilt maha. Kui ta püsti on ja puusadest kinni võtta või kätest, siis tatsab tähtsalt pikkade sammudega ringi. Õues meeldib väga liivakastis mängida ja liumäe trepist üles ronida ja siuhti liumäest alla lasta. Harjutab lusikaga söömist ja riiete selga panemist. Tundub, et Karli on talle suureks eeskujuks ja ta tahab palju tema moodi teha.

Issiga autoroolis Hiiumaa praamile sõit

Karle ja Karli on üldiselt vennad, kes väga hoiavad ja hoolivad üksteisest. Kui nad eraldi on, siis otsivad üksteist taga (Karli küsib alati vennat ja õues mänguplatsil otsib teiste laste seast teda). Kohe rahutud on eraldi olles. Paraku pole kõik tunnid ja päevad nii harmoonilised. Mõnel päeval on Karli väga pahur ja ainult hammustab või lükkab Karlet ning võtab kõik asjad tal käest ära. Ega ka Karle papist poiss pole ja halva tuju korral hakkab ikka nutma, kui Karli tuleb liiga lähedale talle. Issiga koos olles on nad eriti tublid poisid ja ei jonni pea üldse.

Hea, et ma magan Hiiumaal lastega põrandal asuval madratsil, sest mõlemad liiguvad öösel nagu ussikesed voodis ringi. Viimati kolis Karle lausa põrandale magama ja teda ei häirinud see põrmugi :-)

Tissitamisest võõrutamisega oleme vaikselt lõpusirgele jõudmas ehk siis saavad ainult öösel vastu hommikut 1-2 korda. Seda ka minu laiskuse tõttu - neil läheb arvatavasti hommikul 4-5 paiku kõht tühjaks ja ma ei viitsi nii vara tõusta ja neile putru keeta. Lihtsam on see kord või paar hommikul tissi anda. Tissist võõrutamisest teen kindlasti eraldi sissekande, sest ehk on kellelgi abi, kuidas mina seda tegin. Päevakava on ka lõpuks paika saanud  - ärkavad 7 paiku, lõunaunne lähevad kella 13 ajal ning ööunne kella 20 ajal. Söövad 3-4 korda päevas ja olen saanud nad ka ilusti vett jooma, isegi Karle joob juba kruusist.

PS! Kuna ma olen IT alal koba, siis ei saa teile näidata videot rattasõidust ja käputamisest ega Karli tantsust.