Ärgem olgem nii ükskõiksed. Olgu, et ilmad on kehvad ja seetõttu tuju ei ole ja kõik käivad näod mossis peas ringi. Kaklevad, sõimavad ja kõigehullem, suhtuvad paljudesse asjadesse, mis võiks just pakkuda veidikegi rõõmu, ükskõikselt. Olgu, tõesti, kui miskit hakkab sitasti minema, siis läheb ta vahel päris pikalt ja põhjalikult. Aga kas selle pärast peab siis väikestesse asjadesse, mis suudaksid natukegi rõõmu tuua, suhtuma ükskõikselt. Nõme on kuulata ja ka teada, et kui keegi natukegi pingutab asja paremaks muutmisek ja teine (teised) ütlevad:" Ah ma ei viitsi pingutada, mul ükskõik." Tuleks ju hoopis võtta ja püüda seda väikest rõõmu nautida ning kui seda koos heade semudega teha, siis muutub see väike rõõm suuremaks ja lihtsamalt saab üle sellest sitaseisust. Ükskord väsivad ka need praegused asja eestvedajad. Mida ükskõiksemalt asjadesse suhtud, seda sitemaks asi hakkab minema. Ma ei kujuta ette, mis siis saaks, kui kõik inimesed maailams suhtuksid ükskõikselt kõigesse. Selle tulemuseks oleks vist väga suur kaos.
Näod naerule, käed tegevust täis ja küll siis päike tuleb välja, et meie naerul nägudele oma päikesekiired särama lasta.
. 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar