Pärast sünnitust valdas mind surma hirm - mis saab lastest kui mina ära suren, äkki mõni laps sureb ja kuidas me saame lastega hakkama, kui Jaanus ära sureb. See hirm käis mul vähemalt korra päevast peast läbi ja tõi endaga kaasa rohkelt pisaraid. Õnneks sai selle asjaga tegeldud ja selline paaniline hirm surma ees sai paari nädalaga läbi.
Nüüd aga taban ennast alati, kui lapsed magavad tavapärasest kauem, kontrollimas, et kas nad ikka hingavad. Mõistusega saan täitsa aru, et ongi normaalne söögivahede ja unede pikenemine. Öösel ärkan isegi ülesse, kui söötmiste vahe on pikem tavalisest. Tundub nagu ma oleks kanaema ja pabistan liiga palju. Mis ma siis teen, kui lapsed iseseivamaks saavad ja omapead uitamas käima hakkavad? Või harjub sellega ära ja see on üks osa lapsevanemaks kasvamisest? Ma tõesti loodan, et must ei saa sellist üle muretsevat ema ja praegu toimuv on täiesti normaalne, osa lastega harjumisest.
5 kommentaari:
Usun, et saan aru, mida Sa tunned. Samamoodi usun, et see on mingi etapp ja seda läbivad enamus emasid. Meil lapsed lähevad mitu tundi varem magama kui me ise ja siiamaani ikka enne voodisseminekut kontrollin nad üle.
Õnneks igasugune iseseisvumine, alates paeltest-kääridest-nugadest lõpetades laste hoidjale usaldamisega või nende üksiuitamistega, tuleb nii aegamööda ja sammhaaval, et kõik ongi loomulik. Ise tunned, millal oled selleks sammuks ise valmis ja millal on nemad.
Tahaks öelda, et ära muretse aga eks me mõlemad teame, et sinna ei saa ju midagi parata :) Ütlen hoopis, et mõtle positiivselt.
see on mullegi väga väga tuttav.
Ja see käib ka siiani ikka veel läbi. Eriti siis kui lapsed haiged on
ja kui omal miskid tervisehädad.
Samas ma ei pea ennast väga kanaemaks. Aga mine tea kah :)
Ma arvan Kristi et sellised hirmud ongi osa lapsevanemaks olemisest ja selles pole midagi halba.
Usun et 99% emadest saavad aru millest jutt;)
Ma isegi ei nimetaks neid mõtteid hirmuks vaid pigem hoolimiseks ja armastuseks. Sinu lapsed on praegu nii väikesed ja Sina oledki nende maailm, samuti nagu nemad on osa Sinust. Küll need mõtted mingil määral teisenevad, kuid nagu Jane ütles- ega see ilmselt päris ära kao ja ei peqagi;)
Heidi
Ohh, vähemalt on teistelgi sellised tunded. Minu jaoks on see uus ja tundus väga kummaline. Huvitav, et väga vähesed räägivad sellistest asjadest.
Ma käin oma vanemat tüdrukutki veel kontrollimas pikema une või haiguse korral, kas ikka hingab veel. Ja õhtuti enne kui magama lähen, käin ja teen magavale lapsele pai.
Hirm selle pärast, et mis saab siis, kui minuga midagi juhtub, on see kord suurem ja pole senimaani veel päris üle läinud. Eks sünnitusele järgnenud trombijamad ja haiglasistumine jätsid oma jälje, arstid oskavad imehästi hirmutada ja teadmatust tekitada...
Aga rääkinud pole ma sellest ühelegi sõbrannale. Ei taha neid hirme kõva häälega välja öelda ning ei taha hirmulugusid rääkida neile, kellel veel lapsi pole. Kui lapsi pole, siis ei saaks vist arugi, kuidas niimoodi mõelda saab...
Postita kommentaar