Mis asi on armastus?

Juba eilsest peale kummitab üks mõte - mis asi on armastus ning kas see on olemas ka reaalses elus või ainult filmides ja raamatutes. Loomulikult on armastuse tüüpe erinevaid, kuid mind kummitab just mehe ja naise vaheline armastus. Psühholoogid väidavad, et algul on armumise faas, mis siis kestab kuni kolm aastat ja sealt edasi lihtsalt harjumus koos olla ja elada. Samas räägitakse jälle, et peale armumist kas tekib armastus või minnakse lahku. Mina arvan, et armastus on midagi udus lummavat ja haaramatut, armastus on nagu õiglus. Arutasin seda teemat K-ga ja tema arvamus oli järgmine: "Mõne jaoks on armastus see, et keegi sulle süüa teeb ja su pärast muretseb, teine tahab rahalist toetust, kolmas materiaalset, neljanda jaoks näitab armastust see, kui su eest kangelastegusid tehakse jne. Ma ei usu eriti, et on olemas selline tõeline armastus, nagu filmis ja muinasjutus, et ei suuda ilma teiseta elada. Tänapäeva maailm on niivõrd materiaalne ja elu kiire, et praegu pole keskmisel inimesel aegagi armastada nii sügavalt. Samamoodi võib arutleda, kas on olemas õiglus või headus või puhtus. Iga inimene näeb neid erinevalt, võibolla tulenevalt ka oma taustast... kui sa kasvad üles sellises keskkonnas, kus kõik on enda eest väljas ja igaüks rabeleb ise, siis see, et su eest hoolitsetakse võib juba defineeruda armastusena. Ma arvan, et armastus ei ole see, mida saaks omada või kohe tunda, vaid see, mille poole püüelda... Kas ei ole nii, et vastassugupoolega suhtes esitatakse kõige rohkem nõudmisi ja kui selle vastassugupoole nägemus armastusest ei ole sama, mis sinul, siis ta ei suuda ka neid nõudmisi täita. Siit võime jõuda järelduseni, et ideaalne armastus on siis, kui kahe suhtes oleva isiku nägemus armastuses langeb kokku, siis mõlemad teavad, mida tuleb teisele pakkuda ja mida nad ise vastu saavad."
Siit tekkis jällegi mõte, et võibolla tõesti on sellise tõelise ja puhta armastuse jaoks vaja aega. Võibolla tänapäeva inimene ei tea, mis on armastus, sest tal ei ole tõesti selle jaoks aega. Aega nautida teist inimest, aega teda tundma õppida ja mõista vastspoolt, võtta teisel käest kinni ja jalutada mitmeid tunde koos läbi metsa, valu korral nutta ja saada koos üle sellest valust. Lihtsam on ju teha seda üksi, sest nii läheb kiiremini - nutad üksi patja ja teine tegeleb samal ajal millegi muuga. Metsa jalutama kahekesi minna on mõningate arvates täielik ajaraiskamine. Võibolla siis selle pärast ei teagi enam tänapäeval, mis asi see on, mida nimetati kunagi armastuseks. Aga siiski jääb hinge küsimus, kas kunagi saab tunda sellist asja nagu armastus või jääbki kõik armumise tasemele.