See aasta oma mõlemale hüppele minnes olen lennukis istudes mõelnud: no mille krt pärast ma jälle siia ronisin, palju rahulikum oleks mu hing teisi taevast alla tulemas näha ning luban endale, et see jääb viimaseks. Varjuga õnnelikult maale jõudes on tunne vastupidine - tahaks kohe uuesti üles minna. Kummalgi korral pole see õnnestunud minust mitteolenevatel asjaoludel. Kadunud on see entusiasm, mis oli esimestel hüpetel ja olen ise selle pärast päris õnnetu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar