Teine puhkuse nädal ja enesetunne on supper. Mõtted lendavad siia sinna ja ei taha mitte mõeldagi selle peale, et pühapäeval pean tagasi pöörduma Tallinna ja esmaspäevast tööle. Saugas viibides jõudsin veendumusele, et kõige rahulikum ja parem on ikka olla koos oma perekonnaga (vanemate ja vennaga). Valmistada neile maitsvaid roogi, ajada juttu ja lihtsalt olla kodus. Samas olen ma teatud mõttes kui külaline, sest nende nelja ja poole aastaga on neil teatud oma elurütm välja kujunenud ja see on minu jaoks veidi võõras. Kõige truum on aga koer, kes ei ole oma elurütmi muutnud - magab, sööb, haugub ja liputab saba ning tuleb suurima hea meelega sinuga õue jalutama. Temaga on hea koos olla, sest ta ei tüdine su lobast ega kallistustest ning kõige suurem sõber on siis, kui sa midagi sööd:)
Hommikul vaatasin aknast välja ja silma hakkas üks pisike puu, mis istutati sinna 2003. a suvel ja selle alla pandi ka üks karbike koos kahe vallatuse-okkaga. Aga kui vaadata tänaseni toimunud sündmusi, siis minu vallatuse-okas pani vist sealt putku või unustasin suure ähmiga selle sinna panna. Ega ma ei kontrollinud küll asja, kuid nüüd on see minuga ja ma ei häbene seda, sest olen alles küllalt noor ja võin veel kõike teha. Pole põhjust seda ära kaotada või maha matta, muidu paneb jälle plehku. Noorus on ju ilus ja eks vanaduses peab olema mida meenutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar