Täiesti arusaadav, et iga rasedus on erinev, kuid et nii erinev, seda ma poleks oodanud. Olen hetkel 29+ nädalat rase ja siiamaani võin öelda, et kaksikute rasedus oli minu jaoks kergem kui praegune. Ei olnud mul eelmise raseduse ajal seljavalusid ega pidevat raskuse tunnet, samuti polnud ma nii õrnahingeline. Kõik tervise näitajad olid mul endal tookord väga head ja nüüd on vererõhk madal, hemoglobiin madal ja kehakaal tõuseb liiga palju (söön täiesti tavaliselt). Kui esimene rasedus oleks selline olnud, siis ma oleksin ikka väga pikalt mõelnud järgmise raseduse peale. Õnneks pole mul iiveldust ja oksendamist nagu osadel rasedatel on kas raseduse alguses või kogu raseduse.
Paljude küsimus on kindlasti, et kas oli tööõnnetus või planeeritud. Võib öelda, et planeeritud, sest meie soov oli kolm last. Andsime kolmandale lapsele ise õiguse otsustada, millal on tal õige aeg tulla. Minu ainuke soov oli, et Karle hakkaks selleks ajaks käima. Karlel on veel paar kuud aega. Oktoobri lõpus peaks siis ilmavalgust nägema poiss ja mulle see täitsa meeldib. Eks ma (ja teisedki lähedased) vaikselt ikka alguses lootsin, et on türduk, kuid minu ja Jaanuse pettumus polnud üdlse suur.
Hea sõbranna ütles mulle, et me oleme ikka hullud, et julgeme kolmanda lapse saada ja eriti kui üks lastest on puudega. Ma olen talle tänulik, et ta ütles asja nii nagu on. Nii mõnelgi päeval on olnud endal sama mõte peas ja küsimus, et kas saame ikka hakkama. Samas, inimene saab hakkama kõigega mis talle antakse ja mitte midagi ei juhtu niisama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar