esmaspäev, veebruar 28, 2005

Usaldus

Kui ma eelmine aasta tandemit läksin tegema, siis küsiti korduvalt, kas sa ei karda. Ausalt, ei kartnud, sest usaldasin instruktorit, kelle ülesanne on ennast ja oma tandem korralikult maapeale tagasi tuua. Parem on ju nautida seda lendu algusest peale, kui pabistada mõttetute asjade pärast. Täpselt sama on suhetes – parem usaldada partnerit/sõpra, kui et oma närve pabistamisega rikkuda. Naudi teineteise armastamist/sõprust. Kui miskit on tõesti kripeldamas hingel, siis tuleb asjad partneriga/sõbraga selgeks rääkida. Väide, et usaldus kellegi vastu tekib aja jooksul on vale. Kellegi vastu peab seda juba esimese kohtumiste järgselt olema või seda ei tulegi. Aja jooksul usaldus suureneb, sest õpitakse teineteist paremini tundma. Kogemus on näidanud, et kui sina usaldad täielikult oma partnerit, aga temal pole algusest peale usaldust sinu vastu olnud, siis see ei teki kunagi, isegi mitte peale teatud lepingu sõlmimist. Ta küll võib väita vastupidist, kuid inimese käitumine on see, mis reedab tegelikkust. Ja see, et sinu kallim ei usalda sind, teeb meeletult haiget ja nõutuks - mis ma siis valesti teinud olen. See hakkab ajapikku ründama usaldust enda vastu, sest sa ei ole enam kindel iseendas. Samas, kui sa näed ja tunned, et sind ümbritsevad sõbrad usaldavad sind, on meeletult tore ja lisab enesekindlust.

Usaldust ei tohi rikkuda. Selle taastamine on pikk ja keerukas protsess ning võib juhtuda, et see ei taastugi. Kõik oleneb sellest, kes ja millega hakkama sai – kui kõvasti sulle haiget tehti. Või oleks õigem öelda, kui kõvasti sa endale haiget tegid, et usaldasid inimest, kes seda ei osanud hinnata.

kolmapäev, veebruar 23, 2005

Naised, ega te ära ei unustanud ...

... täna on ju nõukogude armee aastapäev ehk siis tänapäeval nimetatakse seda meestepäevaks. Kes ja kas üldse seda tähistavad on iseasi, kuid minu arvamus on, et meestel peab ju ka oma päev olema, millal neile kõik naised hääd soovivad. Naised unustame täna nende patud ja kallistame hoopis neid.
Paraku igaühele ei jõua soovida isiklikult, siis kallid mehed, kes te seda loete, kaunist meestepäeva.

Tädikesed teavad

Tuleb välja, et hommikul tuleb sõita tööle veidi hilisema bussiga, siis saad teada, mis tegelikult toimub. Nimelt hommikul bussiga tööle sõites teatas minu läheduses istuv umbes 80 aastane tädike mulle vene keeles: "Teate, selle eest võib trahvi saada, kui istud üksi kaheinimese istmel."Samas osutas ta tädikese peale, kelle kõrval oli tõepoolest aknaalune koht tühi. Aa no selle tädikese kõrvale poleks sinna akna alla mahtunud ju istuma. Naeratasin muigavalt vanamemmele ning memmeke seletas edasi: "See on tõesti nii, ma nägin ükskord. Kontroll tuli peale ja küsis ühelt inimeselt, kes samuti üksi istus, et kas teil on kaks piletit komposteeritud. Üksi kaheinimese kohal istudes peab olema komposteeritud ka kaks sõidupiletit. Ja kujutage ette, selle eest tehti trahvi."
Arvasin teadvat kõike vajalikku ühistranspordiga sõitmise kohat, kuid tuleb välja vastupidine. Õnneks on kaasreisijateks kenad vanamemmed, kes sõidu ajal jagavad lahkelt õpetussõnu:)

teisipäev, veebruar 22, 2005

On see unes või ilmsi ...

Iga hommik ärgates mõtlen, kas tõesti juhtus see minuga või oli see lihtsalt unenägu. Pärast tormi oli vaikus ja nüüd on päike tõusmas kõrgele taevasse. Enam ei ole pisaraid ega kurbi mõtteid, vaid ainult naer ja hea tuju. Kõigele halvale järgneb hea, tuleb vaid osata oodata.

esmaspäev, veebruar 21, 2005

Kevad on peagi käes

Nädalavahetusel jõudis minuni arusaam, et väljas on juba kevade märke – päike paistab ja puhub vaikne ning soe tuuleke. Jäin kuidagi mõttesse ja avastasin, et mõtetes on kevad juba saabunud. Üha uusi ja põnevaid asju on juhtumas. Olen nagu väga pikast unest ärganud. Kõik tundub palju positiivsem - elu lihtsam ja lõbusam, töö saab kiiresti ja hästi tehtud, uni on lühike ja rahutu, kuid iga hommik ärkad värske ja puhanuna, nägu naerul. Soovin, et see tunne ei kaoks enam kunagi ja oleks samasugune kõigil inimestel, sest see on ilus ja mõnus.

Kuulujutud

Tihti meeldib inimestel rääkida teisi taga. Keegi näeb või kuuleb midagi ja ei suuda suud kinni hoida, vaid peab hakkama tegema mingeid tobedaid järeldusi ja ega siis seda enda mõtetesse ei jäeta. Millegi pärast on vaja sellest rääkida järgmisele, kes lisab võib-olla oma järeldusi veel juurde ja räägib kolmandale. Nii saabki ühest väiksest asjas kõigile teada uus ja põnev sündmus. No mida kuradit te topite oma nina teiste asjadesse! Miks tehakse järeldusi, mõtlemata, et sellega võidakse teistele halba teha? Kui kaks inimest ühel peol tantsivad koos ja hiljem jätkavad omavahelist suhtlemist või kui sõber usaldab sulle auto või kallistad sõpra või juhtud mitmeid kordi koos ühe ja sama inimesega koos üritusele jõudvat, kas siis sellest peab kohe tegema järelduse, et neil on suhe, neil susiseb midagi. Väga hea sõprussuhe võib olla ka mehe ja naise vahel, kuid see ei tähenda, et nad on armukesed. Hea on, kui keegi julgeb otse asjaosalistelt minna küsima, et kas see jutt või inimeste arvamus vastab tõele. Paraku juhtub seda aga harva, kõik peavad ennast kõiketeadjaks ja vajalikuks klatši jätkamist. Arvatakse küll, et naised on suuremad klatšimoorid, kuid paraku olen kohanud vastupidist. Seega, kui kedagi huvitab, kas keegi kepib kedagi või mitte, siis võimaluse korral minge ja küsige asjaosalistelt endilt või oodake, kuni nad ise seda välja näitavad või räägivad.

reede, veebruar 18, 2005

kuidas, kellega, kui palju ja kui mitmekesi

Vot selline teema siis seekord. Tõstatati küll teema usaldusest, kuid sellest veidi hiljem. Mitmeid kordi on ühe härraga tekkinud arutelu sellel teemal, et kuidas, kellega, kui palju ja mitmekesi peaks seksima. Meil on mõlemal selles osas küllaltki erinevad arvamused olnud, kuid arvan, et see tuleb vanuse vahest. Tema on minust pea 10 aastat vanem, seega elukogenum ja vabama suhtumisega seksi. Jätan tema arvamused siinkohal enda teada, sest ehk ta kirjutab neist ise.
Kuid mida mina nooruke sellest arvan.
Kõigepealt kellega? No mitte igaühega, vaid sellega, kes suudab su südame põksuma panna. Ma ei saa neist inimestest aru, kes asuvad vahekorda lihtsalt seksi pärast. Arvan, et hea seksi nautimiseks on vaja tundeid ja niisama "põrutada" ei ole mõtet. Mis see annab? Kas järjekordse märke sellest, et oled kellegagi vahekorras olnud, rikastanud oma partnerite ringi. Seks nõuab koostööd, mida rohkem seda harjutad ühe partneriga, seda paremaks ta ju läheb ...
Kui palju? Nii palju kui tunne ütleb. Kui tuleb tahtmine oma partneriga seksida, siis seda ka tehakse, olenemata sellest, kui tihedalt see toimub. Kindlasti värskelt armunud seksivad tihedamini kui pikemat aega suhtes olnud inimesed. Ja millegi pärast on jäänud mulje, et sageli on meestel sugutung sagedasem. Vale on kindlasti see, kui naine juba pikemat aega ei taha, et siis jäetab ta hooletusse mehe vajadused. Alati on mingi võimalus selle olukorra lahendamiseks. Ja sama peaksid jälgima ka mehed, et naine saaks rahuldatud.
Kuidas? No siin jäägu küll igaühe enda otsustada kuidas seda tehakse. Ma ei pea vajalikuks selle kirjeldamist. Või kui mõni soovib, siis võib selles osas õpetussõnu anda.
Mitmekesi? Öelge nüüd, et olen vanamoodne, kuid seksiks ikka ainult ühe partneriga korraga. Ma ei saa sellest aru, miks peaks kellegi sinna juurde võtma. Kas tõesti oma partnerist ei piisa või miks on vaja vaadata pealt kuidas sõber oma naist "paneb"?
Eelnevalt oli juttu armastusest. Kas pole seks mitte üks armastuse/armumise väljund? Vanemad inimesed ütlevad isegi, et laps pidavat sündima armastusega seksist. Ja keegi on öelud, et armastusega seksist eostuvad tüdrukud.

neljapäev, veebruar 17, 2005

Mis asi on armastus?

Juba eilsest peale kummitab üks mõte - mis asi on armastus ning kas see on olemas ka reaalses elus või ainult filmides ja raamatutes. Loomulikult on armastuse tüüpe erinevaid, kuid mind kummitab just mehe ja naise vaheline armastus. Psühholoogid väidavad, et algul on armumise faas, mis siis kestab kuni kolm aastat ja sealt edasi lihtsalt harjumus koos olla ja elada. Samas räägitakse jälle, et peale armumist kas tekib armastus või minnakse lahku. Mina arvan, et armastus on midagi udus lummavat ja haaramatut, armastus on nagu õiglus. Arutasin seda teemat K-ga ja tema arvamus oli järgmine: "Mõne jaoks on armastus see, et keegi sulle süüa teeb ja su pärast muretseb, teine tahab rahalist toetust, kolmas materiaalset, neljanda jaoks näitab armastust see, kui su eest kangelastegusid tehakse jne. Ma ei usu eriti, et on olemas selline tõeline armastus, nagu filmis ja muinasjutus, et ei suuda ilma teiseta elada. Tänapäeva maailm on niivõrd materiaalne ja elu kiire, et praegu pole keskmisel inimesel aegagi armastada nii sügavalt. Samamoodi võib arutleda, kas on olemas õiglus või headus või puhtus. Iga inimene näeb neid erinevalt, võibolla tulenevalt ka oma taustast... kui sa kasvad üles sellises keskkonnas, kus kõik on enda eest väljas ja igaüks rabeleb ise, siis see, et su eest hoolitsetakse võib juba defineeruda armastusena. Ma arvan, et armastus ei ole see, mida saaks omada või kohe tunda, vaid see, mille poole püüelda... Kas ei ole nii, et vastassugupoolega suhtes esitatakse kõige rohkem nõudmisi ja kui selle vastassugupoole nägemus armastusest ei ole sama, mis sinul, siis ta ei suuda ka neid nõudmisi täita. Siit võime jõuda järelduseni, et ideaalne armastus on siis, kui kahe suhtes oleva isiku nägemus armastuses langeb kokku, siis mõlemad teavad, mida tuleb teisele pakkuda ja mida nad ise vastu saavad."
Siit tekkis jällegi mõte, et võibolla tõesti on sellise tõelise ja puhta armastuse jaoks vaja aega. Võibolla tänapäeva inimene ei tea, mis on armastus, sest tal ei ole tõesti selle jaoks aega. Aega nautida teist inimest, aega teda tundma õppida ja mõista vastspoolt, võtta teisel käest kinni ja jalutada mitmeid tunde koos läbi metsa, valu korral nutta ja saada koos üle sellest valust. Lihtsam on ju teha seda üksi, sest nii läheb kiiremini - nutad üksi patja ja teine tegeleb samal ajal millegi muuga. Metsa jalutama kahekesi minna on mõningate arvates täielik ajaraiskamine. Võibolla siis selle pärast ei teagi enam tänapäeval, mis asi see on, mida nimetati kunagi armastuseks. Aga siiski jääb hinge küsimus, kas kunagi saab tunda sellist asja nagu armastus või jääbki kõik armumise tasemele.

kolmapäev, veebruar 16, 2005

Inimese tahe

Lähed poodi, käid riiulite vahel ringi ja sa ei tea mida sa tahad. Ometi sa tead, et sa läksid poodi, et midagi kindlat osta. Kas see on hajameelsus või on see lihtsalt teadmatus mida tahta? Tekib tunne, et läheks kohe poest välja, kuid ei saa, sest sa läksid ju poodi selleks, et rahuldada mõningaid oma vajadusi või soove.
Olen sageli olnud dilemma ees, et kas minu mõte on soov, tahe või unistus. Või kas neil on üldse vahet. Võibolla nad kõik on üks ja sama Mis vahe on aga soovidel ja unistustel? Minu arvates on unistus midagi sellist, mille saavutamine on võimalik kauges tulevikus või üldse saavutamatu. Soov on aga see, mille täitumisest oleneb su enda käitumine ehk siis see on saavutatav lähitulevikus.
Igatahes peab inimene poodi minnes ja seal olles teadma, mida ta tahab, sest sellega hoiad kokku enda aega.

teisipäev, veebruar 15, 2005

Kadunud pastakad

Kuhu kaovad kõik normaalsed pastakad? Kas neil on mingi oma kogunemine kuskil. Kui iga päev tööl käid, siis on kõik kontrolli all - pastakad ilusti pliiatsitopsis. Eile hommikul ei olnud minu laual mitte ühtegi pastakat, millega oleks võimalik kirjutada. Kuhu nad selle ühe nädalaga kadusid. Asusin siis sekretäri tagavarade kallale, kuid tuli välja, et ka sealt on kõik kadunud. Hei pastakad, ma olen tööl tagasi, palun tulge Teie ka minu lauale tagasi. Teie puhkus on läbi. Ma ei taha enam harlikuga kirjutada ja punase pastakaga on ka nadi allkirju anda.

esmaspäev, veebruar 14, 2005

Mehed-mehed

On ühed kummalised loomad, kellest ei saa sageli aru. Kõik nad on teatud situatsioonides erinevad ja samas mõnes teises situatsioonis käituvad kõik ühte moodi. Kas see on neil sisse kodeeritud või mis? Olen palju selle peale mõelnud eelmine nädal kodus haigena teki all olles ja nüüd tänasel sõbrapäeval, kuid ei ole suutnud välja mõelda, miks see nii on. Miks on nii, et üks mees ajab sul südame sees puperdama (heas mõttes) ja tekitab sellise head tunde, teine on selline kellega jäädki alatiseks sõbraks (tekib usaldus ja hea teineteise mõistmine) ja kolmas on võibolla see, kellest on sul täitsa ükskkõik? Meis kõigis on sees pisike laps, kes tahab ikka ja veel mängida ja vallatu olla, kuid naised näitavad seda harvemini välja. Tädi Mann ütleb meeste kohta, et neil algab puberteet tüdrukutest hiljem, kuid lõppeb 2 tundi peale surma. Võibolla on see tõesti nii ja seetõttu võtavadki nad elu kergemalt. Kas aga ikka võtavad? Võibolla see ainult tundub meile naistele nii. Seesmiselt on nad ehk haavatavamad kui naised ja meie naised oleme need, kes neid vastikult käituma panevad. Naised loobivad sageli üht lauset ("äh, meil polegi mehi vaja"), kuid tegelikutl käib mõte üldjuhul teistpidi. On ju hea kui keegi sulle vahel lilli toob, või kallistab või ütleb ilusaid sõnu ja ta teeb seda südamest. Ühesõnaga hoolib sinust kui inimesest, mitte kui seksobjektist, keda voodisse saada. Eile õhtune film "Gigolo mees" üritaski tegelikult näidata, et alati ei ole naistel vaja seksi, et nad ennast õnnelikuna tunneksid. Millal küll osadele meestele see kohale jõuab ja samuti ka naistele, kes lasevad ennast kohelda seksobjekti ja koduperenaisena. Elada tuleb iseendale, kuid samas selle käigus mitte teha haiget teistele. Ka meesterahvas võib naisterahvale hea sõber olla ja muide, kas pole nii, et meessõber on vahel usaldusväärsem kui naissõber. Äkki naised nõuavad meestelt tõesti liiga palju.
There are big ships,
there are small ships,
but the best ship,
is the friendship!

neljapäev, veebruar 03, 2005

Ja see juhtuski

Suured tänud neile, kes aitasid kaasa üllatuspeo toimumisele. Eriliselt tublid olid naabrid, kes kannatasid kõik selle kära välja. Asjaosalised teavad millest jutt. Sünnipäevalapse eilse näoilme ja tänase vestluse põhjal võin öelda, et asi läks korda. Talle ei olnud seda varem tehtud. Hea oli vaadata, kuidas rahvas ei virisenud - pole kuhugi istuda, pole midagi eriti süüa, pole seda ja teist. Kõik tundsid ennast hästi. Ehk siis olin ikkagi vist hea.
Nüüd aga teen mõned tööd ja lähen koju magama, sest neljast tunnist öösel jäi väheks. Vaim on värske, keha väsind.

teisipäev, veebruar 01, 2005

Varsti juhtub midagi

Teie ei tea vist, mis kohe-kohe saama hakkab? Seda tean ainult mina, kuid tulemust ei tea - kas õnnestub või mitte. Teile ei ütle muud, kui et see on teistmoodi juhtumine, kui viimasel ajal paljudel on juhtunud ja ehk ka lõbus. Eks näis, hoian pöialt ja loodan selle õnnestumist. Minust sai see idee alguse, teostus tuleb teistelt. Ükskord peab ju midagi hästi ka minema. Selle nädala lõpuks peaks teada saama. Olen ma siis halb või hea, aga ehk natuke kaval?

reede, jaanuar 28, 2005

Toimub miskit kummalist

Viimasel ajal olen kuulmas peamiselt kahte uudist - keegi saab lapse või keegi lahutab. Lapse saamine on tore asi, palju õnne teile kõigile ja jaksu pisipõnnide kasvatamisel. Lahutus on suht masendav ja närvesööv protsess. Tean, et sellele otsusele eelnevaid ja järgnevaid tunnetetorme ei oska kirjeldada ma ikka veel praegugi. Samas on mul kahju vaadata K-d, kes on kõige selle alguses. Tahaks talle nõu anda ja säästa teda sellest valust, mis mina kogesin. Kuid tean, et see pole õige, sest sellises olukorras peab inimene ise otsustama ja kõik selle ise läbi tegema, et hiljem ei saaks süüdistada kedagi muud peale iseenda. Tean, et praegu on tal vaja kõige rohkem head sõpra, kes oskab teda ära kuulata igal ajal ja võibolla veidi teravamate küsimustega veelkord mõtlema panna - kas tehtav otsus on ikka õige. Mina olin algul veidi pahane selliste küsimuste peale, kuid rahunedes mõistsin, et olid vajalikud. Tähtsam on mitte kiirustada ja lähedastele seletada, miks sa seda siiski teed ja et see on sinu otsustada, mitte nende. Ja lõppude lõpuks - me elame ükskord elus. Kui see, mis sul on praegu, ei rahulda sind, siis püüdle parema poole. Iga inimene pidavat olema oma õnne sepp - vasarad kätte ja tööle.

neljapäev, jaanuar 27, 2005

Tõde vanaemast

Parim kaasasündinud kingitus lapsele on vanaema.
Vanaema ei ütle lihtsalt „ väga tore“, ta hingab sügavalt sisse, pööritab silmi ning lööb ahhetades kaht kätt kokku. Et oma rõõmu näidata poeks vanaema kasvõi nahast välja.
Vanaemal on eriline seedimine. Ta ei keeldu ilmaski lapselapse valmistatud koogist, kuitahes nätske või kivikõva see ka poleks.
Vanaema on:
*mõeldud kaissupugemiseks;
*see, kes telefonitorus beebi hingamist kuuldes heldimuspisaraid valab;
*hingelt umbes kahekümnene, aga vahest ka kuuene;
*põhjatute käekottidega daam;
*see, kes pead paitab ja nutta aitab, kui lapse lemmikloom ära sureb;
*parim saladusehoidja.
Vanaema...
*võib laulda valesti, aga ta teeb seda toredasti;
*küpsetab maailma mõnusamaid pannkooke;
*on nõus võidu jooksma esimese laternapostini....siis aga istub ta maha ja muutub kentsakalt kahvatuks;
*teab alati, mis ilm parajasti väljas on.
Vanaemal on vanad jalad ja noor süda.
Kõik vanaemad armastavad kirju saada. Ka siis, kui paberil pole muud kui mõni kritseldus või rasvane sõrme jälg.
Vanaema on iga kell valmis möödunust pajatama.
Vanaema on üpris osav puu otsa ronija. Kui lasta tal seda rahulikult teha.
Ühel päeval mõtled , et lõpuks ometi oled lastekasvatamise muredest ja rõõmudest prii. Kuni tunned väikese käe õrna puudutust- ja leiad end taas seotuna – lastelaste armastusest.
Need üllatuskäginad, need rõõmukilked, need mõnumõminad, ununevad, kui lapsed suureks kasvavad, kuid antakse sulle jälle tagasi su lastelaste poolt.
Justnagu needsamad tillukesed käed haaraksid su sõrmi, sind ühe ime juurest teise juurde juhtides- „ Tule vaata! Vanaema, tule!“
Ema hoolitseb selle eest, et lapsel oleks hea, vanaema aga selle eest, et oleks tore.
Vanaema ja laps elavad nagu tänasele päevale. Neil on mahti seisatada, et liblikat imetleda või kassiga juttu puhuda.
Emad peksid tegema näo nagu ei märkaks nad vanaema ja lapse omavahelisi pilguvahetusi. On parem mitte teada, mis neil kahel parajasti plaanis on.
Laps teab , et vanaemale usaldatud salasoovid on kõige kergemad täituma.
Vanaema on alati nõus kuulama eile õhtul telekast tulnud filmi üksikasjalikku ülevaadet.Ja ta elab sündsalt kaasa, olgugi, et ta ise ka filmi vaatas.
Hea vanaema ei pane pahaks, kui sa kell kolm öösel tema kaissu poed. Juhul kui sa ei siple.
Isegi parim vanaema kasutab tõenäoliselt täiesti ootamatuid sõnu, kui sa tema toas kell viis hommikul pisut pasunat puhud.
Vanaema õpetab sulle matemaatikat paremini kui ükski teine. Ta võtab selleks appi karamelle ja šokolaadi ja lõpuks lubab ta sul summa ära süüa.
Vanaema noogutab osavõtlikult kui sa mõne ülesande lahendamise võimatuks kuulutad – hästi rahulikult ja kavalalt tõestab ta sulle, et tegelikult pole see sugugi võimatu.
Vanaemaks saada on ju imetore. Alles sa olid lihtsalt ema ja korraga nagu elav ajalugu.
Lastelaste meelest on see imelik, et vanaema näeb küll vana välja, aga sisemuses on ta ilmselgelt nendega ühevanune.
Kes oskab kõige paremini keeta, küpsetada, tohterdada, lohutada, muretseda ja poputada? VANAEMA!
Vanemad on vahel veendunud, et lapsed on suisa võimatud. Siis on hea, kui keegi pisut vanem ja kogenum neile meelde tuletab, kui võimatud nad ise kord olid.
Kui keegi teine ei kuula, siis teeb seda vanaema.
Vanaemal on õigus öelda: „ Ära pane tähele – see läheb mööda. Tegelikult ka.“
Vanaema teab, et iga asi tuleb omal ajal.
Vanaema on loodud kodusoojuse hoidjaks ja teadmiste edasiandjaks ning lastele lävepaku seadjaks. Vanaema teab , mis on tähtis ja mis mitte. Vanaemalt saad mõõdutunde.
Kallis vanaema , ma soovin, et mul oleks kord sinu paitav naeratus, sinu hellad käed ja sinu helge pilk.
Sa oled lugude läte. Sa oled sild minevikku. Sina nägid ja kuulsid ja puudutasid asju, mis kadusid enne kui minu vanemad ja mina olemaski olime.
Sa oled kaugest maailmast, - mis on sulle niisama tuttav kui minule praegune.
Oma elu annad sa mulle nagu kingituse. Ma hoian seda hästi.
Ma annan selle edasi oma lastele- ja nemad omadele.
(M.Holmes)
Kindlasti on veel palju, mida vanaema kohta head öelda.
Täpselt selline oli ka minu vanaema, kellest tunnen ikka ja jälle puudust. Seega hoidke oma vanaemasid seni kuni teil nad on.

Teateid Pärnus

Teine puhkuse nädal ja enesetunne on supper. Mõtted lendavad siia sinna ja ei taha mitte mõeldagi selle peale, et pühapäeval pean tagasi pöörduma Tallinna ja esmaspäevast tööle. Saugas viibides jõudsin veendumusele, et kõige rahulikum ja parem on ikka olla koos oma perekonnaga (vanemate ja vennaga). Valmistada neile maitsvaid roogi, ajada juttu ja lihtsalt olla kodus. Samas olen ma teatud mõttes kui külaline, sest nende nelja ja poole aastaga on neil teatud oma elurütm välja kujunenud ja see on minu jaoks veidi võõras. Kõige truum on aga koer, kes ei ole oma elurütmi muutnud - magab, sööb, haugub ja liputab saba ning tuleb suurima hea meelega sinuga õue jalutama. Temaga on hea koos olla, sest ta ei tüdine su lobast ega kallistustest ning kõige suurem sõber on siis, kui sa midagi sööd:)
Hommikul vaatasin aknast välja ja silma hakkas üks pisike puu, mis istutati sinna 2003. a suvel ja selle alla pandi ka üks karbike koos kahe vallatuse-okkaga. Aga kui vaadata tänaseni toimunud sündmusi, siis minu vallatuse-okas pani vist sealt putku või unustasin suure ähmiga selle sinna panna. Ega ma ei kontrollinud küll asja, kuid nüüd on see minuga ja ma ei häbene seda, sest olen alles küllalt noor ja võin veel kõike teha. Pole põhjust seda ära kaotada või maha matta, muidu paneb jälle plehku. Noorus on ju ilus ja eks vanaduses peab olema mida meenutada.

reede, jaanuar 21, 2005

No ma enam ei või

Mõni inimene suudab sind oma nõmedusega ikka ja jälle üllatada. Tuled vabatahtlikult oma puhkuse ajal tööle, et ühele hagiavalduse täpsustusele parandused teha ja tähtaegselt asi saata kohtu poole teele. Jõudes hea tujuga tööle selgub, et inimene, kes lubas selle üle vaadata, pole suutnud seda nädalaga teha. Selle asemel, et siis asi nüüd kohe kätte võtta, viidab tema kõige muuga aega. Lisaks arvab, et mul pole muud teha, kui oodata, millal tema sööb oma lõuna, lobiseb kaastöötajatega ja siis asub alles asja kallale. Mida küll selle mehega ette võtta, minu mõistus hakkab otsa saama ja arvatavasti ka kannatus, sest olen tegelikult sellist käitumist kannatanud pea pool aastat ja viimasel ajal läheb asi aina hullemaks. Kas minna koju ja öelda talle, et mul ka ükskõik mis sellest asjast saab, või siis kannatlikult oodata, millal härra Ülbikul on aega ja tahtmist seda tööd teha? Teades ennast, istun kannatlikult ja ootan, sest ma ei saa sedasi kliendile teha. Olen jah selline lollike, kes ei oska koju minna, kui töö on tegemata. Õigem oleks, kui ma istuks praegu kodus ja õpiks laupäeva hommikul toimuvaks nüüdisaja teadusfilosoofia eksamiks.
Miks liiguvad meie seas ringi sellise vastiku suhtumisega mehed, kes arvavad, et nemad on maailmanaba ja naised peavad kõik teda kummardama. Ta arvab, et teab kõigest kõike ja temaga vaielda ei tohi. Kui talle mingi märkus teha, siis oled ülbe ja liiga otsekohene. Tema aga võib igal ajal öelda sulle seda, mis sülg suhu toob. Kui leiad midagi, milles ta on eksinud ja teavitad teda sellest, siis läheb ta kiiremal sammul oma tuppa, sulgeb ukse ja ülejäänud päeva ei suhtle sinuga sel teemal. Kas on olemas võimalusi, kuidas sellele inimesele õpetada paremat suhtumist ja käitumist? Kas keegi suudab kunagi sellele inimesele näidata, et ta ei ole maailmanaba? Kui jah, siis millal? Sooviksin seda sündmust pealt näha.

kolmapäev, jaanuar 19, 2005

Ei ole ma kadunud

Eks paljud on oma blogides juba kirjutanud muljeid v ja e juures toimunud peost. Ei oska neile muud lisada, kui et tõesti oli tore ja suur tänu v ja e-le külalislahkuse eest. Täna hommikul mõtlesin, kui kummalised inimesed Te kõik olete ja seda positiivses mõttes. Iga päevaga õpin teid üha rohkem ja rohke tundma. Elu võib ikka vahel ilus ja lõbus ka olla. Pisarad on kibedad ja naer on magus. Naer annab jõudu. Kas minu positiivsem mõtteviis on tagasi jõudmas minusse? Kas tõesti piisab vahel ühes heast seltskonnast ja üritusest, kus saad "energialaengu" või on siin miskit muud? Üritan siis seda positiivsust tõsta ja mitte langeda tagasi masendusse. Ükskord peab hakkama paistma ju ka minu PÄIKE.
Seoses peatselt saabuvate igasuguste tähtaegadega koolis ja tööl on palju vaja ära teha, kuid äkki kergemalt asju võttes saab neist jamadest kergemalt ja kiiremini ka üle. Pole vaja kõiki asju nii kergelt südamesse võtta, sellega teeb ainult endale haiget ja pakub haiget tegijale rahuldust. Elada üks päev korraga...
Igatahes selle peoga algas minu kahe nädalane puhkus, mida on meeletult vaja. Esimese nädala veedan nüüdiasaja teadusfilosoofia ja -metodoloogia õpikute taga ja lõpetan laupäeval eksamiga ning teise veedan arvatavasti Pärnus vanemate juures magistri tööd kirjutades. Üritan seal kirja panna ka rannas jalutamisel ja pärnakatega suhtlemisel tekkivaid mõtteid. Pärnumaa inimesed ja loodus on palju rahulikumad kui TLN.
Täna on kolmapäev, mul on selged Gadamer, Chalmers ja Grauberg, kuid see on alles vähem kui pool kohustuslikust kirjandusest. Kuna lubasin positiivsem olla, siis - ma jõuan kõik selgeks õpitud, homme hommikul Rapla kohtus ja õhtul 80ndate stiilika peolgi käidud:) Ja kui keegi sõber veel midagi pakub, siis eks leian sõbralegi aega.

neljapäev, jaanuar 13, 2005

Miks on nii ..?

Miks on nii, et elus juhtuvad kõik asjad korraga? Kui läheb hästi, siis läheb kõik hästi. Kui mingi asi millegi pärast valesti läheb, siis hakkab kõik pahasti minema. Kui otsustad elus teha ühe tähtsa muudatuse, siis tuleb ribu-radapidi uusi muudatusi. Vahel, kui ei ole midagi teha ja on vaba aega, mida veeta sõpradega, siis on kõik sõbrad kadunud, kõigil neil on just siis midagi teha. Tegelikult kõik see muudabki elu suht raskeks. Tädi Mann ütleb alati selle peale nii: "Kui praegu on rakse ja kurb, siis varsti tuleb aeg, kus see kurbus ja raskus muutub topelt rõõmuks. Tähtis on see, et sa suudaksid iseenda pärast kõigele vaatamata sellele halvale vastu seista."
Seega, kõigi kiuste, naeratan ja lähen selg sirgelt edasi, et ükspäev tõeliselt jälle rõõmu tunda ja elu nautida.
Muide, siinkohal on vist õige tänada sõpru ja inimesi, kes on mind ja mu vastikuid tujusid viimasel ajal välja kannatanud. Kunagi ehk saate aru, miks ma sellise otsuse oma elus tegin.