Oli see vist 6. aprill, kui lõpuks üks tore inimene mu motikaga sõitma viis. Viimati sõidutati umbes 5 aastaselt isa külgkorvi motikaga ning tookord olla ma enne sõitu nühkinud valgete sukkpükstega ja kleidiga kõik torud läikima. Ise ma mälean tollest ajast ainult seda, kuidas me sõitsime kuskil teel ja mina olin külgkorvis katte all ema süles. Praeguseks on see motikas kodus keldris ja ootab, millal vennal tekib jälle huvi ta vastu ja kokku paneb (eelmise huvi korral suutis ta selle laiali lammutada).
Seekord ei sõidutatud mind enam külgkorvis:-) Tegelt oli päris kihvt sõit, kui jätta tuul, vihm ja mustad riided kõrvale. Kõige jubedam oli ikka algus (linnavahel), sest ega ei teadnud ju kuida see asi toimib ja kõik teised liiklusvahendid olid koletult suured ja hirmutavad. Hiljem, kui jagasid matsu välja, muutus asi juba nauditavaks. Aa siis avastasin, et jope kapuuts tahab minema lennata ja kohe tõsine mure oli, kuida teda kinni hoida. Esimeses peatuses võtsin ta üldse küljest ja panin põue. Edasi läks kõik juba minu jaoks muretult - mind ei seganud vihm ega tuul, kuigi eks ilma nendeta ja soojema ilma korral võib asi veel mõnusam olla. Änn-änn ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar