Täiesti uskumatu, kui tige võib inimene enda peale olla. Pidevalt tuleb uusi ideid ja lahendusi, kuid nii rakse on otsustada, milline neist see kõige õigem on. Ja kui mõtled mõne peale ja pead seda õigeks ning hakkad vaikselt peas lihvima, siis tuleb veel juurde üks lahendus või idee. Ja nii edasi ja edasi. Mõtlemist ei saa järgi ka jätta, sest lahenduseta ei saa see olukord jääda (olukorra lahenduseta jätmine võib tekitada palju pahandust). Minu viga on vist järjekordselt see, et üritan saavutada olukorda, mis on kõigile (kaasaarvatud mulle endale) vastuvõetav.
Ja Eesti riik ei oska mind varsti enam üldse üllatada. Nimelt võivad lasteaia kasvatajatena töötada kõik inimesed, kes on õppinud õpetajaks ja nad saavad suuremat palka, kui need kes on spetsialiseerunud väikelaste õpetajaks (kasvatajaks) ning teinud oma tööd juba aastaid ja pidevalt täienduskursustel osalenud. Kas teie tahaksite, et teie lapse kasvataja oleks üks noor inimene, kes on õppinud füüsikat või keemiat või ma ei tea veel mida ning tal pole mingeid teadmisi väikelaste õpetamisest (tal on lihtsalt kõrgharidus). Erivajadustega laste lasteaedadesse ja koolidesse saadetakse vanemaid ja lapsi nõustama lastepsühholoogid, kes pole tundigi tegelenud selliste lastega. Nad on näinud selliseid lapsi ainult videotreeningutel või lugenud neid raamatus. Oma teadmatusega on nad põhjustanud/põhjustavad veel suuremad traumad nendele lastele ja vanematele. No krt küll, kas tõesti ei tule piiri ministeeriumite lollustel. Kas varsti lubame kasvatajateks autoremondiluksepad ja/või doktorikraadiga õigusteadlased? Miks ei hinnata neid inimesi, kes on aastaid seda tööd teinud ja pidevalt arenenud ja täiendanud oma teadmisi. Inimesi, kes on südamega asja juures.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar