Kodu on tühi

Tulime Hiiumaalt paariks päevaks Tallinna ja jätsime DD Hiiumaale. Ta naudib täiega seal olemist - iga võimalik hetk on õues (ka vihma ja tuisuga), toas on nõus olema ainult öösel ja päeval paar tunnikest ning rohkelt mürab Kellyga. Kelly õpetab talle ikka uusi asju ja koostöö on neil ka hea. Näiteks kui DD on toodud päeval tuppa veidi kuivama, Kelly jäetud tuulekotta magama ning kui DD-l on uni täis, teeb ta natuke häält, Kelly teeb käpaga ukse lahti, tuleb ise tuppa ja laseb DD õue. Mõlemad on rahul, ainult meie oleme kõik pahased, sest nende sulitempu ei ole teistesse tubatesse kuulda ja kui avastame selle, siis on kogu esik ja lähemad toad väga külmad.
Aga kui DD on Hiiumaal, siis meil on linnas ikka täitsa kurb. Oleme selle 2,5 aastaga nii harjunud DD-ga hommikuti ja õhtuti jalutamas käima, koju minnes ootama, et ta tuleb kaheksajalg hambus sulle uksepeale vastu või teeb hommikuti mõmm-mõmm, kui tahad veidike peale äratuskella veel pikutada. Kodust on midagi väga olulist kohe puudu, kui DD-d ei ole.

Nukkude seiklused pühade ajal

Jõululaupäeva veetsime Pärnus ja plaan oli sõita 25. lõuna paiku Hiiumaale praamiga. Jõime parasjagu hommikukohvi, kui sõber hr Viina helistas ja teatas uudise, et liinil Rohuküla Heltermaa ei sõida ükski praam, sest vee tase on selleks liiga madal. Vaatasime teiste parvlaevade liiklemisi ja paika sai uus plaan: kell 13 Virtsust Kuivastusse ja 15.30 Triigilt Sõrule. Virtsus olime ilusti 30 minutit enne praami väljumist, kuid seni teadmata põhjusel ei liikunud üks kolmest üldjärjekorrast üldse. Nii jäimegi kella 13-sest praamist maha. Vahepeal sain meie firma nõukogu esimehele, kes oli ka kell 13-se praami järjekorras ja sai tänu bronnile peale, rääkida olukorrast ja uurida, et ega ta tea kuida saaks broneeringu jägmisele praamile (küsisin talt seda seetõttu, et tal käpp sees praamlaeva majandamises). 15 minutit enne järgmise praami väljumist saingi talt kõne: "Lippa nüüd kassasse ja saad broneeinguga pileti kella 14-sele praamil." Lippasin ilma mantlita sadamas ringi ja saime suht viimaste seas praamile, kusjuures too rida kus me seisime, ei olnud ka seekord üldse edasi liikunud.

Kuivastust Triigile on autoga sõita üks 70 km ja aega selleks oli meil all 1 tunni. Vahepeal õnnestus mul saada läbi firma broneering Triigi-Sõru praamile. Kuna mul ühtegi trahvi pole tehtud, siis oli ainuõige otsus, et mina istun rooli ja põrutasime 120-ga Kuivastust Triigile. Praamile sai peale meid ainult 4 autot. Mul värisesid käed tol õhtul ikka pikalt, sest tugeva tuule tõttu tuli auto ikka kõvasti roolida ja hing oli ikka ka haige, et sedasi kihutasin.

Laupäeval otsustasime, et Tallinna sõidame lennukiga, sest aastavahetuse ajal oleme taas Hiiumaal ja pole erilist mõtet autoga edasi-tagasi sõita ning mässata nende praamidega. Ostsime inerneti teel piletid ja pühapäeval sammusime Kärdla lennujaama. Jõudsime esimestena sinna ja tegime check-in'i ära. Jällegi läks hästi et olime varem kohal, sest 5 inimest jäi lennukist maha. Nimelt online piletimüük ei jälginud vabade kohtade olemasolu ja müüs kõigile soovijatele pileteid ja seega oli 5 kohta rohkem müüdud, kui lennukis kohti. Kõik mahajääjad olid aga omad piletid väga varakult ostnud ja mul oli juba tunne, et meid tõstetakse lennukilt maha, sest me ühed viimased pileti ostjad. Ei tõstnud meid aga keegi maha ja jõudsime peale 30-minutilist sõitu lennukiga edukalt Tallinna.

Ahjaa. Ja vähe sellest, reisiseiklusest. Juhtus üks vahejuhtum veel. Nimelt käis mu härra sõpradega Rannapaargus peol laupäeva õhtul ja kaotas ära autovõtme. Auto tagavaravõtmed aga kõik kodus Tallinnas ja auto nii heasti pargitud garaaži ette, et teist autot ka välja ei saa. Otsisime pikalt ja kõikvõimalikest ning võimatutest kohtadest. Mul kadus juba igasugune lootus seda leida, kui äkitse tuli välja, et võti on toodud Rannapaargusse ja ootab seal omanikku.

Vot sihuksed imelised jõuluseiklused olid meil ja ma tahaks väga loota, et nüüd on meie õnn nende seiklustega pöördunud ja alates jõuludest aastake läheb meil edasi samuti ainult hästi ja väikeste imedega. Mulle tõesti aitab igasugustest halbadest kogemustest, mida möödunud aastal on olnud piisavalt (isegi üleliia) palju.

Kõverad jalad

Ei usu, no vaadake ise siit.

Ma ei oska või suuda hoida oma jalgu sirgetena ja olla graatsiline grossingukummide otsas. Nagu kõver-harkjalg elevant oleks hüppama pandud.
Igatahes, me nüüd harjutame Janega juba kokku ja üht treenerite abil seatud kombinatsiooni. Selgeks on mul vahepeal saanud ette ja taha 1,5 korda saltod. Eesmärk on nüüd saada jalad sirgeks, jalad kokku saltode ja maandumise ajal, 2-kordsed saltod ette ja taha ning hundiratas. Selle viimasega on vist kõige suurem probleem, sest ma pole kunagi osanud teha hundiratast. Ma tean teoreetiliselt kuidas see käib, kuid mu keha ei tee nii nagu tuleks seda teha. Jalad kukuvad kolksti alla selle asemel, et käia ilusa kaarena.

XL-i tulemused

Mäletate, kirjutasin siin, et oli üks meelejääv õhtu.
Vot käisime siis Vx-iga XL Studios. Tema pildistas, ma üritasin olla ilus :-)
Mõned näidised nüüd siis esmaesitluses ..






Hetkel on mul kaks lemmikut - see viimane ja teist ma ülesse ei pane, sest see ei kannata kõigi kriitikat.
Lisaks on veel pilte, mida Vx töötleb veidi ja siis saab näha ka neid, kui oleme tulemusega mõlemad rahul. Need töötlusel olevad pildid on nö eri-katseprojekt.

Ära usalda IT-meest

Enamus viimase 1,5 aasta pildid läinud, sest käpart IT-mees unustas arvuti hooldamisel teha failidest koopiad vaatamata sellele, et ma küsisin enne üle, kas pean ise tegema või teeb tema kõigist failidest koopiad. Kuna mul igasuguseid dokumente oli vaja, siis isiklikud asjad kopeerisin plaadile ja töö asjad tõstsin serverisse. Pilte oli aga üle 4 GB ja mul polnud kohe käepärast neid millelegi ise kirjutada, siis jäin uskuma lubadust, et kõik saab kopeeritud, pole probleemi.
Arvuti sain tagasi, kuid pildid kõik kadunud. Tegin nati kisa ja taastada suutis ta ainult alla poolte piltide. Pole sõnu, lihtsalt pole sõnu. On vaid teadmine, et järgmine kord ei anna arvutit IT-mehele enne, kui see üldse ei lase enam tööd teha ja kõigist failidest teen ise koopiad, mitte ei jää uskuma lubadust "Pole probleemi, kõik jääb alles".
Kui keegi teab kedagi, kes oskaks kõike taastada ja seda mõistliku tasu eest, siis andke aga märku.
NB! Ma tean, et kõik IT-mehed pole sellised lohakad ja ükskõiksed, lihtsalt minu arvutit satuvad sellised hooldama. Halb karma :-)

Piparkoogid

Proovisin teha piparkoogi tainast. Polegi nii keeruline kui arvasin.
Järgmine kord:
a) peab julgemalt suhkrut kõrvetama, siis saab vast tumedamaks piparkoogid ja selle erilise kõrbend suhkru maitse ning
b) tuleb osta uhmer, sest kohviveskis ei saa ikka nelki jahvatada. Katsetuse tulemusel on nüüd kohviveski (vist) katki.
Maitselt tulid piparkoogid täpselt minu maitse järgi ning on mõnusalt õhulised ja krõbedad. Eks näis, mis teised katsejänesed arvavad.

Kui munad on otsas ...

... ja kell on öö, siis ei saa teha järgmiseks päevaks plaanitud lihapalle tomatikastmes, vaid tuleb teha hakkliha tomatikastmes. Praed hakitud sibula ja küüslaugu õlis kergelt läbi, lisad hakkliha ja praed kogu selle kupatuse läbi. Lisad soola, pipart, purustatud või tükeldatud konservtomateid ja tomatipastat. Kuumutad segu ja lõpus lisad veel maitse järgi hakitud või purustatud küüslauku. Lased veidi kaaneta haududa ja ongi maitsev liharoog valmis. Ma ise oleks küll miskit teravat veel lisanud, kuid kuna Jaanusele eriti teravad toidud ei maitse, siis säästsin teda sellest :-) Hiljem tuli mõte, et oleks võinud ju törts valget veini lisada, sest vein annab sellise omapärase lisamaitse.
Juurde sobib sellele väga heasti juurviljapüree, mida valmistatakse samamoodi kui kartulipüreed - keedad väiksemateks tükkideks lõigatud kartuli, porgandi, kaalika pool pehmeks, lisad lillkapsa ja keedad seni, kuni kõik on mõnusalt pehme. Kurnad juurviljad ja püreestad need köögikombainis või saumiksriga. Juurde võid, piima ja veidike soola ning suurepärane püree ongi valmis. Püreele rohkem maitseaineid ei lisaks, sest siis ei tunne enam head juurvilja maitset.
PS! Pilti ei saa jätkuvalt, sest meil fotokas ei tööta minu käes ja mobiilifotod on nii haledad.

Ebanormaalne

Mul on juba kolmas kord viimase poolaasta jooksul üks ja sama haigus, õigemini ühed ja samad sümptomid, kuid siiani pole teada, mis see tegelik põhjus nendel sümptomitel on. Alati on väike palavik peavaludega ja meeletu uni. Mitte midagi muud ja kõik proovid korras. Nii ka seekord. Olen alates reede õhtust palaviku ja peavalu käes vaevelnud. Pühapäeva õhtuks ja esmaspäeva hommikuks oli temperatuur alla 37 läinud ja otsustasin, et olen igaks juhuks esmaspäeva kodus ja teisipäevast siis tööle. Teisipäeva hommikuks oli jälle palavik 37,2, täielik loidus ja kurguvalu. Kurguvalu kadus poole päevaga, kuid palavik ja loidus mitte. Neljapäeval kuuleb, mis perearst arvab sellest, kuigi telefoni teel vesteldes jäi ta arvamusele, et mul on gripp. Kummaline gripp.
Eelmised korrad olen alternatiivmeditsiini abil palavikust ja loidusest lahti saanud, eks näis, kuida seekord läheb.
Update: Ei ole gripp. Lähen edasisele uurimisele eriarsti juurde, sest perearst ei osanud midagi asjast arvata.

DD-l on talv saabunud :-)

Stiilikal

Saatsin Jaanust laupäeval vanglate ülema 30. juubelil :-)

Üritus toimus Adila Camp Puhkekeskuses ja kui me pühapäeval lahkusime, siis osad jätkasid täiel rinnal pidu. Sünnipäevalapsele sai kingitud korralikult ajalehte pakitud viiliga leib :-)

Algab trenn

Üle pika aja on siis täna õhtul flygrossing. Suvel käisime korra Janega oma uhiuusi Ameerikast tellitud trakse proovimas. Istusid traksid enam-vähem ja väga raju oli nendega saltosid teha. Enne tänast trenni tegin väikese õmblustöö kodus, et trakse veidi mugavamaks saada. Nimelt jalarihmad soonisid ja üritasin nende nurka muuta. Kui tänases trennis saab muudatus heakskiidu, siis otsin kingsepa või miski tugeva masina ja õmblen need rihmad jäädavalt selliselt kinni. Võrreldes vanade traksidega on vahe sellest, et uutega saab kergelt saltosid teha, kuid horisontaallendu tehes tuleb ikka lihaseid väga pingutada, et mitte saltosse üle minna.
Lisaks grossingule on mul siis trenniks igahommikune 3-4 km pikkune jalutuskäik DD-ga ja vaikselt üritan seda jalutuskäiku muuta jooksuks. Loodan väga, et sellise trennikavaga suudan ma olla soovitud kaalus, mis vaikselt tänu 2-nädalasele eridieedile hakkab lähenema mu soovitud kaalule. Eridieet on mul mitte kaalu langetamise soovist, vaid ikka tervise tõttu.

Väike ristipoeg Henri Mattias kasvab iga päevaga üha kiiremini.
Enam pole kaugel aeg, kui hakkab naist võtma :-)

Elu õpetab

Viimased 2 kuud on toonud rohkelt rõõmu ja ka rohkelt kurbust, on olnud nii halbu kui häid üllatusi. Võib vist kujundlikult öelda, ühel päeval sain peksa ja teisel päeval kiita. Seda nii inimeste poolt kui ka oma tervise osas. Ma ei olnud kordagi vihane, pigem meeletult kurb ja sügavalt asjade üle järgi mõtlev. Äkki aga ei peaks nii palju mõtlema ja peaks hoopis sõitma kõigest üle nii nagu osad seda teevad. Huvitav, milline elu oleks siis - pidev tants ja trall.
Ma tean, et kõik asjad juhtuvad meiega põhjusel, et me õpiks sellest. Õpiks paremini tundma iseennast ja meid ümbritsevat. Tean, et osadele on lubatud rohkem, kui teistele ja osadel tulevad asjad lihtsamalt välja, samas kui teised pingutavad meeletult. Vahel oleks vahva saada teine mina kõrvale ja näha iseenda elu kõrvalt ja võrrelda seda kõigi teiste omaga. Tihti ju tundub teiste elu lihtsam, kui enda oma. Samas ei pruugi see üldse nii olla, sest me ei tea, mis tegelikult toimub teiste elus. Igatahes, õppimist ja avastamisi on olnud küllaga.
Üks meeldejääv õhtu oli eelmine nädal XL-is ja eks näis, mis sellest edasi saab. Ootan väga, mis välja tuli ja siis otsustan edasi, kas alustan nö uue hobiga või jääb see lihtsalt heaks kogemuseks. Kui läks hästi ja mulle meeldib tulemus, siis panen mõne ka siia autori nõusolekul ülesse.

Miks ma seda teen?

foto LNA-lt
Paljud küsivad, et kas ma küpsetan leibasid raha pärast? Kindlasti mitte, sest siis ei oleks see leib see, mis ta täna on ja ka hind oleks kõvasti kõrgem sellisel juhul.
Küpsetan leibasid täie naudinguga. Mulle meeldib seda teha ja pole kahju õpetada inimestele, kuidas küpsetada juuretisega rukkileiba. Südames läheb soojaks, kui keegi räägib õhinal kuidas ta ise proovis küpsetada antud retsepti järgi või et laps/mees, kes varem ei söönud grammigi leiba, sõi korraga pool pätsi seda leiba.
Leivaküpsetamine on üks mu lemmikhobisid ja ma võiks pikalt kirjutada, kuidas ja misk leiba ei saa pahade mõtete või tujuga teha, kuidas erinevad toiduained kerkivat leiba mõjutavad, miks on kasulik kodus küpsetatud rukkileib võrrelduna poeleivaga, miks ei ole hea panna sooja leiba kilekotti jne.
Ma võiks rukkileibasid küpsetada iga päeva, kui keegi tegeleks raamatupidamise, toorme hankimise, müügi, turunduse ja muu dokumentatsiooniga. Mul endal pole selleks oskust ja ka tahtmist.

Küpsetan jätkuvalt leiba

fotod LNA-lt
Leivasordid on:

rukkileib

rukkileib seemnetega

rukkileib küüslauguga

rukkileib seemnete- ja küüslauguga

rukkileib köömnetega

rukkileib basiilikuga

rukkileib rosinatega

rukkileib suitsulihaga

rukkileib päikesekuivatatud tomatitega

rukkileib mustade oliividega (uus)

Astelpaju marjad

Korjasin veela ja ekstreka astelpaju kasvandusest käsitsi u 20 liitrit marju. Tikreid on parem korjata kui neid marju, sest mu käed on täiesti katki okastest. Osad marjadest pistsin sügavkülma talve ootama ja teise osa pressisime mahlaks. Kuna veela isa pakutud astelpaju naps maitses mulle nii väga, siis tegin mahlast tema õpetuse järgi seda head napsu. Aastake tuleb nüüd oodata ja siis saab mekkida, kas mul tuli sama hästi välja. Kogusest (u 11 l) peaks vast jätkuma ka külalistele :-)

Olla teistsugune kui oled

Seisin peegli ees ja üritasin teha erinevaid koledaid nägusid. Olla keegi teine, kui ma olen, selleks hetkeks. Olla kuri, õel, ropp, jõhker jmt. No ei oska, ei tule välja. Pigem tulevad välja nukker, õnnetu, nukuke, õnnelik. Mul puudub oskus näidelda kurjust, õelust, roppust ja jõhkrust. Ometigi ma tegelesin näitlemisega lastaajast kuni keskkooli lõpuni välja. Muusikaklassil oli kohustuseks esitada koolile iga aasta 2 näidendit (jõuludel ja kevadel) ning kekskoolis jätkasin näiteringis. Kõik õpitu oleks nagu unustatud või ei saanud ma siiski head õpetust, et praegu seda kasutada.
Minu austus näitlejatele ja modellidele, kes näitlemist suurepäraselt valdavad.

Lõhe-suitsujuustu büreesupp

Lihtne, kerge ja kiire. Otsa sai ka väga kiiresti.

Retsept:
Lõhe-supikogu, 2-3 tervet porgandit, 1 terve sibul ja 4-5 küüslauguküünt veega keema. Keemise ajal korjad puljongilt vahu. Keetsin u 1 tund ja siis kurnasin läbi sõela teise potti puljongi. Supikogust nokkisin välja liha, ülejäänud sõelale jäänu viskasin ära. Hakkisin porgandi ja sibula ning praadisin kerglet võis. Lisasin segu puljongile ja lasin keema. Seejärel läks potti hakitud kartul ja keetsin, kuni kõik juurviljad olid pehmed. Pott tulelt ja saumiksriga supp büreeks. Pott tagasi pliidile ja büreele lisandus tükeldatud suitsujuust. Keetsin seni, kuni juust oli sulanud ja siis lasin veel korra saumiksriga supi üle. Soovitav on tihedamalt segada suppi peale juustu lisamist, sest muidu võib põhja kinni jääda. Maitsestasin soola ja pipraga, lisasin kala ja lasin korra keema. Kaunistasin minibasiilikuga :-)

Puud riita ja õunad mahlaks

Nädalavahetusel laoti pea 10 ruumi puid riita ja tehti u 150 liitrit õunamahla, millest 140 l kuumutati läbi ja pandi purkidesse. Abilisteks meile olid mu vanemad ja Mann-Riivo-Reelika. Õunamahla tegu jätkub järgmine või ülejärgmine nädalavahetus, sest meil said 2- ja 3-liitrised purgid otsa seekord.
DD kaevas pool hoovi ülesse, käis külapeal hulkumas ja täitis kõhtu kompostihunnikusse visatud biojäätmetega.

Sügis käes

Nädalavahetusel läheb suuremat sorti õunamahla tegemiseks. Eelmine aasta tegime mahla natuke Hiiumaal ja kuna see väga kiiresti otsa sai, siis otsustasime see aasta teha kõigist oma õunapuude (neid kokku 11) õuntest mahla. Õuntepurustaja ja mahlapressi saame Hiiumaalt Jaanuse isa käest ning ema ja Mann toovad purgid.
Kirjutan omale järgmiseks aastaks suurelt ülesse, et kõik viinapudelid ja igasugused purgid tuleb hoida alles. Muidu on saagi koristamisel sama seis mis tänavu - pole kuhugi sisse hoidiseid panna.

Hüpe 93

Algselt oli plaan nädalavahetus maal veeta ja lihtsalt puhata. Jaanusel oli aga kange soov hüpata naaberklubi täpsusmaandumisvõistlustel ja nii me siis olimegi laupäeval u 10 paiku lennuväljal. Meie klubi hüppepäev ei olnud alanud ja me siis DD-ga vaatasime manifestimaja juurest, kuidas teised hüppasid. Päris õudne on neid matile hüppavaid täpsusmaandujaid vaadata.

ELAK-i hüppepäeva alguseks oli mul juba kange soov ise ka hüpata ja teha ära lõpuks redeli viimane harjutus (täpsusmaandumine) ja olla ametlik B-kategooria omanik. Nii saigi kiiresti vvh tehtud ja esimesena tõusule. Veelaga leppisime kokku maandumiskoha ja oligi aeg minna tõusule. Seekord küll An-2, kuid mul polnud sellest asja, sest tahe oli nii suur. See, et mul vabalangemisse miskit plaani polnud mõeldud tuli meelde alles lennukis, kui Rink küsis, et mis teed. Nii me siis ühildasime plaanid - lennukist üksteise järel välja, kokku ja ühel tasemel ilma kontaktita lend. Lend ise siin.
Maandusin 15 Veela sammu üle kokkulepitud koha, kuid see jäi lubatud piiridesse (20 m) ja nii saigi kirja redelisse viimane allkiri. Hüpperaamatu kohaselt kulus mul B-kategooria omanikuks saamiseks kokku 93 (koos tandemiga 94) hüpet ja vabalangemises 1 h 6 min olemist, alustasin aastal 2004.
Järgmisena pakkisin paar tandemvarju, hüppasin Laja libaõpilasena 2000 m pealt IAD-d ja Annikaga 2-wayd.
Õhtul pidasime Jaanusega maal väikese peo :-)

Kast tuleb klubikaaslastele hooaja lõpupeol ja seda siis B-kategooria eest, esimest korda tandemvaru pakkimise eest ja esimest korda IAD libaõpilaseks olemise eest.

Puhkuus

Täna põrutame Venemaale ja tagasi 26. august hommikul. Sinna rongiga ja tagasi lennukiga. Rongisõiduks olemas viineripirukad, õunapirukas, kiluleivad munaga, hapukurgid, marineeritud seened ja viin. Teised hüppavad Venemaal ja mina puhkan niisama, sest eelmise nädala haigus näitab, et mul on väga-väga vaja rahulikult mitte midagi tehes puhata.
Kaalusin ka koju jäämist, kuid tundes ennast ei suuda ma kodus niisama istuda ja raamatut lugeda.
DD on alates esmaspäeva õhtust oma puhkusel Hiiumaal.

Keha on targem kui mina

Olen üritanud juba mitu nädalat aega maha võtta, et jõuaks ka iseendale olla. Kuidagi ei õnnestu, sest on ju suvi ja kõike tahaks veel teha. Ikka lükkasin ja lükkasin seda edasi, kuni eilseni, mil keha teatas, et tema enam ei jaksa. Hommikul oli süda täiega paha, kuna ma ka siis ei kuulanud oma keha, lisandus lõunast meeletu peavalu. Paar tundi enne tööpäeva lõppu korjasin siis asjad tööl kokku ja kerisin koju magama. Peale poolt tundi magamist lõi põhja alt ära. Enne eksamile minemist pidasin kehaga läbirääkimisi, et nüüd järgmised paar tundi laseb ta mul rahulikult eksamid ära teha ja siis võib edasi teha mis soovib. Nii ka läks, kuigi poole eksami ajal (B-kati kirjutamise ajal) tundsin kuidas palavik tõuseb ja peavalu tuleb tagasi. Kuulanud ära eksami tulemused suundusin koju magama. Öö oli rahutu, selline tõbise inimese öö ja hommikul ei jaksanud tõusta, kuid tööle tahtsin minna, sest nii palju on teha. Kuna jaksu eriti polnud, siis peale kraadimist selgus ka põhjus - palavik. Egas midagi, tuleb kuulata keha ja rahulikult kodus olla enne kui veel hullemaks asi läheb.

Masu ja kaubandus

Viimaste nädalatega on selgeks saanud, et masu pole veel jõudnud kaupluste juhatajate või omanikeni. Nii vähe kui ma poes käin, on kõik viimased korrad mulle väga ebameeldivad olnud. Näiteks eelmine nädal Norde Centrumi Rimis oste tehes sisestas kassapidaja arbuusi asemel kassast läbi 9 kg ploome. Arvelt pilku üle visates jäi asi silma (hea et vaatasin, sest petta oleks saanud 100 krooniga). Pöördusin viisakalt infoleti töötaja poole ja olin igati rahulik kogu asja juures, kuid asi lõppes sellega, et infoleti punapea soovitas mul mitte käia enam seal poes ja mitte tekitada temale stressi oma pöördumistega. Kusjuures see punapea on ka eelnevatel kordadel, kui olen kassapidaja eksimuse tõttu või hallitava kauba tõttu tema poole pöördnunud, käitunud väga ebaviisakalt ja üleolevalt.

Eile ostsime Rocca al Mare Euronicsist ahju. Müüja, kes meiega tegelema saadeti oli nii ebapädev, et ma tavalise ostjana teadsin ka ahjudest kümme korda rohkem kui tema. Juhe jooksis tädil kokku täiega, kui palusin arve firma nimele teha. Hingasin korduvalt rahulikult sisse ja välja ning ahi läbi sekelduste käes, läksime koju. Kodus ahju lahti pakkides selgus, et pole garantiilehte (poed muide nõuavad sult seda, kui lähed katkise asjaga neile tagasi), ainult venekeelne manual ja ka juhet, mida seina pista. Täna pärast korduvat helistamist teatati mulle, et ega ahjusid ei müüdagi enam juhtmetega. Juhtme pead ise kuskilt elektripoest ostma. Millise, seda pole aga kuskil kirjas. Manualid lubasid meilile saata. Eks näis, millal need jõuavad, sest kui nad lubasid tagasi helistada, siis seda ei juhtunudki.

Kuhu pöörduda oma muredega? Kaupluste juhatajate poole. Mis see annab, mitte midagi. Vabandavad ette ja taha, lubavad töötajaga vestelda/asja parandada, kuid kui lähed järgmine kord, on olukord sama. Ma kohe ootan huviga, millal Eestis kauplustes müüad muutuvad kompetentseteks ja päevast-päeva ei kordu ühed ja samad vead ühes ja samas kaupluses.

Saijatalu hoovist metsmaasikad

Jaanuse soovil jätsime metsmaasika taimede kasvukohast muru niitmata ja nüüd nädal tagasi saime paar peotäit maasikaid. Eks neid oli tegelt rohkem, kuid kõrge rohu seest ei leidnud neid kõiki ülesse. Maitsesid imehead.
Vaarikad on ka juba valmis, kuigi neid meil see aasta veel vähe.
Mustsõstrad saavad üks nädala või paari pärast täitsa valmis ja kel soovi, võib neid korjama tulla, sest meie pere jaoks on neid liiga palju.
Õunapuu ja alõtsa oksad on viljadest lookas.

Eelmise nädala teemalugu :-)

DD puhkuselt tagasi

Eile toodi DD Hiiumaalt 2-nädalaselt puhkuselt koju tagasi. Mul endal oli vist suurem rõõm tema saabumisest, kui temal koju tuleku üle. Hiiumaal sai ju pea 17 tundi ööpäevast veeta õues ja krõbinate asemel söögiks putru kanakaelte või kontidega, jalutada vihmas üksi mööda hoovi ja mängida Kellyga. Igatahes oli ta suht õnnetu eile õhtul kodus ja magas enamus ajast ning nuttis vahepeal. Ma ei osanud teda kuidagi lohutada ning isegi rõdult nähtavad kassid ei teinud ta tuju paremaks.
Täna on ta juba erksam, kuid söönud pole siiani.
Eile õhtul õnnetut koera vaadates jäin mõtlema, et äkki ma olen liiga isekas kui soovin pidada linna korteris koera, kes parema meelega oleks iga ilmaga õues. Äkki tal on Hiiumaal tõesti parem, kui meil linnas. Samas ta on nii armas mulle ja ma ei annaks teda mingil juhul Hiiumaale Jaanuse vanematele. Kodu oli ilma temata võõras ja tühi.

Parasummeri kokkuvõte

Foto autor AKL.
Parasummeril tegin kokku 22 hüpet, neist enamus olid miskid wayd (2, 3 või 7). Osalesin ka 3-way võistlustel (teamis KKU ja KKN) ning trackdive võistlustel. 3-way võistlustel saime kokku 5 punkti ja trackdives kaotasin VJE-le, sest ma ei suutnud kuidagi kõrgust kiiresti kaotada.
Redelis tegin ära ilusti 2-way kõik pöörded ja 2-way ühes tükis pööramise. Teha on veel täpsusmaandumine ja siis võib B-kategoodia eksamit tegema hakata. Lisaks läksin 200-selt üle 170-sele varjule (vahepeal tegin mõned hüpped 190-sega).
Areng oli sellel ühel nädalal ikka väga suur, sest hüpata sai iga päev ja kohe sai proovida parandada oma vigu.

Minu teine 3-way

ELO, AKL ja mina, filmis VAL
Esimese 3-way tegin samas koosseisus samal päeval.

Lõvi ja punased kummikud

Lõvi kaasas ja punased kummikud jalas läksime eile Panksi sünnipäeva tähistama Nõmme Seiklusparki. Kõigepealt tuli ronida Mustamäe suusahüppetorni 32 m kõrgusele, kus siis instruktorid aitasid selga varustuse. Edasi ronisime köite juurde ja köiel laskumine ehk rappelling võis alata peale väikest juhendamist. Kuna ma kardan hirmsasti kõrgust, siis hakkas mu süda puperdama juba poolel teel hüppetorni, jätkus puperdamine teisi laskumas vaadates ja veel hullemaks läks asi siis, kui kästi ennast köite otsas rippu lasta. Esimese korra läksin tasakesi alla varvastega mööda seina lohistades, kuid järgmised kaks korda juba suurema hooga. Kõige raskem selle ürituse juures oli 3 korda suusahüppetorni jalutada. Rapelling ise oli aga igati maru asi ja ma läheks nüüd seda veel tegema.

Üks pühapäev

Kuna Jaanusel on vesi surfamisest kõrvas, siis otsustasime plaanitud hüppamise asemel veeta päeva Tallinna kodus. Ei mäletagi, millal sai lihtsalt mitte midagi tehes nädalavahetusel kodus olla. Hommikul lebotasime niisama, siis käisin Nõmme turul ja külas lobisemas, samas kui Jaanus mässas kodus rõdul lohe liinidega. Pühapäevale kohaselt tegime ka pannkooke ja sõime neid maasikatoormoosi ja värkse (talu) piimaga.

ELAK flygrossingu team :-)

Täna on siis viimane trenn enne suvepuhkust. Peale suvepuhkust aga hüppame juba uutes traksides, mis peaks praegu olema teel Eestisse USA-st.

Jaanikud

Neljas suvi Tiduveres ei möödu kohe kindlasti jaanituleta - traditsioon jätkub, kuid see aasta siis selle erinevusega, et tulevad kõik need, kes tulla tahavad. Ma olen laisk ja ei viitsi saata eraldi kutseid. Kui tekkis soov tulla, siis anna teada ja panen liha marinaadi ka sinu tarbeks. Magamise ja pesemise asjad tuleb endiselt ise kaasa võtta.

Tuletab meelde üht tulevast projekti

Autor LNA
Üks projekti osaline juba liigub vajalikus suunas. Ma pole veel leidnud aega selleks :-)

Kutse tantsule

Jaanus lõi lauad maha, mina tõin poest peitsi ja laki. Poes läks peitsi ja laki valimisega pea tund aega. Suutsin Pärnu Dekora müüjatel pea ikka täiega kuumaks ajada, kuid peits sai küll õige ja eks näis, kas ka lakk. Peitsisin põranda pühapäeval ära ja nüüd täna paneb Jaanus esimese kihi lakki maha. Kui hästi läheb, siis jaanipäeval saab uhkel peitsitud-lakitud kuuselaua põrandal tantsu lüüa.

Jumaldan selliseid hommikuid

autor LNA

Sport teeb ilusaks

Käisime Heidi ja Miriamiga täna Heidi õhutusel SEB Maijooksul, ajavõtuta jooksjana. Rada oli 7 km pikk ja ega ma miskit trenni peale grossingu viimastel aastatel teinud pole. Sõudmisaegadel sai küllalt palju joosta ja praegu eelistan õhtuti DD-ga jalutada jooksmise asemel. Seega jooksin viimati pikemaid radu nii 9 aastat tagasi.
Maijooksu rada oli väga hea ja ma ei tundnud enne raskust kui kuiskil 5-6 km vahepeal. Õnneks pidasin 6 km postini vastu ja seal edasi ei lubanud mu enda uhkus kõndmima hakata. Nii läbisingi raja terve tee joostes ja enesetunne oli supper peale jooksu. Finishisse jõudsin veidi peale 1223. finiseerijat ja aeg läks u 40-45 min.

Juhuuu

Täna saime Janega flygrossingus proovida treenerite peeneid rakmeid. No on ikka teine tegu. Üldse pole vaja nii palju rapsida saltode ja kõhuli lendamise tarvis. Rakmed olid küll nati suured, kuid minul ei pigistanud ega hõõrunud kuskilt. Nendega võiks pikalt-pikalt grossata. Nüüd tuleb vanades rakmetes kõvasti hakata asju lihvima, et kui järgmine kord jälle antakse treenerite rakmeid kasutada, siis saaks asju õigemini teha.
Mul on põhi veaks kõverad jalad peale äratõuget ja tagurpidi saltos on painutus kehv ja jälle liiga kaua hoian jalgu põlvest kõverdatuna.
Neil on meiega plaan :-)

Päeva parim lause

Iga inimene kes vähemalt natukenegi äriõigusest adub, peaks piltlikult mõistma, et jogurt ja kohupiim ei ole üks ja sama asi, kuigi mõlemad on piimatooted.

Puhkus

Alustasin puhkust Raplamaal Elu Messil grillimisega ja lõpetasin maal tsillimisega. Messil oli vahva, kuid väga külm ning õpetuseks järgmisteks kordadeks on ka olemas - ette tuleb ikka korralkult valmistuda. Samas 8. koht (11 võistlejat oli) ribivoorus on päris hea tulemus selle rapsimise peale. Armusin Panga õe madala säärega punastesse kummikutesse ja suure üllatusena sain reedest ka nende omanikuks.
Pühapäeval küpsetasin leivad ja põrutasin DD-ga maale. Maal olime pea terve nädala. Saijatalus koristasime, lõhkusime, niitsime, rohisime ning laupäeval päevitasin tuulevaikses kohas terve päev raamatut lugedes. Reedel proovisin leiba ja saia reheahjus ja (toa)ahjus küpsetada.

Neljapäeval tegin leivasuppi, mis tuli supper.
Käisin jalgrattaga Vana-Vigalas poes ja naabrinaise juures piima toomas. Maru mõnu tunne oli. Seda ei ole võimalik kirjeldada, vaid tuleb ise tunda.
Lisaks oli konn-koeral vahepeal sünnipäev.

Saijatalus käib töö

Ülejäänud pildid

Proovikad

Proovisin eile 3 uut leiba teha ja andsin erinevatele inimestele prooviks. Kommentaarid siis neilt ja enda poolt:
1) küüslaugu - 1 kg leivale läks miski 5 küünt küüslauku (eelmise hooaja oma). Testrühm ütles, et küüslauku võiks rohkem veidi olla, muidu väga maitsev. Arvati, et leiva nimi peaks olema Autumn Antigrip Bread.
2) basiiliku-mozzarella - 1 kg leivale natuke mozzarellat ja 1 väike pakk kuivatatud basiilikut. Mozzarela panek oli mõtetu, ei maitset ega välimust. Basiilikut võiks panna rohkem või lisada rosmariini. Proovida võiks selliselt, et mõlemad maitsetaimed oleksid värsked, mitte kuivatatud.
3) köömneleib - 1 kg leivale 1 väike pakk köömneid. Kellele köömned meeldivad, olid väga positiivselt meelestatud.
Teised testijad võivad julgelt oma kommentaarid kirjutada, testleibade maitseelamuse osas. Lubatud on ka negatiivne, sest muidu ma ei saagi teada, mis võiks teisiti olla.
Järgmine kord peaks ikka proovima ka päikesekuivatatud tomatitega, päris mustaleiba (st maltoosat rohkem), suitsuvorstileiba, sibulaleiba, meeleiba ning siis täiendama basiilikuleiba rosmariiniga.

Hiiumaa printsessid

Hiiumaa, Kärdla. Laupäeva. Päike paistab sinises taevas ja sooja on 10 kraadi.
Mehed on laekunud Rannapargust kell 4.30 ja magavad peatäit välja* kui naised juba toimetavad. Naiste kodust lahkudes päeval kella 2 paiku suudavad mehed ainult möh öelda. Üks naine suundub suvilasse aiatöödele ja teine rulluiskudega uisutama. Paari tunni möödudes istub higine ja lõõtsutav rulluisutaja Niva rooli ja võtab aiatöödelt jala kodupoole sammuva neiu, kellel seljas mehe suur kampsun, jalas tööpüksid ja kummikud, autole ning sõidavad Kärdla poole. Nivad juhtimisel tuleb kõvasti jõudu rakendada ja rääkima peab kõva häälega. Täiesti sobilik naisterahva sõiduvahend :-)

* Üks härra magas pool unest koridoris koera kaisus. Põhjus miks ta seda tegi, pidavat väga veenev olema, kuid tal ei ole veel meelde tulnud, mis see oli.

Saijatalu korrastus

Täna alustasid palgimehed Saijatalu maja palgitöödega. Arvatavasti on vaja mõned palgid välja vahetada ja maja lihtsalt otseks tõmmata. Palgimehed ütlesid, et see viimane pidavat väga lihtne olema. Millal lõpetavad ja palju maksma läheb selgub nüüd paari päeva jooksul.
Kui nende töö tehtud, siis tuleb kõik palgivahed villa täis toppida. Vundamendi ja palgi ühenduskohad mätsime kinni lubjakördiga.
Maja välisilme osas käivad veel vaidlused - mina soovin, et paneksime uue laudise, Jaanus arvab, et vana on hea küll, lihtsalt osade vanade laudade asemel uued sama lõikega voodrilauad panna. Akende ja ukse korrastamine jääb vist järgmiseks aastaks.
Majas sees lõhume välja rehetoa (kivi)põranda ja asendame selle laudpõrandaga. Põranda lõhkumisega tegin algust laupäeval ja Jaanus jätkas seda eile. Peab vist jätma selle töö ikka meeste teha, sest päris suurte tükkidena tuleb see põrand sealt ära. Põranda vahetamist laudpõranda vastu soovitas soojalt palgimees - nii saab niiskuse rehetoast välja.
Järgmine nädal tuleb pottsepp, kes vaatab üle reheahju ja ütleb oma töö hinna ja aja. Lisaks on plaan üks auk seinas täita soojamüüriga. Vaatab, kui palju see töö maksma läheks või on mõistlikum ikkagi sinna palgid panna.
Katus tuleb teha puhtaks samblast ja panna katuseviil.Jaanusel on plaan ka sauna korsten välja vahetada (lauda kividest korsten, mis on tulekindlam).
Nipet-näpet asju on kindlasti kuhjaga veel teha.
Eesmärk - maja nii palju soojapidavaks, et saaks veeta mõnusad jõulud ja aastavahetuse maal.

Olengi selline eestlane

Kust leiab aega

Mul on täiest puudu nädalast 1 päev või igast päevast 2 tundi.
Millega ma siis tegelen: pea iga päev koeraga jalutamas hommikuti 30-45 min ja õhtul u 1 h; tööl AV-s tööpäeviti 8.30-17.30; esmaspäeva ja neljapäeva õhtul küpsetan leiba; esmaspäval koristan, triigin ja/või õmblen; teisipäev ja neljapäev 19.30-21.30 grossing ja jooks; kolmapäev massaažis; mitmel õhtul teen ka süüa järgmiseks päevaks; reede õhtust pühapäeva õhtuni maal, Pärnus või Hiiumaal.
Kusjuures tööpäeviti tõusen u 6.30 ja magama lähen 23.00, vähema unega ma hakkama ei saaks eriti.
Teha tahaks veel: firma asjad jooksma, kontrabassi tunde võtta, tennist mängida ja olla kultuurne (kino, teater, kirjandus) ning suve poole tahaks ka rulluisutamas käia.
Peab vist oma päevakava korralikult üle vaatama. Äkki ikka kuskile on võimalik need veel teha asjad mahutada.

Et siis 7 tõde ka minu kohta

1. Naudin kokkamist, kuid ma pole miski gurmeekokk. Kui vaid leiduks rohkem aega ja rohkem sööjaid.
2. Tulenevalt punktist 1 kahetsen ma aegajalt, et ei läinud siiski õppima Tallinna Majaka Teeninduskooli, kus sisseastumiskatsetel olin parim kokk-kondiitri erialal.
3. Mulle meeldib rohkem kuulata kuidas ja mida teised räägivad, kui et ise rääkida, sest ma ei oska oma keerulisi mõttekäike tihti sõnadesse panna ja ma ei viitsi inimestega vaielda, sest nii ehk naa on igal inimesel oma arvamus asjast.
4. Olen korra ja süsteemide armastaja, kuid vahel siiski laisk.
5. Mulle ei jää kunagi meelde kuulsuste nimed ja nende rollid. Neid on väheseid kuulsusi, kelle nime, näo ja rolli ma kokku suudan viia. Kõik see kehtib poliitikute, muusikute ja näitlejatega.
6. Ma mäletan kaua, kui keegi on mulle käki keeranud või haiget teinud. Samas ma ei pea ta vastu viha, lihtsalt miski kaitsehoiak on sees.
7. Mulle meeldivad väga lapsed, eriti vanuses 0-5. Nad on nii armsad, ehedad ja kavalad.

Meenutusi

autor Vx
Huvitav, et mõnd lugu kuulates või pilti vaadates tuleb alati täpselt üks ja sama asi meelde. Nt selle pildiga (õigemine kogu selle fotoseeriaga) on meeles, kuidas me suht äsja olime tulnud Taist ja ma olin šokolaadpruun. Vx helistas ja ütles, et leia omale nüüd valged sukad ja kingad ning tule stuudiosse. Ülejäänu (kostüümi ja meikija) organiseeris ta ise. Ma kammisin vist kõik võimalikud pesupoed Tallinnas läbi, et leida valgeid sukki. Kummalisel moel oli neid ainult ühes poes ja needki viimased.

Leivaauto

Tänaseks oli siis leivahuvilisi 6. Taignakauss oli täitsa ääreni täis ja sõtkuda oli ka raske. Peab käelihast treenima hakkama. Ostsin paremad vormid, nii et nüüd mahub ahju ilusti 6 leiba, mis kõik kaaluvad u 1 kg. Poole küpsemise peal tõstsin ülemised alla ja alumised ülesse ning tundub, et kõik küpsesid ilusti valmis. Kodu oli jälle leivalõhna täis ja nii saab olema iga nädal kas kord või kaks, olenevalt kuidas huvilisi on ning eks näis kauaks neid on.
Hommikul viisin värksed leivad Kadrile, kelle juurest siis huvilised saavad omad leivad kätte (siit ka leivaauto).
Kui ma nüüd kellelegi olen lubanud küpsetada, kuid ära unustanud, siis antagu julgelt teada.
Kadri hoolitseb leivapealse ja kõrvalise eest ning pakutava leiate siit.
P.S. Nüüd on juba 3 püsiklienti :-)

Väsinud

Ma olen kõigest nii väsinud, et kipun juba asju unustama ja muutun ükskõikseks. Õnneks peaks üks kuu jooksul asjad paika loksuma ja elu taas normaalseks minema või hoopis kõik peapeale pöörduma:-)
Igatahes, praegu tahetakse mult korraga väga mitme olulise asja suhtes otsust, kuid ma ei suuda ja ei taha otsuseid teha. Miski seesmiselt ütleb, et ära kiirusta ja oota üks kuu-kaks. Aega aga kõigi nende otsuste tegemiseks nii kaua pole. Oi kuidas ma praegu tahaks näha tulevikku, no nii 6 kuud ette.
Kui kõik hästi läheb, siis kindlasti kirjutan kunagi ühest kogemusest pikemalt, et teistel sama murega inimestel oleks teada, mis nendega toimuda võib.

Eesti õhtu

Liisi algatusel tegime esmaspäeval Eesti õhtu. Laual olid kõik kodumaised toidud: praetud räim, kartulipuder, vürtsikilu, soe leib, taluvõi, munad, marineeritud seened, marineeritud kurgid, kama ja karamellise kamaga mustikakook. Vaatasime Eesti film ja mehed käisid saunas. Plaanitud oli ka küpskilu valmistamine grillil, kuid kõhud said enne küpsetamist punni ja nii jäigi see toit valmistamata.
Hiiumaal teeme laupäeval kindlasti küpskilu.
Teemaõhtuid peaks aga tihedamalt korraldama.

Leivahuvilised

Meie kodu ahju läheb pea iga nädal 3 erineva suurusega leiba korraga - 1 pisem meile endile, 1 suurem siilidele ja ühe keskmise olen alati mõnele tuttavale kinkinud. Tegin väiksed arvutused ja tulemuseks on see, et kui töötunnid ja inventarikulu välja jätta, tuleb leiva hind pea sama, mis poes. Samas on see leib kindlasti tervislikum ja maitsvam.
Huvitav, kui ma oleks valmis küpsetama leiba müümiseks tellimuste alusel, siis palju oleks tutvusringkonnas huvilisi iganädalaselt.

Pildid näituselt kah

Läbis Tartu maratoni

Siis kui meie DD-ga kodus mõnnasime ja leiba küpsetasime, sõitis Jaanus Tartu maratoni. Kasutasin teenust "tulemused rajalt SMS-i teel" ja palju põnevam oli oodata. Jaanusel oli plaan vähemalt 6 tunniga läbida maratoni rada, kuid tulemus oli tal 5.23 ja ma arvan, et ta on sellega igati rahul. Nüüd ootame teda koju sooja sauna, leiva ja koogiga :-)
ELAK saab aga nüüd see hooaeg endale kindlasti ühe uue liikme Martini, sest selline oli poistel kokkulepe :-)

Sõbrapäeva õhtul

Tegime sõbrannaga ühe hea õhtu

Sõbraga sõbrapäeval näitusel

Osalesime kuldsete retriiverite erinäitusel noorte kalassis, kus peale DD oli veel 16 koera. DD-le ja mulle oli see esimene ametlik näitus. Hindamisel pidin DD-d näitama esimesena ja vast oligi parem, sest mu närvid poleks vastu pidanud. Vaibal seisis DD hästi, polnud vaja eriti sättida. Peale seda ring sörki ja edasi tagasi sörki ning jälle vaibale seisma. Kohtuniku (Bart Van Maren) ees seisis DD ilusti, kuid kui kohtunik katsuma teda tuli, siis DD näitas, et ta ikka kardab natuke võõraid mehi. Õnneks viiner suutis DD mõtted kiiresti mujale viia ja hirm sai kehahoiakust kiiresti välja. Seni kuni kohtunik dikteeris sekretärile koera iseloomustust, väsis DD vahepeal ära ja arvas, et võib istuda. Sättisime jälle paika ja kui viiner nina ees oli, siis seisis DD väga ilusti. Isegi kasvataja kiitis meie esinemist
Kohtunikult saime punase lindi (st hinnet väga hea). Iseloomustuse saime ka, kuid seda on vaja kõvasti kodeerida - kirjutaja käekiri on natuke raskesti arusaadav ja kõigist inglisekeelsetest väljenditest ja lühenditest ei saa ma hästi aru.

Väikevana ja tüdrukud

Grossamas

Vaatamata köhale ja nohule läksin siiski grossama ja jooksma. Ma olen nüüd vist 3 hooaeg vahelduva eduga grossamas käinud ja nüüd alles tunnen, et asju saab teha ka ilma erilise rahmeldamiseta. Olen kätte saanud õiged nõksud ja eks seljalihasedki on tugevamaks saanud. Lihtsalt tõukad, tõstad jalad ja lendad õiges asendis. Tõstad jalgu rohkem, ajad selja kumeramaks ja lähedki sirgete jalgadega õigetpidi saltosse.
Eesmärk ei ole enam lihtsalt asjad (saltod ette, taha, lendamised, keerutamised) tehtud saada, vaid teha need puhtalt, st sirgete jalgadega ja graatsiliselt. Uute asjadena üritan nüüd hundiratast ja edasi-tagasi lendamist ilma vahemaandumiseta. See viimane on nati keeruline ja lihastele harjumatu esimestel kordadel, sest oled harjunud amplituudis hüppel alati jalad alla tooma ette või taha jõudes. Nüüd aga tuleb ette jõudes jätkata kõhuli horisontaallendu seni kuni oled tagasi algpunktis.

Huvitav, kas kõik see grossamine annab juurde ka vabalangemises kõhulilendamisele. Õpin ju siiski keha valitsema. Ootan juba põnevusega suve... jaa-jaa mul on hüppe isu tagasi.

Lugemine

Reisil alustasin Pille Hanni raamatu Ma armastasin kiskjat lugemist ja läbi sai see suht kiiresti. Põnev oli ja julgen soovitada. Pille kirjeldab oma elu enne vanglat ja vanglas. Täiesti uskumatu milline oli selle naise elu ja üldse kuidas inimesed elasi siis kui ma alles sipupükstes siputasin. Veel uskumatum on kirjeldatud vanglaelu. Inimsuhted olid paarkümmend aastat tagasi ikka teistsugused kui praegu ja ma ei hakkagi vist sellistest suhetest aru saama. Naine ei pea taluma mehe peksu ja mõnitamist, naeratama ja teise põse ette keerama. Naine peaks pakkima asjad kohe, kui mees on üks kord tõstnud käe naise löömiseks või kui mehel on (avalikult) armuke. Ma olen võibolla liiga noor ja seetõttu mõistan sellised suhted hukka. Minu arvates peab naine saama hakkama vajadusel ka üksi ja sellistel otsustavatel hetkedel julgema otsustada ja tegutseda.

Trimmimas

DD käis eile Kaidi juures oma esimesel trimmimisel. Ma polnud näinudki, et meie koer nii rahulik ja kannatlik on. Isegi käppadelt lasi täiesti rahulikult karvad patjade vahel lühemaks lõigata. Kodus käib täielik võimlemine käpade ja küünte lõikamisel ning hunnik juustu või vorsti kulub ka ära. Kaidi trimmis tal ära rinnaesise, kõrvad, saba ja käpad ning lõikas ka küüned lühemaks. DD oli kohe teistsuguse näoga.
Enne näitust, mis toimub sõbrapäeval, vaja veel pesu teha ja vaadata, et karvad seljal krussi ei läheks.
Üritasin õhtul uue soenguga DD-st pilti ka teha, kuid kõik pildid ebaõnnestusid.

Ise olen endiselt tõbine - kurguvalule on lisandunud tugev nohu ja köha. Palavikku pole endiselt ja enesetunne on ka ok. Ingveri-sidruni-mee teed olen joonud liitrite kaupa, lisaks Citrosepti apelsinimahla või teega iga päev ja jalutuskäigud DD-ga on väga lühikesed.

Tõbine

Ümberringi on paljud tõbised, isegi reisil olid mitmed haiged. Seni olen vapralt vastu pidanud, kuid täna öösel tundsin kuidas tõbi ronis kallale. Kurk muutus öösel vastikult kraapivaks ja kraapiv tunne ei kadunud ka hommikul. Õnneks palavikku veel polnud. Nagu kiuste oli kodus kõik vajalik haiguse peletamiseks otsas. Nii tuligi suunduda apteeki, kust ostsin c-vitamiini ja Citrosepti, sest ma ei poolda neid igasuguseid gripiteesid. Õhtul peab kodus veel küüslauku miski asjaga sisse sööma.
Alternatiivmeditsiin on seisukohal, et inimene haigestub (st immuunsüsteem nõrgeneb), kui inimene on millestki väsinud (nt tööl probleemid, mured). See pidavat kehal kaitse reaktsioon olema. Peab siis järgi mõtlema, millest ma väsinud olen või mis mul lahendamata on.

Teater, pidu ja kokkamine

Nädalavahetus algas reedeõhtuse teatrikülastusega ja NO99 etendusega GEP jäin mina küll igati rahule. Peale kultuuri väike kohvi ja kook.
Laupäeval magasime poole päevani ja siis käisime Jakobi ja Jane sünnipäeval Viliveres, kus Jaanus oli Kata ja Trino elav atraktsioon.
Pühapäeval jalutasime DD-ga kodust Paljassaarde ja tagasi tulime autoga, sest DD astus omal esimese parema käpa padja katki. Verd tuli käpast korralikult, kuid kodus tegime lillaveega puhtaks ja sidusime kinni. DD oli käpa sidumisest nii solvunud, et isegi Trinoga mängimine ei teinud tuju paremaks. Ülejäänud aja veetsin ma pühapäevast köögis. Küpsetasin 3 leiba (endale, naabriprouadele Nelele ja Kadrile), meisterdasin pelmeene ja siis sai ahju pistetud ka Tosca õunakook. Pelmeenide meisterdamisel oli Trino suureks abimeheks :-)
Ahjaa, väikese koroona trenni tegime ka pühapäeva õhtul Nele ja Jaanusega ning üks mees jäi sellest lontis kõrvadega.

Baasimoor

Olen alates käesolevast aastast ELAK-i uus baasimoor/baasipidaja. Tiitli andis Silja üle juba 2008. a lõpupeol, kuid esimesed näpuliigutused tegin nüüd peale pühi ja puhkust. Loodan, et hoian baasi sama hästi korras ja toimivana.

Lühidalt

Lauareisilt tagasi. Kõik kondid terved ja jalad sinikaid täis :-)
Ise mitte ühtegi pilti ei teinud, sest ei julgenud fotokat mäele võtta.
Üks päev ukerdasin ka puudris ja see oli maru vahva. Järgmine kord lähen kindlasti jälle puudrisse, kui on võimalus.
Omaette elamuse pakkus ka kelgutamine ja soovitan seda kõigil proovida.
Viimasel päeval panime Nelega teele postkaardi sõbrale. Loodame, et saab ta selle kätte õigel ajal ja hoiab tuju üleval.

Jälle Austriasse

Õhtul pakin asjad ja homme päeval lendan jälle Austria mägedesse lumelauaga müttama. Lähen teist korda Ischglisse kuid seekord ilma Jaanuseta, sest arst keelas Jaanusel kuu aega igasuguse spordi tegemise ja siis vaadatakse edasi, mida ja palju teha võib. Õnneks on kindlustus olemas ja see peaks katma kõik reisi ärajäämise kulud. Oleks võinud ka reisi edasi lükata ja minna märtsis koos, kuid kuna pole teada kas Jaanus siis tohib või ei, otsustasime selliselt. Õnneks on Käbad ka samal reisil ja igav ei tohiks hakata.

Raamatud

Olen jätnud lugemise suht tahaplaanile eelmisel aastal. Peale MKP juures käiku tekkis tõsine huvi lugeda tema raamatut. Raamatupoodi sisenedes aga ei suuda ma kunagi sealt tulla välja ainult ühe raamatuga, sest nii palju on huvitavaid raamatuid mida ma lugenud pole. Nii sai ka seekord ostetud kolm ja kui need läbi loetud, lähen kohe järgmistele järgi.
Võiks ju ka raamatukogust laenutada, kuid mulle ei meeldi laenutamine. Mulle on see alati vastumeelne olnud ja vist seepärast, et raamatud tuleb mingiks tähtajaks tagasi viia ja see on minu jaoks surve. Mõne raamatu saab kiiresti loetud ja mõnega läheb kauem, sest ta vajab nö seedimist ja oma aega-kohta lugemiseks.

Nädalavahetus

Laupäeva õhtul käisime LNA ja NSO-ga MKP juures naistekal. MKP räägis väga põnevaid lugusid ja näitas pilte oma Alaska ja Tervamägede reisidest. Ma imetlen inimesi, kel on julgus minna üksi kaugele tundmatusse kohta pikemaks ajaks. Mul selline julgus ja tahtmine puudub.
Pühapäeval hoidsime Jaanusega Katat ja Jaksi. Tegevust oli terveks päevaks nii meil, kui ka DD-l. Viimane on uskumatult armukade, kui mul väikesed lapsed süles on ja samas väga kannatlik, kui lapsed temaga mängivad. Laste lahkudes oli DD väga väsinud.
Teisipäeval selgub, kas läheme plaanitud suusareisile Austriasse või jääb see ära Jaanuse põlvevigastuse tõttu.

2008. aasta lõpp

autor LNA