Minu hoidja

Minu hoidja sai täna 95 aastaseks. Suurimad õnnesoovid on läkitatud teele ja veel suuremad saab üle anda laupäeval koos kallistustega.

Kes ta siis selline on? Ta ei ole sugulane, kuid on hõimlane (täpsemalt vanaonu ämm). Minu jaoks on ta olnud kui üks vanaema ja hüüan teda tänaseni Väikevanaks. Minu esimesed mälestused temast on väga hägused. Kõigil sugulastel on aga meeles järgmine seik: Väike K ja ema lähevad lasteada ja keset Tammsaare tänavat teatab väike K, et ta ei pea sinna minema, sest keegi hoidjatest on ikka kodus ja nõus teda hoidma ning järgmiseks teatab kõva häälega - ma tean, Väikevana on alati kodus ja nõus mind hoidma. Emal ei jäänudki muud üle, kui mind Karja tänavale viia (seal elas ja elab praegugi Väikevana).

Väikevana on:
- see, kes õpetas mind sööma kohupiima ja tema retsept on senini minu lemmik.
- see, kellele kartsin kõige rohkem rääkida lahutusest, kuid kes kõige positiivsemalt selle vastu võttis. Nimelt teatas ta, et väga õieti tehtud otsus, kui ikka ei ole ise rahul. Elada tuleb nii, et ise oleksid õnnelik ja rahul.
- alati terve ja positiivse ellusuhtumisega. Ta ei salli ravimeid ja arste ning on haige olnud alles nüüd kõrges vanuses. Ise ütleb ta selle kohta, et masin väsib.

Tema kohta võiks öelda ainult positiivset, sest ma pole kunagi kuulnud, et ta karjuks kellegi peale või hädaldaks millegi üle. Alati kui kahtlen, kas minna Karjasse või mitte, siis mõeldes temale lähen ikka, sest olgem ausad - see võib jääda viimaseks korraks.