neljapäev, august 04, 2005

Unenäod langevarjutamisest

Unenägu nr 1 (nägin hooaja alguses)
Lennukist välja ja vabalangemisse. Kõik äge ja mõnus, kuni varju avamiseni. Ei saa ise hakkama, mingi ilge jama (millegi pärast tuli varju avada padjast tõmmates). Pusserdan ja pusserdan. vx lendab kõrval ja tahab aitata. Käratan talle: "Kao eemale, sul endal seal veel suurem jama. Ära minu pärast muretse." (vx-il väga pikk meduusipael ümber keha). Langen ja langen, üritades ikka veel varju avada... Ärkasin ehmatusega üles.

Unenägu nr 2 (nägin täna öösel)
Elaki seltskond lumisel mäel. Alice titevankriga ja Kardi utsitavad: "Mine ikka lauaga sõitma, mis siis, et tugev nohu on. Mul läks sõitmisega nohu ära." Ja juba jooksevad enamus elaklasi helikopterile.
Lendame, kuid nüüd juba lennukiga ja kõigil varjud seljas. Lennukeid kaks. Meie lennukil (tundus L410 moodi algul) küljeuks ja tagaluuk ning mõlemad avatud. Kõrval lendab teine lennuk(samuti L-410 moodi) ja seetõttu ei saa küljeuksest välja hüpata. Väljun tagaluugist. Väga ilus vabalangemine. Mõtlen, yes, lõpuks saan hakkama ja ei pöörle enam kontrollimatult. Otsustan teha kompleksi ja ka see õnnestub. Kõrgust 1000 ja avan varju. Tunnen, et aeglane avanemine on. Vaatan üles. Roosa kuppel avaneb ja siis, olles pooleldi avanenud, hakkab kuppel ülespoole jääma ja mina allapoole vajuma. Krt, kes sedasi pakkis ja ei kinnitanud korralikult kolmikrõngaid. Mis siis muud, varuvari. Tõmban mitu korda, midagi ei juhtu. Sang ei liigu paigast. Lõpuks avaneb, kuid ka seekord sama probleem. Varuvari, mis on sinist värvi, tahab mu juurest lahkuda. Haaran vabaotstest kinni. Raske on hoida, kuid kahjuks pole kuhugi neid kinnitada. Põimin nad siis läbi käe ja alla vaadates selgub, et kohe tuleb maanduma hakata. All on täpselt punase katusega tivoli ja suured laiad puud. Maandun puuotsa. Vari on nüüd juba punast värvi. Veela tuleb juurde ja üleb:"Liiga viimasel minutil avasid varuvarju, püüa järgmine kord varem." Korjan kodinad kokku ja lähen klubi poole. Istun vaikselt ja nutan, sest jäin napilt ellu. Keegi ei saa aru, miks ma õnnetu olen ja kõnnivad lihtsalt mööda, nagu midagi poleks juhtunud. ...

Kommentaare ei ole: