On ühed kummalised loomad, kellest ei saa sageli aru. Kõik nad on teatud situatsioonides erinevad ja samas mõnes teises situatsioonis käituvad kõik ühte moodi. Kas see on neil sisse kodeeritud või mis? Olen palju selle peale mõelnud eelmine nädal kodus haigena teki all olles ja nüüd tänasel sõbrapäeval, kuid ei ole suutnud välja mõelda, miks see nii on. Miks on nii, et üks mees ajab sul südame sees puperdama (heas mõttes) ja tekitab sellise head tunde, teine on selline kellega jäädki alatiseks sõbraks (tekib usaldus ja hea teineteise mõistmine) ja kolmas on võibolla see, kellest on sul täitsa ükskkõik? Meis kõigis on sees pisike laps, kes tahab ikka ja veel mängida ja vallatu olla, kuid naised näitavad seda harvemini välja. Tädi Mann ütleb meeste kohta, et neil algab puberteet tüdrukutest hiljem, kuid lõppeb 2 tundi peale surma. Võibolla on see tõesti nii ja seetõttu võtavadki nad elu kergemalt. Kas aga ikka võtavad? Võibolla see ainult tundub meile naistele nii. Seesmiselt on nad ehk haavatavamad kui naised ja meie naised oleme need, kes neid vastikult käituma panevad. Naised loobivad sageli üht lauset ("äh, meil polegi mehi vaja"), kuid tegelikutl käib mõte üldjuhul teistpidi. On ju hea kui keegi sulle vahel lilli toob, või kallistab või ütleb ilusaid sõnu ja ta teeb seda südamest. Ühesõnaga hoolib sinust kui inimesest, mitte kui seksobjektist, keda voodisse saada. Eile õhtune film "Gigolo mees" üritaski tegelikult näidata, et alati ei ole naistel vaja seksi, et nad ennast õnnelikuna tunneksid. Millal küll osadele meestele see kohale jõuab ja samuti ka naistele, kes lasevad ennast kohelda seksobjekti ja koduperenaisena. Elada tuleb iseendale, kuid samas selle käigus mitte teha haiget teistele. Ka meesterahvas võib naisterahvale hea sõber olla ja muide, kas pole nii, et meessõber on vahel usaldusväärsem kui naissõber. Äkki naised nõuavad meestelt tõesti liiga palju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar