Olen mitu kuud selle pärast jooksnud ja pead valutanud. Üritanud ennast selle valdkonnaga nii palju kui võimalik sellise lühikese ajaga kurssi viia.(tegelt tunnen ennast täiesti lollina, sest ikka veel ei jaga mõhkugi). Eile tegid kiiremaid liigutusi peale minu lõpuks ka teised inimesed ja jõudsimegi nii kaugele, et õhtul pidi ta rattad Eesti maapinnalt õhku tõusma. Kahjuks see ikkagi ei juhtunud, sest oli tekkinud mingi tehniline rike. Täna siis Pariisist mehhaanikud kohal ja putitavad, et ikkagi saaks uuel töönädalal temaga lendama.
Loodan, et minu jaoks saabub nüüd selle projektiga rahu ja saab muuga edasi tegelema hakata, sest ma ikkagi ei jaga seda lennukite värki ja jätaks sellega tegelemise teistele. Minule meeldib istuda lennukis, sõita sellega 4000 m kõrgusele, vari seljas lennukist välja hüpata ja nautida vabalangemist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar