Kuidagi kummaline on kuulata, kui inimesed räägivad, et elukaaslane/abikaasa ei lubanud midagi teha või kuhugi minna. Minu arust ei ole elukaaslasel/abikaasal õigus teist poolt keelata või käskida. Suhtes tuleb olla mõistev ja rääkida asjadest. Kui mulle ei meeldi miskit, siis ma avaldan oma arvamust ja arutan kaaslasega läbi asjad, et miks mulle ei meeldi. Keelata midagi, see ei ole lihtsalt õige. Mida see annab? Toob tüli ja tegija teeb ikka seda, mida tahab ning keelajal on nägu mossis. Tekib suhtesse mõra ja kui neid mõrasid on palju, siis läheb see ükshetk katki, tuhandeks killuks, ja selle parandamine on üldjuhul võimatu. Kooselu/abielu ei ole sunduslik ja ei tähenda seda, et kaasad teevad ainult seda, mida teine pool lubab. Suhtes peab olema usaldust ja mõistmist.
Mulle jääb alatiseks meelde professor Toivo Niibergi loengus kõlanud lause: "Abielu (tänapäeval kooselu) on kooselamise kunst, mida tuleb osata koos nautida."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar