Viimasel ajal olen kuulmas peamiselt kahte uudist - keegi saab lapse või keegi lahutab. Lapse saamine on tore asi, palju õnne teile kõigile ja jaksu pisipõnnide kasvatamisel. Lahutus on suht masendav ja närvesööv protsess. Tean, et sellele otsusele eelnevaid ja järgnevaid tunnetetorme ei oska kirjeldada ma ikka veel praegugi. Samas on mul kahju vaadata K-d, kes on kõige selle alguses. Tahaks talle nõu anda ja säästa teda sellest valust, mis mina kogesin. Kuid tean, et see pole õige, sest sellises olukorras peab inimene ise otsustama ja kõik selle ise läbi tegema, et hiljem ei saaks süüdistada kedagi muud peale iseenda. Tean, et praegu on tal vaja kõige rohkem head sõpra, kes oskab teda ära kuulata igal ajal ja võibolla veidi teravamate küsimustega veelkord mõtlema panna - kas tehtav otsus on ikka õige. Mina olin algul veidi pahane selliste küsimuste peale, kuid rahunedes mõistsin, et olid vajalikud. Tähtsam on mitte kiirustada ja lähedastele seletada, miks sa seda siiski teed ja et see on sinu otsustada, mitte nende. Ja lõppude lõpuks - me elame ükskord elus. Kui see, mis sul on praegu, ei rahulda sind, siis püüdle parema poole. Iga inimene pidavat olema oma õnne sepp - vasarad kätte ja tööle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar