Ma ei tea mis see oli. Mitu nädalavaheutst hingasin kergendatult, kui hüppamine ära jäeti, kuigi teisi oleks hea meelega hüppamas näinud. Omal olid kõik asjad korratud, eksamid Liisule tehtud ja pakkiminegi selgeks saanud.
Pühapäeval oli mittehüppamise tahe veel suurem. Mingi väga kummaline tunne oli sees ja läks veel kummalisemaks kui nägid kuidas järjest tuldi varudega alla (päeva lõpuks 3). Lõpuks siiski otsustasin, et EI, sellest peab ju kuidagi üle saama. Panin ennast varju järjekorda ja sain viimasele tõusule. Süda puperdas, käed värisesidveel hullemini sees kui oma esimesel hüppel ja külmavärinad olid. End ümbritsevaid inimesi ei pannud pea üldse tähele. Ei raugenud selline olukord ka lennukis. Viimase mudilasena uksele jõudes oli kindel soov veel enne JAH-i lausumist vaadata enda alla. Tuuli vuhises, aga palju vaiksemalt kui varasematel hüpetel. Vaatasin instruktorile otsa lennuki uksel ja ka väljudes nägin pikalt tema naeratavat nägu ja pöidlad püsti käsi lennuki uksel. Kuidagi palju mõnusam ja kõige mõnusam väljahüpe oli see minu hüpte ajaloos (5 hüpet). Langemise tunne oli nii hea ja tuju hakkas paremaks minema. No siis tuli meelde varju kontroll jm vajalikud asjad. Lennuvälja otsimisega läks veidi aega, kuid olin juba suutnud mõelda välja varuväljaku enda jaoks. Kusjuures, millele laisk inimene mõtleb varuplatsi otsimise juures - ma pean ju nii palju siis jalutama vari kaenlas. Lõpuks siiski leidsin ja hinge puges jälle mingi kripeldav paha tunne. Peas käis sada kümme mõtet maandumise kohta ja pidevalt jälgisin, et oleksin ikka vastutuult. Ja nagu ikka minu viga, suutsin fleeri liiga kõrgel teha. Pots ja käpuli. Jalad kindlalt maapinnal, süda tagus kolma korda kiiremini ja jalad nagu süldid all.
Kusjuures õhtul mõtlesin välja, miks kõik nii oli. Esiteks mul oli paha tunne, et midagi halba juhtub või mingi halb uudis on tulemas. Peale hüppepäeva saingi halva uudise (vanemate koeral tagajalad ei liigu). Teiseks kartsin vast sellepärast, et hooaja viimane hüpe lõppes veidi õnnetult minu jaoks ja valu hirm oli. Loodan, et nüüd sain oma maandumishirmudest üle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar