Nukkude seiklused pühade ajal

Jõululaupäeva veetsime Pärnus ja plaan oli sõita 25. lõuna paiku Hiiumaale praamiga. Jõime parasjagu hommikukohvi, kui sõber hr Viina helistas ja teatas uudise, et liinil Rohuküla Heltermaa ei sõida ükski praam, sest vee tase on selleks liiga madal. Vaatasime teiste parvlaevade liiklemisi ja paika sai uus plaan: kell 13 Virtsust Kuivastusse ja 15.30 Triigilt Sõrule. Virtsus olime ilusti 30 minutit enne praami väljumist, kuid seni teadmata põhjusel ei liikunud üks kolmest üldjärjekorrast üldse. Nii jäimegi kella 13-sest praamist maha. Vahepeal sain meie firma nõukogu esimehele, kes oli ka kell 13-se praami järjekorras ja sai tänu bronnile peale, rääkida olukorrast ja uurida, et ega ta tea kuida saaks broneeringu jägmisele praamile (küsisin talt seda seetõttu, et tal käpp sees praamlaeva majandamises). 15 minutit enne järgmise praami väljumist saingi talt kõne: "Lippa nüüd kassasse ja saad broneeinguga pileti kella 14-sele praamil." Lippasin ilma mantlita sadamas ringi ja saime suht viimaste seas praamile, kusjuures too rida kus me seisime, ei olnud ka seekord üldse edasi liikunud.

Kuivastust Triigile on autoga sõita üks 70 km ja aega selleks oli meil all 1 tunni. Vahepeal õnnestus mul saada läbi firma broneering Triigi-Sõru praamile. Kuna mul ühtegi trahvi pole tehtud, siis oli ainuõige otsus, et mina istun rooli ja põrutasime 120-ga Kuivastust Triigile. Praamile sai peale meid ainult 4 autot. Mul värisesid käed tol õhtul ikka pikalt, sest tugeva tuule tõttu tuli auto ikka kõvasti roolida ja hing oli ikka ka haige, et sedasi kihutasin.

Laupäeval otsustasime, et Tallinna sõidame lennukiga, sest aastavahetuse ajal oleme taas Hiiumaal ja pole erilist mõtet autoga edasi-tagasi sõita ning mässata nende praamidega. Ostsime inerneti teel piletid ja pühapäeval sammusime Kärdla lennujaama. Jõudsime esimestena sinna ja tegime check-in'i ära. Jällegi läks hästi et olime varem kohal, sest 5 inimest jäi lennukist maha. Nimelt online piletimüük ei jälginud vabade kohtade olemasolu ja müüs kõigile soovijatele pileteid ja seega oli 5 kohta rohkem müüdud, kui lennukis kohti. Kõik mahajääjad olid aga omad piletid väga varakult ostnud ja mul oli juba tunne, et meid tõstetakse lennukilt maha, sest me ühed viimased pileti ostjad. Ei tõstnud meid aga keegi maha ja jõudsime peale 30-minutilist sõitu lennukiga edukalt Tallinna.

Ahjaa. Ja vähe sellest, reisiseiklusest. Juhtus üks vahejuhtum veel. Nimelt käis mu härra sõpradega Rannapaargus peol laupäeva õhtul ja kaotas ära autovõtme. Auto tagavaravõtmed aga kõik kodus Tallinnas ja auto nii heasti pargitud garaaži ette, et teist autot ka välja ei saa. Otsisime pikalt ja kõikvõimalikest ning võimatutest kohtadest. Mul kadus juba igasugune lootus seda leida, kui äkitse tuli välja, et võti on toodud Rannapaargusse ja ootab seal omanikku.

Vot sihuksed imelised jõuluseiklused olid meil ja ma tahaks väga loota, et nüüd on meie õnn nende seiklustega pöördunud ja alates jõuludest aastake läheb meil edasi samuti ainult hästi ja väikeste imedega. Mulle tõesti aitab igasugustest halbadest kogemustest, mida möödunud aastal on olnud piisavalt (isegi üleliia) palju.