Lapsed laulmas

Meie Reelika on beebist peale käinud laulmas. Algul Musamaris, siis tädi Kadri juures Salme Kultuurikeskuses ja nüüd Meero Muusikus. Ma olen neis kõigis kohtades vähemalt korra käinud temaga kaasas või kuulamas ning alati on see nii armas olnud (õnnepisar ei ole kordagi jäänud tulemata).

Seekord käisime Reelit kuulamas Salme Kultuurikeskuses, kus laulsid Meero Muusik laululapsed. Lapsed olid vanuses 2-18 ja kõige vahvamad olid ikka 2-5 aastased põnnid. Nad on nii armsad ja käituvad laval hoopis vabamalt, kui suuremad lapsed. Ja oi kui tähtsad nad on pärast esinemist:-) Kujutan ette, milline sigimine-sagimine toimus lavataga, sest ega need põnnid pole tuimad tükid, kes ühe koha peal rahulikult suudavad istuda. Au ja kiitus juhendajatele, sest korraldus oli väärt.

Ilusat õhtut Salmes häirisid veidi vanemad saalis, kes kräunutasid oma lapsi ja segasid sellega teistel kontserdi jälgimist. Arumaeisaa sellistest.

Käidud

Tallinn-Copenhagen-Bangkok-Samui-Phuket (ja Similanid)-Bangkok-Copenhagen-Tallinn.
Jäime reisiga igati rahule ja oleks tahtnud sinna veel kauemaks jääda. Puhkus oli aktiivne ning sai liiga kiiresti otsa. Elamusi oli erinevaid.

Bangkok oli kole suur linn, kus nüüd on käidud ja kuhu tagasi enam ei läheks - sudune, miski lehk üleval, päikest ei näe, maja-majas kinni.

Samui on saar, kus mina oleks terve puhkuse veetnud. Eriti kaunis oli meie peatumispaik, kus nägi toa aknast vaadet pildid. Sõitsime saarel motorolleritega ringi ja külastasime ka kohalikku tai-poksi turniiri, mis oli omaette elamus (kõik see lõhn, inimeste kaasaelamine, kihlveod).

Phuket on armas seal, kus on vähem turistidele orienteeritud. Meie olime Rawai ranna kandis, kuid külastasime ka Patongi (sai meie poolt nimeks Põrgu), Karonit ja Katat. Ringi seiklemiseks jäi meil Jaanusega ainult mõned päevad, sest käisime kuuel päeval sukeldumas. Läbisime kahe Eesti poisi, kes kolisid Phuketile 2 a tagasi, käe all sukeldumiskursused NDL koolkonna õpetuste kohaselt. Esimesed juhised saime paadis, kui suundusime sukeldumiskohta nimega Racha Yai (tõlkes Suur Kuningas). Panime ise asjad kokku ja vette, 6,7m sügavusse 34 minutiks. Tegime vajalikud harjutused (st õppisime hõljumist ja tasakaalustamist jmt) ja koralle ning kalu vaatama. Järgmise sukeldumise tegime paari tunni pärast uuesti ja samasse kohta, kus jälle vajalikud hajutused ja ringi liikumine. Sügavuseks saime 7,9 ja 46 minutit. Esimene kursus (PADI mõistes OWD) oli 3 päeva ja iga sukeldumise eel saime uusi juhiseid, all tegime harjutusi ja suundusime üha sügavamale. Kuna asi tundus väga tore, siis otsustasime võtta ka järgmise taseme kursuse kohe otsa. Seal sai juba käidud vrakil (King Cruiser, 29.6 m) ja koopas (Koh Dok Mai, 20 m). Oma 8. ja 9. sukeldumisel nägime leopard haisid. Viimased 7 sukeldumist tegime Similanidel: Shark Fin-Reef (28,3m), Anita´s Reef (22,5m), East of Eaden (18,2m), öösukelumine, Elephant Head Rock (34m), Deep Six (31,4m) ja Beacon point (21,3m). Mida rohkem sukeldusid, seda mõnusamaks asi läks. Kokku on nüüd käidud veeall 16 korda, maksimum sügavuseks saime 34 ja pikim aeg oli 46 minutit. Veealune maailm on hea rahulik ja ilus. Sukeldumise käigus nägime nii palju erinevaid isendeid, kuid erilisemad olid veemadu, moreeni, (white deep reef)haid, barrakuuda ja krabi. Tunda sai ka tugevaid hoovusi, milles ujumine oli ikka tegu omaette.

Eksam - iga kursuse eest tuli mask peas ja snorgeldamistoru suus juua 1 pudel õlut (st õlu kallati ülevalt toru otsast sisse). Te ei usu, aga isegi Jaanus jõi oma õlled ära. Loodetavasti saabub veel selle aasta sees ka meie sukeldumiskaart, millel on siis kirjas Universal diver/Advanced OWD.

Inimesed Tais on sõbralikud, abivalmis ja naeratavad. Liiklus (vasakpoolne muide) on rahumeelne ja kõik tahavad turvaliselt oma sihtkohta jõuda. Ilm oli soe (30-33 kraadi), päikesepaisteline, mõni õhtu lõi välku ja sadas nii 10 min. Vesi oli seal soolane, kuid kuuendaks sukeldumispäevaks olime sellega täitsa ära harjunud.

Järgmisena võiks minna Vietnami ja/või Lõuna-Ameerikasse.

Pildid

Puhkama

Käes on kaua oodatud aeg - puhkus 16 päeva. Kõik tööasjad lõpetatud, vajalikud viimased tegemised said eile tehtud ja läks kiiremini ja valutumalt, kui ma oleks arvanud. Ja no tegelt oli eile õhtul lõbus, aitas hoida eemal reisimõtetest, ning mulle sai selgeks, et kassid tahavad ikka käia omapäi.

Puhkuse teekond on järgmine:
22. november kell 18.10-18.45 Tallinn Copenhagen (Boeing 737-500) ja edasi kell 22.45-15.25 Copenhagen Bankok (Airbus Industrie A340-300). Muide ma sõidan esimest korda airbus´iga ja mul ei ole hetkel ettekujutust, mihuke see lennuk on või kas sellega sõites on kuidagi teine tunne.
23. november kuni u 26. november oleme Bankokis, siis Samuile ja sealt 5 tundi laeva ja bussisõitu ning olemegi Phuketis 28. november. Soe päike, liiv, vesi, värsked puuviljad jne - mmmmmm tõeliselt mõnus. Suursündmuseks saab siis sukeldumiskursused ja sukeldumine. Eks näis, kas mulle meeldib rohkem kõrgus või sügavus.
08. detsember Phuket - Bankok - Copenhagen - Tallinn. Kodumaa pinnale peaks meie jalad jõudma 09. detsember u kell 14.00.

Reisikaaslasi on meil 10.

Loodan, et tagasi jõudes on meil rohkelt häid elamusi, oleme pruunid ja õnnelikemast õnnelikumad. Reisielamustest üritan tagasi jõudes siia kirjutada.

No tegin siis ka selle Personal DNA testi, kuigi ma ei usu selliseid teste mitte üks teps. Kõik ju sõltub su hetke tujust ja mõtetest. Ma olen täiesti kindel, et kui teeksin selle testi mingi hetk uuesti, siis oleks tulemus hoopis teine.

Minu tulemuseks oli Considerate Leader

Kiidusõnad

Vaatan ja võrdlen ikka aegajalt (tite)mammasid endaümber ning minu suured kiidusõnad lähevad kõigile ELAKI noortele emadele. Teie tegemiste, toimetamiste ja suhtumist vaadates "silm ja närv puhkab". Teie kohta ei saa öelda tüüpilised titemammad või kanaemad, vaid te olete emad, kes suhtuvad lapsesse kui inimesesse ja olen kindel, et teie lapsed on seetõttu võimekamad, kui kanaemade lapsed. Kanaematsemine on nõme ja lisaks muudab see ümbritsevate inimeste (töökaaslased ja sõbrad) asjaajamised raskemaks ja keerulisemaks. Ma loodan, et ma pole tulevikus kanaema või titemamma ning luban kõigil teha mulle kohe märkuse, kui hakkan kalduma sinna poole.
NB! Esiteks palun juba ette vabandust, kui solvasin kedagi, kuid see ei olnud sihipärane. Teiseks ennetan teie tekkida võivat küsimust ja ütlen, et ma ei oota beebit.

Lihtsalt nii lähebki

Vahepeal on olnud nii hääd, kui halba. Õnneks hea kaalub üle halva. Kõige halvem ja kurvem on see, et minu tädiks saamine lükkub teadmata ajaks edasi. Lihtsalt selle põnni aeg ei olnud veel õige. Loodan, et noortel läheb järgmine kord paremini. Väike venna aga ütles selle peale, et vanem õde peab ikka ennem asjaga hakkama saama ja näitama, kuida asi käib. Seda me veel vaatame, sest ma olen avastanud, et mul on lõpuks ometi väga meeldiv töökoht ja mõnusad töökaaslased. Mulle meeldib, mis seal toimub ja et ma olen oluline ettevõtte jaoks. Õige aja leidmine ei ole mitte teps kõige lihtsam:-) ja kahekesi olla on ka omad võlud.

Tööl käimist ja muid asjaajamisi lihtsustab nüüd mu uus sõber MEJ, mis viib mu tööle, koju ja sinna kuhu just hing ihaldab. Väljalaske aasta on 2004 ja mootor on 1,6-ne. Täitsa minu enda oma, mitte ettevõtte oma.

Ootan väga 22. novembrit, mil me sõidame Jaanuse ja 10 sõbraga Taisse puhkama ja naaseme alles 9. detsember. Plaan on külastada päälinna ja sealt suunduda Samuisse ja Pukhetisse. Viimases oleme kõige kauem ja üritame läbida ka sukeldumiskursused ja sukelduda kaunisse veealusesse maailma. Saab puhata, nautida sooja päikest ja lihtsalt olla.

Küpskilu

Meisterkokk Pahlajansa pakkus eile Saija talus küpskilu, mille juurde käib võiga leib. Küpskilu retsepti peate küsima meistrilt eneselt:-)

Kõige parem uudis

Kõige parem uudis ei ole olnud see, et saad ametikõrgendust või auto või palgatõus või ... See loetelu oleks lõputu.
Kõige parem uudis on see, mis on seotud perekonna ja lähedastega. Eriti äge on, kui sa oled esimene (v.a asjaosalised ise) kellele asjast räägitakse. Uudis, et saan nii umbes 35 nädala pärast tädiks on olnud KÕIGE parem uudis. Õnneks on mul aega harjuda mõttega, et ta saab isaks ja nemad saavad vanavanemateks ja mina saan täidks. Hästi uhke tunne on igatahes küll.

Kui küsisin peale ultraheli, et noh, kuida oli, siis asjaosaline vastas, et üks väike täpike oli (hääletoonis väike nördimus). Seepeale tuli mulle kohe meelde seik, mis juhtus u 18 aastat tagasi. Kodus räägiti, et lähme onu Tiidu poissi vaatama, kes oli paar nädalat tagasi sündinud. Vend oli mul 3 aastane ja hästi õhinas, et saab uue poisiga tutvuda. Jõudsime siis külla ja oh-sa-sade mihuke pettumus oli venna silmades, kui ta seda beebit nägi. Vend vaatas emale otsa ja küsis nördinult: "Kus siis poiss on, see on ju üks titt."

Kummal on õigus

A: Sõites ühesuunalisel tänaval pead/võid sa sõita keset teed (keset rada) ja enne pööred pead siis kas vastavalt vasakule või paremale äärde tõmbama ja vajaliku pöörde tegema.

B: Sõites ühesuunalisel tänaval pead sõitma kas vasakul või paremal pool teed (rada).

Selle peale on sõlmitud kihlvedu, kuid pooled ei jõudnud kokkuleppele, kummal on õigus liikluseeskirja järgi. Seal nimelt ei ole konkreetselt ühesuunalisel teel sõitmisest juttu, vaid tuleb osata veidi tõlgendada ja loogikat kasutada. Aga noh, juristiga pidavat ju olema mõtetu vaielda ja seetõttu ootaks teilt arvamusi.

Nädalavahetus

Kolmepäevane suhtluskoolitus, mille tulemusel tekkis palju ideid ja pealehakkamise tuhin. Nüüd tuleks kiiresti ära kasutada seda tuhinat.
Teispool Eestimaa otsas õppisime paremini tundma töökaaslasi ja ennast, saime väikese veinikoolituse, lõbutsesime kohalikus ööklubis ning nautisime iluprotseduure. Ideaalne oleks, kui suudaks kõike õpitud edaspidi kasutada õigesti.
Kui enne olin mõnes asjas täiesti kindel, siis hetkel tunnen, et nädalavahetuse tulemusel on see otsus kõvasti kõikuma löönud ja tulemuse saavutamine lükkub mõned kuud ja ka võibolla aastad edasi. Samas sain kinnitust, et mõned eesmärgid on täiesti õigesti püstitatud ja tuleb jätkata nende saavutamist. Inimene peab olema võimeline muutuma, olema võimalikult paindlik, kuid mitte eesmärgitu ja tegutsema läbimõtlematult.
Sellised üritused (ja väljasõidud) annavad väga palju positiivset energiat.

NB! Ükskõik kuhu Eestimaa otsa sa ka lähed, võid kindel olla, et kohtad mõnd ELAK´i liiget.

Ihhiiiii

Aasta siis oli 1995, ma oli 14 ja üks noormeeste bänd oli suur pubekate lemmik. Ühtegi nende etteastet Pärnus ei jäetud vahele ja toimus tihe trügimine lava ette. Kassetti kuulati seni, kuni ta venima hakkas ja laulusõnad olid loomulikult peas. Meie Meelest olid kõik pildid välja lõigatud ja laua sahtlis või paremal juhul (kui ema lubas) seinale kleebitud.

Täna, aastal 2006, on üks selle bändi liige meie uus müügidirektor...

Lumehelbed

Kui kellelgi on pakkuda korralikku lumehelbe/lumehelveste näidet sellisel kujul, et ma saaks kujundajale näidata õiget lumehelvest, siis anna mulle teada kristi@arktik.ee. Nimelt meie logo üritatakse värskenada ja kaasajastada, kuid kujundaja ei suuda teha õigeid lumehelbeid. Seekord meenutavad lumehelbed juba karikakart või mõnd muud 6 kroonlehega lillekest.

Eelmine nädal lahkus teise ettevõttesse tegevdirektoriks meie müügidirektor. Korraldasime väikese seltskonnaga talle neljapäeval väikese üllatuspeo ühes täitsa timm kohas ja tegime talle vot sellise kingi.

Seltskond on siin täitsa tore - noori, vanu (st ka vanaemasid), mehi ja naisi. Nalja saab ja ka muresid on. Tunnen, et olen mõne probleemi (ettevõtte sisese) lahendamiseks või arusaamiseks liiga kogenematu ja õhukese nahaga. Elu oleks palju lihtsam, kui ma ei võtaks kõike südamesse ja oskaks koju minnes töömured unustada. Aaa kes ütles, et elu peab lihtne olema ja kõike kohe oskad.

Ma olen võibolla veidi napakas, aga mulle, kui suurele õele, meeldib kui mu väikevenna (minust 4 a noorem) on armunud. Suure õhinaga ootan, et ehk on seekord tal see õige neiu ja ehk saan ma varsti tädiks. Ma niiii tahaks olla väikevenna lastele tädi. Tahaks näha, millised on mu vanemad vanavanematena. Ma ju tean, et nemadki ootavad iga päevaga üha enam uudist, et üks meist (mina või vend) teataks neile seda rõõmustavat uudist. Paraku mõlemad me ootame seda õiget aega, kuid kumbki ei tea, millal on see õige aeg. Õige aeg siis, kui ta on käes. Millal see juhtub, ei tea meist keegi. Nii ei jäägi muud üle, kui meil kõigil oodata - minul tädiks saamist, vennal onuks saamist ja vanematel vanavanemateks saamist.

Õigus keelata

Kuidagi kummaline on kuulata, kui inimesed räägivad, et elukaaslane/abikaasa ei lubanud midagi teha või kuhugi minna. Minu arust ei ole elukaaslasel/abikaasal õigus teist poolt keelata või käskida. Suhtes tuleb olla mõistev ja rääkida asjadest. Kui mulle ei meeldi miskit, siis ma avaldan oma arvamust ja arutan kaaslasega läbi asjad, et miks mulle ei meeldi. Keelata midagi, see ei ole lihtsalt õige. Mida see annab? Toob tüli ja tegija teeb ikka seda, mida tahab ning keelajal on nägu mossis. Tekib suhtesse mõra ja kui neid mõrasid on palju, siis läheb see ükshetk katki, tuhandeks killuks, ja selle parandamine on üldjuhul võimatu. Kooselu/abielu ei ole sunduslik ja ei tähenda seda, et kaasad teevad ainult seda, mida teine pool lubab. Suhtes peab olema usaldust ja mõistmist.
Mulle jääb alatiseks meelde professor Toivo Niibergi loengus kõlanud lause: "Abielu (tänapäeval kooselu) on kooselamise kunst, mida tuleb osata koos nautida."

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Eelmise nädalavahetuse viimasel tõusul tehti beer-linei võistlus. Võitis korraldaja ja kasti omanik Willi. Pildil teisekoha omanik - 10 hüppega mudilane:-) vot sihuksed on selle aasta mudilased

Kuidas teie teete tööd?

Kui mulle antakse mingi tööülesanne või suudan selle ise omale tekitada, siis asun asjale kohe kallale ja ei lõpeta enne, kui ta on tehtud. Lepingute ja tähtsamate asjade puhul üritan järgmise päeva hommikul nad nö värske peaga üle vaadata ja siis edastan nad vajalikele inimestele. Nii teen ma vahel ületunde, kuid mõnel teisel päeval pole mul eriti midagi teha, sest ülemus arvab, et mul on niigi juba palju tööd. Njah, vist on see minu kehv töökorraldus, kuid ma ei oska panna asju lauasahtlisse ootama või lobiseda töökaaslastega teades, et keegi ootab, millal ma töö valmis saan. Mulle meeldib, kui on kõik tööd tehtud ja ma saan rahuliku südamega õhtul koju minna. Nii siis ongi, et paaril päeval nädalas mööduvad tööpäevad lennates ja ülejäänud päevadel venivad, sest ma olen kõik ära teinud.
Mõni ütleks, et ma olen loll, sest üritan hetkel mõelda välja omale mõnd tööülesannet või lisatööd, mis tõstaks mu töökoormust ja no loomulikult ka sissetulekut:-)
Tegelt aga on ju nii, et mida rohkem inimene teeb, seda rohkem ta tehtud saab ja aega jääb ikka üle.

Uudiseid Venemaalt

Tikka ja Co startisid Tallinnast reede õhtul u 16.30 paiku ja jõudsid Venemaale Kolomnasse (100 km Moskvast kaugus) laupäeva õhtul.
Pühapäeval läksid helikopteriga ülesse, kui tulid sama targalt alla, sest vihmapilv lõppes 300 m kõrgusel. Ülejäänud päeva vegeteerisid.
Täna tegid 10 hüpet ja üks neist (minu arvutuste kohaselt neljas) oli Tikkal 200-s ja tegid selle helikopterist 4-se sitfly´na. Elu pidi ilus olema:-) ja Kadrile lubati saata kalendri soovid sõnumina.

Värskelt õhus

Kuna mul ei õnnestu kohe mitte ühtegi pilti täna siia ülesse saada, siis vaadake siit, mida tegi 15 langevarjurit täna hommikul kella 7-8 vahel Botaanikaaias.
Ja kui tõusta hommikul kell 5.30, siis tundub päev palju pikem ja liiklus sujub linnas väääga hästi.

KUMU

8.-13. august on KUMUsse sissepääs kõigile tasuta. Käisime eile paari töökaaslasega asja kaemas. Hoone ise meeldis mulle väga - ruumikas ja huvitavate lahendustega. Kunstinäitused vaatasime kiiruga üle, sest rahvast oli palju ja töökaaslaseid ei olnud eriti huvitatud rahulikult näitusi vaatama. Mõnel vihmasel sügisõhtul või nädalavahetusel lähen kindlasti sinna tagasi ja vaatan omale meeldivas tempos näituseid uuesti.
Saalide jalutades mõtlesin, et kunstiajaloo õpetajatel on nüüd võimalus teha koolis kunstiajaloo tunnid palju huvitavamaks, sest täissuuruses maali vaatamine on hoopis teine asi, kui raamatust kehva pilti vaadata ja meelde jääb asi ka paremini. Samuti juurdlesin asja üle, et miks mõne inimese teost loetakse kunstiks ja teise oma mitte. Mis asi üldse on kunst? Paraku jääb see meile kõigile vist arusaamatuks.

Peipsi järvel

Tudulinna, Iisaku, Rannapungerja ja Peipsi järv said nädalavahetusel meie poolt külastatud. Päevad olid täis päikest ja naeru. Terve laupäev ja pühapäev veetsime järves ja sõitsime veelauda ja -suuska. Lained olid päris korralikud järvel (mõni mees ütles pühapäeva õhtuni järve kohta meri) ja algajal oli tükk tegemist, et end püsti saada. Sõidetud sai korralikult - jalad olid täitsa pehmed, kui suuskadelt maha sain. Arvan, et ma tegin suuri edusamme veesuusatamises ja järgmine kord on juba lihtsam. Tiks tegi veelaugaga sõidus kõigile ära ja ilus oli vaadata, kuidas ta sõitis.
Õhtul käisime kohalikus ööklubis Prowints ja vat see oli elamus. Teadjamate hoiatus, et kaine peaga seal eriti kaua ei kannata olla, vastab tõele, kuid kui satute sinna, siis läbi käia tasuks ikkagi.
Pühapäeva hommikul enne järvele minekut tuli teha ka üks väike töö - tammi kivid paika seada. Selle tegevuse juures sai näha korralikku külavaimu - üks töötab ja kümme õpetab kaldal õlled peos. Keegi ei saanud kellegi peale kurjaks, lõõbiti, visati nalja ja töö sai kiiresti ja korralikult tehtud.
Õhtul koju sõites mõtlesin, et vat see oli üks väärt nädalavahetus. Sai puhata, lõbutseda ja ka näha Eestimaad (ja uusi inimtüüpe). Peipsi kant on koht, kuhu võiks iga kell tagasi minna, sest nägemata jäi palju ja veesuuska sõidaks veel ja veel.
Üks väike seik ajab siiani näo naerule. Laupäev. Tuleme järvelt ja suundume Kalle vanemate majja, kus plaan minna kohe sauna sooja. Tereve tee sellest räägitud ja paigas plaan, et naise enne sauna ja siis mehed. Ma polnud jõudnudki sauna poole minema hakata, kui üks neiu tuli juba saunast tagasi ja teatas "Tead, ma ei tahagi sauna, ma tahan LIHTSALT dušši alla." Nimelt ei kujutanud neiu ette, et tavalises (vanemat tüüpi) saunas ei ole dušši, vaid pestakse ennast ju kaussi parajaks tehtud veega. Selline korraldus neiule aga ei sobinud. Sama neiu suutis veel mõned lambakillud visata ja tõestas sellega, et igasse seltskonda satub ikka mõni määäääää.

...

Sind oodati väga ... kõik oli valmis su tulekuks. Sa tulid, kuid lahkusid pea kohe ... Noore ema pisarad voolavad ja voolavad, neil poleks nagu lõppu tulemas ... Sinu voodike jääb tühjaks ja külmaks ... Küsimusi on nii palju, kuid teha ei anna enam miskit ... Tahaks aidata ja lohutada, kuid ei oska ... ei oska isegi ette kujutada ema kurbust ... Sügav kaastunne kogu teie perele...

Pääsukesed

Meil on Tiduveres 2 pääsukeste pesa: üks räästa all ja teine kuuris tala küljes.
Kaks nädalat tagasi siutsus Räästa pesakond ja ema-isa linnukestel oli kibe kiire. Siuh pesasse ja enne kui sa jõuad silmagi pilgutada on tal pojad toidetud ja uuel ringil. Ja juba läheneb teine pesale... siuh sisse ja kiiresti välja uuele ringile. "Tala pesakonnas" oli olukord suht rahulik. Üks linnukestest istus aegajalt pesal ja soojendas mune, teine istus eemal eletrijuhtmel, jälgis olukorda ja ükshetk tõi pesast munakoore. Lendas sellega eemale ja lasi nokast lahti. Tuul kandis koore keldri katusele. Linnuke tõi selle seal ära ja lasi uuesti lahti. Nüüd kukkus koor rohu sisse ja rahulolev linnuke istus juhtmele laulma. Teine käis ikka aegajalt pesal istumas ja mune ja ühte koorunud pojukest soojendamas.
Eelmine nädal laupäeval vaatas Räästa pesast neli pojukest inimeste tegutsemist ja ootas ema-isa, kes olid süüa toomas. Pühapäeval ei paistnud enam kedagi Räästa pesas, kuid hoovis oli pääsukesi varasemast rohkem. Järelikult Räästa pesakond oli juba nii suur, et õppisid lendama ja iseseisvat elu. "Tala" pesast kuuldus siutsumist ja ema-isa linnul kibe kiire pojakeste toitmisega.
Nii ma olen pea iga nädalavahetus võtnud aja maha ja jälginud mõned minutid nende linnukeste tegemisi. Ja siis tuligi meelde, et kui lindudel on pojad piisavalt suured ja tugevad, alustavad nad lendu lõunasse ja meile tuleb sügis - vihm, tuul ja külm. Hommikuti Tiduveres ärgates ei ole siis enam kuulda lindude laulu. Tuleb vahepeal aeg, kus pole eriti midagi võimalik väljas teha.

Tuju läks ära

Kui reedel hüppama minnes oli veel peas plaan hüpata ka laupäeval või pühapäeval, siis mõne inimese käitumine suutis selle kustutada. Miks peaks inimene laiemalt mõtlema või miks peaks käituma vastavalt kõigile kehtestatud reeglite kohaselt? Ei, ta vaatab enda nina all vasakule ja paremale ja teeb otsuse, keegi teine ei vaja seda kama ja ma võin sellega reede õhtul kodus passida. Lennuväljal seisis aga õnnetu varjur, kes oleks väga tahtnud selle varjuga hüpata, sest just sel õhtul ei olnud sellele varjule järjekorda. Viha ja nördimus suur. Milleks mina käitun vastavalt reeglitele ja arvestan pidevalt teistega? Sellepärast, et oleme klubi ja klubikaaslased. Selleks, et kui keegi ei arvestaks kellegagi ja ei peaks reegleid millekski, siis ei oleks klubil enam mõtet, poleks hinge.

Kõik me teeme vigu, kuid mõned ei õpi ei enda ega teiste vigadest ja raiuvad omasoodu edasi.

Lohesurf vol2

Pole lennukeid ja pole hüppamist ja An 2 ei kutsu eriti, sest suudab südame korralikult läikima ajada. Egas muud, kui tuleb leida uusi huvitavaid hobisid. Valituks osutus lohesurf, sest õpetaja koos varustusega omast käest võtta:-)
Esimene arglik lohe lennutamise õppetund sai tehtud juba talvel Hiiumaal, kuid eile käisime Stromka rannas. Loheks oli 16,5m2 Cabrinah High aspect (Jaanuse esimene lohe). Talvel tahtis see sama lohe mind ära lennutada ja tekitas hirmu, kuid nüüd olin mina peremees ja sain õhina sisse. Õpetaja Jaanus hoidis algul seljatagant trapetsist kinni, et mul lihtsam ja kindlam oleks, sest jalad ei tahtnud kuidagi stabiilselt maapeal olla. Alguses oli ikka päris hirmutav, kui lohe mind õhku tõstis või kuhugi poole sikutas. Pärast muutus asi põnevamaks, sest õppisin tundma lohe käitumist. Juhtimine käib poomiga ja suurt keerulist pole seal midagi. Lihtsalt tuleb rahulikult paremale või vasakule poomi alla kallutada ja kui soovid, et lohel tugevam jõud oleks, siis tõmbad poomi täitsa alla. No ja siis on veel nüansse, kuid neid kõiki ma eile veel järgi proovida ei jõudnud (tuul vaibus ära). Õppetunni hindeks pandi 5+.
Treener pole mulle veel öelnud, mis järgmine kord õpetab, kuid arvan, et pean veel maapeal lohe lennutamist harjutama enne kui saan vette veelauale lohega sõitma.

Lihtsalt muhedad pildid

Lõpuks ka pildid

Saija talu pererahva ja abiliste tegemised

Kuidas on läinud

Kreetal (täpsemalt Georgioupolis) oli mõnus - päike, tuul ja vesi olid mu sõbrad kolmekesi. Seitsmest päevast üks oli tuuline ja vihmane, ülejäänud päevadel sooja 27-30 kraadi. Kusjuures sel on nii, et hommikul võib tuulevaikne olla ja õhtul on liivatormid Esimesel päeval suutsin ennast tagant poolt korralikult ära põletada ja tulemus oli see, et õhtul ja järgmisel päeval oli päris raske istuda või selili olla. Minu sellistele reisidele sobib reisikaaslaseks inimene, kes suudab samuti lihtsalt rannas lesida või leiab ise tegevust rannas või ranna lähedal. Ekskursioonidele ma ei kipu, arvan, et sinna võib minna koos lastega või vanemas eas. Teistele hoiatuseks - kui reisi peakorraldaja on Estour, siis võib juhtuda, et kõik reisil toimuv suhtlus on venekeelne ja üldse on nad kehvad korraldajad.

Eelmisest esmaspäevast alates olen siis uues kohas tööl juristina. Ettevõte tegeleb peamiselt külmutatud ja jahutatud liha ja lihasaaduste impordi ja hulgimüügiga. Ettevõtte kontoritöötajad tunduvad esmapilgul täitsa normaalsed. Eks mul ole vaja nendega harjuda ja neil minuga ning siis saab alles öelda, kuidas tegelik olukord on. Ülemused tegelevad autorallispordiga ja tunduvad sihuksed rahulikumad mehed olevat. Tänase päeva seisuga on peetud mõlema ülemuse sünnipäevad ja täna veel ühe töötaja sünnipäev, olen vormistanud mõned töölepingu lõpetamise teated/kokkulepped, kutsunud võlglasi korrale ja viinud ennast kurssi ettevõtte varasema juriidikaga. Suurem kiire sai eelmine nädal ära tehtud ja see nädal on lastud rahulikult sisse elada. Kuna inimesed ja nende töövõtted on erinevad, siis tuleb arvatavasti varsti mõned asjad oma käe järgi ümber sättida (nt dokumendi haldus). Ma ei taha vastutada lepingute korrasoleku eest, kui mul ei ole ülevaadet nende üle. Hetkel olen rahul oma otsusega, uue tööandja ja tööga. Ma saan tegeleda sellega, mida olen õppinud ja mis mind huvitab.

Saija talus on tehtud palju eeltööd, et saaks inimese moodi jaanipäeva seal pidada. Suur au ja kiitus selle eest läheb barbiele, kes on suurema osa tööst ära teinud. Abimeesteks on talle olnud sõber Kalle, isa Harri ja sõber Meelis. Mina, nagu naised varem, olen hoolitsenud tule, koristamise ja söögitegemise eest. Kusjuures söök valmib alati lõkkes ja põhiroaks on tuhakartul või ja soolaga. Vorstid või liha on kõrvalpala:P. Esimese talus ööbimise tegime eelmine reede vastu laupäeva ja te ei kujuta ette, kui mõnus on hommikul unisena pool alasti oma hoovis ringi jalutada, kuulata looduse häält, hingata värsket õhku, tunda päikese soojust ja niisket muru. See on nii mõnus, et tahaks kohe iga hommik sellist tunnet.

Küsimus, millele ei teagi kuidas vastata

Lennuki/firma omanik: Kristi, kas sa ei tahaks minna lenduriks õppima?
Kristi: no see ei ole ühepäevaga selgeks õpitav asi ja nõuab suurt-paksu rahakotti.
Lennuki/firma omanik: aa äkki sa ikkagi mõtled selle peale?
Kristi: .....

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Ajab kohe tigedaks

Täiesti uskumatu, kui tige võib inimene enda peale olla. Pidevalt tuleb uusi ideid ja lahendusi, kuid nii rakse on otsustada, milline neist see kõige õigem on. Ja kui mõtled mõne peale ja pead seda õigeks ning hakkad vaikselt peas lihvima, siis tuleb veel juurde üks lahendus või idee. Ja nii edasi ja edasi. Mõtlemist ei saa järgi ka jätta, sest lahenduseta ei saa see olukord jääda (olukorra lahenduseta jätmine võib tekitada palju pahandust). Minu viga on vist järjekordselt see, et üritan saavutada olukorda, mis on kõigile (kaasaarvatud mulle endale) vastuvõetav.

Ja Eesti riik ei oska mind varsti enam üldse üllatada. Nimelt võivad lasteaia kasvatajatena töötada kõik inimesed, kes on õppinud õpetajaks ja nad saavad suuremat palka, kui need kes on spetsialiseerunud väikelaste õpetajaks (kasvatajaks) ning teinud oma tööd juba aastaid ja pidevalt täienduskursustel osalenud. Kas teie tahaksite, et teie lapse kasvataja oleks üks noor inimene, kes on õppinud füüsikat või keemiat või ma ei tea veel mida ning tal pole mingeid teadmisi väikelaste õpetamisest (tal on lihtsalt kõrgharidus). Erivajadustega laste lasteaedadesse ja koolidesse saadetakse vanemaid ja lapsi nõustama lastepsühholoogid, kes pole tundigi tegelenud selliste lastega. Nad on näinud selliseid lapsi ainult videotreeningutel või lugenud neid raamatus. Oma teadmatusega on nad põhjustanud/põhjustavad veel suuremad traumad nendele lastele ja vanematele. No krt küll, kas tõesti ei tule piiri ministeeriumite lollustel. Kas varsti lubame kasvatajateks autoremondiluksepad ja/või doktorikraadiga õigusteadlased? Miks ei hinnata neid inimesi, kes on aastaid seda tööd teinud ja pidevalt arenenud ja täiendanud oma teadmisi. Inimesi, kes on südamega asja juures.

Algab otsast

Uus koht, uued inimesed, tuttav olukord (st kõigega on vaja ennast kiiresti kurssi viia, harjuda teistega) ja huvitav suvi on ees ning teatud plaanid lükkuvad taaskord edasi ja mõni üritus võib jääda minu osavõtuta (sama kahtlus oli ka eelmine aasta pea samal ajal:p), kuid arvan, et kõik see on seda väärt.

Nüüd vaja veel sõprandena lahku minna, sest tülitsemiseks ma ei näe põhjust. Ise põhjustasid selle olukorra. Hinge kraabib teadmatus, kuidas peamine edasi toimib - keegi teine ei oska seda korraldada.

Saija talu

Eelmisel laupäeval tuli meie õuele üks vanaproua koerakesega, kes olevat meie majas üles kasvanud, ja rääkis talust järgnevat:
Peremees ehitas talu u 1882. aastal. Taluõuel oli suur rehetalu, mille küljes tall 30-le hobusele, kahekambriline ait, viljahoidla, väike laut lammastele ja muudele loomadele. Peremees lasti küüditamise päevil oma koduõues naise ja kolme lapse silme all maha. Naine ja lapsed jäeti elama ja ei küüditatud, sest naine oli tavaline talutüdruk, kes käis mõisas teenijaks. Talu sai nime perenaise ametist, sest nimede panemise ajal küpsetas perenaine mõisale talu reheahjus saiju. Pesemas käidi ahju taga, kus oli spetsiaalne linaga eraldatav koht ja isegi leiliviskamise koht. Vesi olla voolanud lihtsalt palkide alla tehtud avast välja. Tütred läksid mehele, kolisid uude tallu ja ainuke perepoeg jäi tallu elama ning suri u 3-4 aastat tagasi.

Töövestlustel

Te olete 25, järelikult hakkate varsti (pisi)peret looma.

Ja kindlasti on teil oma kinnisvara olemas kus elada.

Te paistate väga arg ja tagasihoidlik inimene olevat. (öeldakse paari minutise vastaspoole jutuvadina lõpuks)

Meil on väga palju tööd ja pidevalt on kiire. (hommikul kell 9 ei paistnud antud kohas kellelgi kiiret olema, kuigi alustasid oma tööpäeva juba kell 8)

Vot sihukesi imekspandavaid lauseid kuulen ma töövestlustel ning tahaks karjuda appi. Tööandjaid ei huvita su oskused, vaid varasemad töökohad (mida tegid, miks ära tulid, palju palka said) ja perekonnaelu.

Mina olin essa:-)

Lisaks sellele kalale jäi õngekonksu otsa ka üks vähipoiss.
Kala pandi soola ja kuivama, vähipoiss viidi Hiiumaal vendade Tikkade salajasse vähkide kasvatuskohta suuremaks kasvama ja populatsiooni arendama.
Nädalavahetuse kalapüügi kokkuvõte: kalad ei ole veel näljased (targemad ütlesid, et järelikult pole veel kudenud ja õige püügiaeg on alles ees).

Lapsed ja kingitused

Minu "väike õde" saab 6. mail kaheksaseks. Täitsa lõpp, alles oli mähkmetes ja kärus, nüüd juba väike preili. Hoidnud ja hellitanud olen ma teda alates tema 2. elukuust nii tihti kui võimalik (viimased aastad küll paraku vast kord kuus on olnud aega kohtuda, suhtleme iga nädal). Lapse elus toimunud olulisi sündmusi (sünnipäevad, jõulud, lasteaia lõpupidu, koolitee algus jmt) pole ma vahele jätnud kordagi ja alati üritanud teha huvitavaid kingitusi. Nii tore on vaadata õnneliku lapse nägu, kui ta paki avab ja kui ta seda asja hiljem ka korduvalt kasutab. Siiani on mul selliste kingituste tegeminekorda läinud, kuid iga aastaga läheb kingituste valimisega raskemaks.
Nüüd siis olengi jälle küsimuse ees, mida 8-seks saavale neiule kinkida. Ta ju täitsa väike preili juba, enam ei kõlba põnevad mänguasjad. Samas ma tean, et ta ootab "suurelt õelt" midagi uut, huvitavat ja meeldejäävat.

Tühjus

Piisab ühest kõnest, et järgmised kuu aega olla õnnetu ja oodata vastust, milliseks su tulevik võib kujuneda. Kõik tehtud plaanid lükkuvad teadmatuks ajaks edasi. Tahaks keerata aega edasi, kuid paraku pole see võimalik ja nii need päevad venivad. Ei tea, mida mõelda või öelda, lihtsalt ootad ...

Väike sõber käis külas

Mängis kõigega, mis kätte sai. Minu ülesanne oli ainult korjata ohtlikud asjad ohutusse kõrgusesse. Teisel korrusel roomas ringi, naeris, kilkas ja ütles "äitäh-äitäh-äitäh". Ei mingit jonni ega kisa. Pärast külaskäiku jäi autos juba Kristiine ristmikul magama ja kohe päris mehe moodi nohises:-)

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Värsked lihapirukad otse meie ahjust. Homme jagatakse Tiduveres Saija talus neid ja kaneelikaid ka kõigile töökatele kätele. Tikka pugis juba täna õhtul kõhu punni ja magab nüüd:-)

Kord peab olema

Mulle meeldib kui asjad on omal kohal, kui laud on korras, kui riided on sirged ja neil pole plekke, kui on kord ja kontroll asjade üle. Kõik vastupidine häirib. Jube raske on, kui igapäevaselt mind ümbritsevad inimesed ei saa sellest aru ja ei suuda korda pidada. Kui võetakse mingi asi kuskilt, siis see pannakse sinna samasse kohta tagasi, mitte ei jäeta kuhugi ripakile. Palju lihtsam on ju endal, kui iga asi on omal kohal - ei pea kulutama mõttetult aega otsimaks, kuhu sa ta viimati suskanud oled. Ma ei kaaguta inimeste kallal, kui nad jätavad asjad ripakile, vaid võtan ja panen nad tagasi omale kohale, kuid samas kirun endamisi seda inimest. Ma olen vist väikestviisi korra- ja kontrollifriik.

Ei jää muud üle

Kui jurist-assistendi tööülesanded on muutunud sekretäri tööks, siis ei jää muud üle, kui asuda uut töökohta otsima. Palk ja seltskond võivad ju head olla, kuid tahaks ikkagi teha juriidilist laadi tööd ja tunda selles valkonnas oma saavutuste üle rõõmu (eriti huvitavad on töö- ja perekonnaõigus). Ma ei õppinud 5 aastat ülikoolis ja omandanud õigusteaduste magistrikraadi selleks, et vastata telefonile, saata kirju, hoolitseda kontoritehnika korrasoleku eest, tellida lilli jne, vaid ikka selleks, et süübida paragrahvi kõverustesse. Ma arvan, et nende tööülesannetega, millega ma praegu tegelen, saab ka keskkooli haridusega inimene hakkama.

Igatahes otsingud on alanud:-)

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Tikkal on täna (pühapäeval) juhtimisõigus ainult sellele vahendile.

Soovitage

Soovitage ettevõtteid, kes suudavad korraldada ühed lõbusad ja sportlikud suvepäevad 20-25 inimesele augusti alguses Eestis.

Ürgmees

Eelmine neljapäev etendus Venus Clubis viimane etendus Ürgmehest, esitajaks Jan Uuspõld. Emotsioonid olid ainult positiivsed ja müts maha inimese ees, kes suudab 1,5 tundi inimesi naerutada.
Etenduse sisuks meeste ja naiste vahelistest erinevustest, võrreldi tänapäeva inimest ürgaja inimesega ning järelduseks see, et ajaga pole miskit muutunud. Mehed on ikka küttijad ja naised korilased. Seetõttu on mehed konsentreerujad (kes ei räägi eriti, vajadusel arutlevad) ja naised on info kogujad ja edasiandjad (pidevalt vajavad uut informatsiooni ja koheselt annavad selle edasi)... Meestel on oda ja naistel on korv:-)
Miks mees telekat vaadates ei kuule, mida naine räägib või mis tema ümber toimud? Vastus: ta on konsentreerunud (tänapäeva jahil).
Väga palju äratundmisrõõmu, et aa kuule meil on ju ka selliseid situatsioone olnud.

Hea ja halb

Trenni tegemisel on kaks head ja üks halb külg.
Head: lihased muutuvad ilusamaks ja energiat tuleb juurde (minul vähemalt küll).
Halb: õhtul peale trenni ja järgmisel päeval on kõht pidevalt tühi. Kuna minu pahe on söömine, siis on raske mitte süüa. Ma lausa naudin neid päevi, kui mul ei ole söögi isu. Kahjuks aga juhtub seda harva.

Mees, kes saab kõigega hakkama

Võitluses küttesüsteemiga, tuli laupäeval võitjaks Tikka. Seega tuleb kraanist jälle sooja vett ja toad on soojad.

Nüüd on aga küsimus, kas pahteldada lõhutud sein või mitte. Pole ju teada, kui kaua seekord asi töötab.

NB! Klienditeeinduses ja ettevõtete töömeestes olen ma endiselt väga pettunud.

Üks õnnetu kuu

No ei ole nii halba kuud, kui meil on olnud. Kõik algas peale reisilt tulekut ja järjekord on olnud järgmine:

1) trepi klaas vajus alla (ja on senini sellises asendis);

2) jäin haigeks (pea nädal kodus ilma hääleta);

3) lennuki saba läks vastu angaari ust ja katki ning tööl inimestel suhtlusprobleemid (mõni tibi ei suutnud ülemusele teatada, et viisa saab paar päeva hiljem kätte, sest passi ta hilines passi sisseviimisega. Pähe sain selle eest mina, mitte see tibi);

4) (gaasiga)küttesüsteem otsustas lõpetada sooja andmise. Töömehi ootasime 2 nädalat;
5) külmkapp lõpetas oma tegevuse;

6) uue külmkapi toomisel määriti esiku sein korralikult ära;
7) Tikka suutis oma jope voodri roosaks pesta;

8) Hiiumaal olles keeras ilm nii ära, et õues ei saanud midagi teha, jäätee sulgeti ja tagasi tuli tulla praamiga;
9) eile oli majal nr 4 mingi kanalisatsiooni probleem ja meie maja (4a) haises nagu solgiauk;

10) (nagu sellest solgihaisust oleks vähe) läks küttesüsteem jälle katki ja seekord lausa nii, et mingid kraanid tilkusid. Ei sooja toas ega sooja vett kraanist.

Mis järgmisena juhtub? Kas lastakse töölt lahti või hakkab asi lõpuks ikka paremaks ka minema?

Update: Kui ühte vidinat laos pole, siis oleme külmas ja sooja veeta 2 nädalat.

Allahindlus langevarjuritele

AS Tallinna Lennujaama Kasutustingimuste punkt 8.4.7 kohaselt tehakse alates 01. aprill 2006 50% allahindlust reisijatasust langevarjusportlastele vastava taotluse alusel.
Ons see hea või mitte, st kas enne maksime 100% reisijatasu või ei maksnud üldse?

Kaasapidajad koolitusele

Päris sageli teeb meie pere sisseoste Merimetsa Selverist. Üldiselt kipuvad need sisseostud olema õhtuti hilja ja siis avaneb poes selline pilt: 6 või 7 kassast töötavad 2, järjekorrad pikad ja kassapidajad on üliaeglased (igat läbilöödavat kaupa uuritakse ja puuritakse). Olen ennast alati rahustada üritanud, et nad ka inimesed ja ehk on tõesti väsinud jne. Täna kella 16.30 paiku külastasin jälle seda poodi ja mõtlesin, et võtan ainult sidrunid ja kaua see ikka aega võtab. Uskuge või mitte 2 sidruni pärast olin ma poes pool tundi. Inimeste korvidesse vaadates sain aru, et enamus (mehed) on tulnud täna varem töölt ja otsustanud enne kojuminekut poest torti ja sampust osta. Rahvast oli tõesti palju, kuid töötavaid kassasid oli ainult kolm ja neist ühes oli müüja õpilane, kes oli arvatavasti esimesi tunde kassas. Vahepeal oli kange tahtmine kassapidajale öelda, et tal on kaks kätt ja iga kauba pealt ei pea lugema, mis see on ja palju kaloreid annab.

Selliseid müüjaid on kindlasti ka mujal poodides ja ma saadaksin nad kõik Keila Säästumarketi kassapidajate juurde õppima, kuidas kauba sisestamisel kasutada kahte kätt korraga ja samal ajal veel ostjatega paarsõna juttu ajada ning neile viisakalt naeratada. Järjekorrda liiguvad seal poes kiiresti ja kes ei usu, mingu proovigu. Minul on küll väga kahju, et selliseid müüjaid Tallinna poodides pole kohanud.

Ärge tulgu keegi ütlema, et kõik see pole õpitav. Olen olnud suvehooaja müüja taolises poes ja kiire kassapidaja töö õpib paari-kolme tunniga ära, kui selleks vaid tahtmist on.

Kadunud

Peale toredat Austria reisi käisime pühapäeval Tiduveres koristamas. Palju sodi sai lõkkes ära põletatud ja suure reheahju korrasolek kontrollitud. Õhtul, enne äratulekut, küpsetasime lõkkel vorstikesi ja lõkke ääres istudes, tundsin, et varbad on märjad. Õhtul kodus polnud häda kedagi, kuid esmaspäeva õhtuks hakkas külmetus tunda andma. Nüüd on asi nii kaugel, et istun kodus palaviku, tatise ninaga ja hääleta. Lõbus ei ole, sest päris valus on hingata ja neelata. Perearstile sain aja homseks, eks näis ehk oskab ikka aidata. Registratuuri tädike oli päris üllatunud, kui kuulis, et ma olen kõik abinõud kasutusele võtnud (Sudafed, Saialille-astelpaju õli, rohkelt vedelikku jne).
Tundub, et mul jääb sulgpalli turniiril osalemata, kuigi valmistusime selleks kõvasti - ostetud sai reketid ja trennigi tehtud.
Lennuki osakonnast halb uudis - lennuki saba jäi öösel (angaari) uksevahele ja remondimehed on teel siia.

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Uskumatu, kuidas suudab inimene nendel mägedel ära väsida vaid 5 tunniga. Eile õhtul olid kõik võimalikud lihased pehmod. Inimesed on siin väga lahked ja lõbusad. Täna aftersky Lehmatallis:-)

Austrias

Homsest alates olen nädal aega Austrias Ischgl´is lauatamas. Töö asjad lõpetatud, reisiärevus sees ja asjad koos, puudu veel sini-must-valge sall, mida lähen Kadri algatusel Kaubamajast otsima.

Äge on, et saab taas lennukiga sõita (ja ka maanduda) ja tervelt 6 päeva kõrgel mäel lumes mütata. Käia esimest korda ära Austrias ja kui õnnestub, siis piiluda ka veidike Sveitsi.

Töökõnedele ei vasta, kui tõeline häda käes, eks saadavad sõnumi. No ja mis hullu siin ikka juhtuda saab, kõik suured inimesed ju ja minu hoolealune lennuk läheb nädalaks korralisse hooldusse. Ja kui kohviaparaat neile tõesti keeldub kohvi andmast (mida ta paraku vahel nendega teeb), eks siis loevad ka lõpuks juhendit või toovad 6. korruselt kohvi:-)

Ise suutsin täna suures reisiärevuses HP3015 kombaini meie seatud seaded kõik kustutada, kuid taastada ei osanud enam. Peamine probleem on see, et faksil oli mälus kohustus ise null ette valida väljahelistamisel, kuid see on nüüdseks kadunud:-) Nalja hakkab tööl saama, kui töötajatel ei jäänud meelde, et null tuleb käsitsi ette valida.

Juhu II

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

... ja mõned esimesed lauaga hüpped sai ka tehtud. Igatahes väärt nädalavahetus oli ja nüüd loen päevi Austriasse sõidu alguseni.

Juhuuu

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Kes ütles, et lauaga sõitmiseks peab mäele minema? Jäätunud lumisel lahel köiega Niva taga oli palju ägedam sõita. Kui mina Niva roolis olin harjutas Tikka hüppeid ja ma üritasin ta sõitu võimalikult huvitavaks teha ning eks see õnnestus ka, sest lumelaua saabastega oli gaasipedaali tunnetamine kohati päris raske. Tikka on vanakoolimees oma Niva roolis ja sõitis rahulikult, nii et ma sain õppida lauaga auto taga sõitmist ja ...

Jäätee Heltermaa-Rohuküla

FW:
Originally uploaded by kiisukrissu.

... pole küll ametlikult avatud veel, kuid Hiiumaale saime seekord 25 minutiga ja ilma 1,5 h praamis loksumiseta. Minu jaoks oli see esmakordne sõit jääteed mööda mandrilt saarele ja tagasi. Sinna minnes oli väga vastik tunne sees. Õhtul rääkisid hiidlased uskumatuid lugusid jääteel sõitmisest.

95 ja 24

Minu hoidja

Minu hoidja sai täna 95 aastaseks. Suurimad õnnesoovid on läkitatud teele ja veel suuremad saab üle anda laupäeval koos kallistustega.

Kes ta siis selline on? Ta ei ole sugulane, kuid on hõimlane (täpsemalt vanaonu ämm). Minu jaoks on ta olnud kui üks vanaema ja hüüan teda tänaseni Väikevanaks. Minu esimesed mälestused temast on väga hägused. Kõigil sugulastel on aga meeles järgmine seik: Väike K ja ema lähevad lasteada ja keset Tammsaare tänavat teatab väike K, et ta ei pea sinna minema, sest keegi hoidjatest on ikka kodus ja nõus teda hoidma ning järgmiseks teatab kõva häälega - ma tean, Väikevana on alati kodus ja nõus mind hoidma. Emal ei jäänudki muud üle, kui mind Karja tänavale viia (seal elas ja elab praegugi Väikevana).

Väikevana on:
- see, kes õpetas mind sööma kohupiima ja tema retsept on senini minu lemmik.
- see, kellele kartsin kõige rohkem rääkida lahutusest, kuid kes kõige positiivsemalt selle vastu võttis. Nimelt teatas ta, et väga õieti tehtud otsus, kui ikka ei ole ise rahul. Elada tuleb nii, et ise oleksid õnnelik ja rahul.
- alati terve ja positiivse ellusuhtumisega. Ta ei salli ravimeid ja arste ning on haige olnud alles nüüd kõrges vanuses. Ise ütleb ta selle kohta, et masin väsib.

Tema kohta võiks öelda ainult positiivset, sest ma pole kunagi kuulnud, et ta karjuks kellegi peale või hädaldaks millegi üle. Alati kui kahtlen, kas minna Karjasse või mitte, siis mõeldes temale lähen ikka, sest olgem ausad - see võib jääda viimaseks korraks.

Vahvaaaaa:-)

Akrobaatika on asi, millega sai neljapäeva õhtul Audentese spordibaasis tegeldud. Tund aega kargamist ja minul olid lihased pehmed, riided, juuksed ja nägu poroloonitükke täis ning nägu naerul. Tegevus toimus batuudil, hoolaual, trampetil ja borolooniaugus (viimane on 2 meetrit sügav). Treener oli tore sell, kes suutis tegeleda kõigi 10 inimesega (meie olime algajad, kuid teised olid juba kogenumad sellid). Kõik mahtusid sõbralikult sellele suht väikesele alale ära. Mina tegelesin peamiselt kukerpallidega, sest mul ei tahnud need esialgu kuidagi välja tulla. Peale treeneri olid lahkelt õpetussõnu jagamas ka kogenumad sellid. Üks neist (vanust oli tal vast 15) teatas peale mu ühte kukerpalligahüpet:" Tead, ega sa mingi baleriin ei ole, võta mehiselt põlvedest kinni."
Nalja sai palju ja kindlasti ei jäänud see trenn esimeseks ega viimaseks korraks.
Lisaks on plaanis lähitulevikus proovida Lasnamäe kergejõustikuhallis flygrossingut.

Kohvi

Kõige parema kohvi saad siis, kui röstid ise oad, paned 2 teelusikatäit kohvi kruusi põhja ja kallad kuuma vee peale. Lased natuke seista, segad ja jood ilma suhkru ja kooreta.
Isegi presskannus ei saa nii head kohvi.
Sellist kohvi hüütakse sekretäri ja/või mustlase kohviks

Kohe

Alati kui keegi ütleb kohe, tuleb mul meelde Tibineni küsimus selle peale - "Kas emme kohe või minu kohe?"
Tõlgendus asjale oli midagi sellist:
* emme kohe - läheb veel aega;
* minu (st Tibineni) kohe - saapad jalga ja minema.

Kus te olite augustis?

Meie lennuk A registreeriti augustis 2005 Eesti tsiviillennukite registrisse. Samal ajal nõudis lennuamet veel mitmeid dokumente, mis olid vajalikud enne lennuloa saamist. Dokumentide nimekiri oli EÜ määrustes ja sealt aeti siis näpuga järge. Kõik paberimajandus aetud ja lennuk lubati lendama.

Täna sain kõne, et 8. juuni 2005 võeti vastu uus määrus, mille kohaselt alates 1. jaanuarist 2006 peab isikutel, kellel on õhusõiduk mittetulunduslikel eesmärkidel, olema mittetulundusliku lennutegevuse registreerimistunnistus. Selle tunnistuse saamiseks on esiteks vaja meil põhikirja muuta (määruse kohaselt peab põhikirjas olema märgitud üheks tegevusalaks õhusõidukite käitamine) ja teiseks peab täiesti arusaamatu lennutegevuse käsiraamatu koostama.

Ma ei kujuta ette kes selle raamatu valmis teeb, sest piloot on pidevalt lennus ja minul jääb kõvasti puudu teadmisi. Raamat on aga vaja valmis teha ja võimalikult kiiresti.

Lisaks. Kus oli Lennuamet varem? Ega see määruse sisu saanud neile teatavaks täna, pool aastat hiljem. Nad oleks pidanud juba siis teatama, et näe, uuest aastast sihuke värk ja hakake asjaga tegelema.

Lauatamas

Elusa ja tervena Himose mäelt tagasi. Kolm tõsist lauatamise päeva oli ja väsimus on kehas ka täna alles. Enne olin lauaga lauluväljakul ja Hiiumaal ühel künkal harjutanud. Korralikku mäesõitu sain nüüd Himosel. Esimese ja kolmanda päeva veetsime Lääne-Himose nõlvadel, teise päeva Põhja-Himose nõlval. Muide, Põhja-Himose lastemägi on parem Lääne-Himose lastemäest. Lääne-Himosel lauatasin enamus ajast sinistel radadel (nr 18 ja 19) ning Põhja-Himosel oli kõige parem minu jaoks algul lasterada (nr 6) ja siis üks punane rada (nr 5).
Kukkusin päris palju ja enamjaolt millegipärast põlvedele. Kui poleks olnud põlvekaitsmeid, siis oleks põlved päris korralikult paistes. Riided ja saapad pidasid ilusti vastu ja kinnituse sai arvamus, et jopel peavad olema aasadega trukid, milledega saab jope alumise ääre kinnitada pükste külge. Kuna mul neid ei olnud, siis pidin peale kukkumist peoga lund jopest välja võtma.

Lauatamise õpetaja on mul väga hea. Ütlen ainult kiidusõnu ja julgen teistelegi soovitada. Alguses olid tõstukid ja lauaga pööramine mulle hirmutavad, kuid esimese päeva lõpuks said need asjad mul selgeks ja võisin töökaaslasi juba vaikselt juhendada. Kõige parem oli õppida üksi mäel ukerdades, siis vahepeal uusi õpetussõnu kuulata ja nende järgi jälle sõita. Päris selge nüüd lauatamine veel pole ja õpetajal on juba järgmised harjutused Austria mägedeks valmis mõeldud. Samas sai õpetaja kinnituse, et võib mind julgelt üksi mäele jätta Austrias ja ise puudrit otsima minna:-)

NB! Lahti tuleb saada "hirmustruudus" - seljatagant tulevad suusatajad ja lauatajad.

Otsustamine

Vahel suudad mõne asja otsustamisel ennast ikka täieliku lollina tunda. Paned asja plussid ja miinused ritta, kuid eks kae, neid on ühepalju. Kindel on aga see, et otsustama pead ise. Mõte püsib peas ja ei taha sealt kuhugi minna.

Lisaks kipub veel tekkima kahtlus, et kas on ikka õige aeg ja koht. Kui ei ole täna ega homme, siis millal ta tuleb või kas üldse tuleb?

Varasemalt tehtud otsuseid on olnud nii õigeid kui valesid. On neid mida kahetsed, kuid oled neist üle saanud ja üritanud vigadest õppida. Viimasel ajal (st eelmise 1,5 a) tehtud otsused on olnud vägagi õiged ja ma ei kahetse neist ühtegi, kuigi nende tagajärjel sain ise tunda ja mõnele teisele tekitada palju valu.

Lohetamas

Peale jõulupühi olime Tikkaga Hiiumaal ja ühel tuulisemal päeval käisime lohet lennutamas, no seda kite´i. Tikkal õnnestub see asi ikka väga hästi - lumelaud all sõitis mööda jääd ikka edasi ja tagasi. Kadedaks tegi. Kange tahtmine on ise ka asja osata ja alustasin lihtsalt lohe lennus hoidmisega. Päris raske oli - jalad olid ikka korduvalt maast lahti. Lõpuks olin kõhuli maas ja lohele sai SOS tehtud (veidi sarnaneb põhivarju äralaskmisega). Nüüd pean ootama mõnd tuulevaiksemat nädalavahetust, et taas saaks proovida.