Kauneid pühi kõigile!

Kaksikud jõulupeol Pärnus - korralikult kikilpisud ees.

Enne jõulupidu kohtusid poisid minu kursaõe Kerli tüdrukutega (Victoria ja Christina), kes on pea 2 kuud nooremad ja tulid Saksamaalt Eestisse külla.

5. kuud sünnitusest

Eelmisel aastal samal ajal ma juba teadsin, et olen rase ja minu sees kasvavad kaks väikest last. Mäletan hästi, et hinges valitses nii rõõm kui ka hirm. Täna ma vaatan neid kahte tegelest ja ei suuda ikka veel uskuda nende olemasolu. Nad on mu suurim unistus, mis lõpuks täitus ja täielikult - kaksikud poisid. Aasta päevast, mil saime kinnituse meie õnnestumisest, on olnud ülimalt lahe ja täis muutusi igas vallas. Näiteks minu keha - võtsin juurde rasedusega 30 kg ja tänaseks olen sellest u 27 kg jälle maha saanud. Ei mingeid dieete ega kalorite jälgimist, vaid iga päev korralikult 3 söögikorda ja kindlasti üks Magnumi mandli jäätis ning 2-4 tunnised jalutuskäigud Kalamajas. Meie hobid - hetkel ei tegele ma ühegi hobiga ja Jaanusel on aega hobidest tegelda ainult jahil käimisega (söök on vaja ju lauale tuua). Mina tunnen kõige rohkem puudust keraamikast, aga no ei ole võimalust minna tundi, kui poisid söövad iga 2-3 tunni tagant ja ööunne jäävad juba 7-8 paiku (vahel ka 9-10). Jaanus ei saa oma hobidega tegelda, sest ka mina vajan veidi puhust ja abi õhtuti ning nädalavahetuseti. Need on ju ikkagi meie lapsed, mitte minu lapsed ning igati õige on, et laste isa osaleb ka aktiivselt laste kasvatamisel. Seni saan ainult kiidusõnu Jaanuse osas jagada, sest ilma temata oleks mul ikka väga raske kaksikutega hakkama saada.

Juhtunud on ka asju, millele juhumise võimalikkusele ma polnud mõelnud ja mis on meid veel tugevamalt ühendanud ning paneb minu kannatuse proovile Eesti tervishoiusüsteemis. Ametnikud ja tervishoiutöötajad, kellega mina olen kokku puutunud, on enamus nii kibestunud, silmaklappidega ja arvamusel, et nemad ei pea infot jagama, vaid kõike pead sa lugema-otsima internetist. Lisaks ei oska nad suhelda, vaid kipuvad riidlema, hirmutama ja torisema. Kõik see on aga alles algus sellele, mis veel tuleb läbida. Õnneks on ka mõned erandid, kelle ees teen sügava kummarduse ja hoian pöidlaid, et neil inimestel jätkuks jõudu ja tahtmist samamoodi jätkata.

Kui arvate, et ma istun poistega kodus, kui Jaanus tööl on, siis eksite. Alates poiste 2-kuuseks saamisest käime iga esmaspäev ujumas Pirital Naba lasteaias ja detsembri algusest ka neljapäeviti Pelgulinna perekeskuses. Lisaks käime iga teisipäev ja neljapäev ujumas Ravi tn laste taastusravi osakonnas ning poisid said novembris massaaži 2-3 korda nädalas. Varem käisime ka Audentese beebikoolis, kuid jätsime praegu selle pooleli ning käime kord nädalas Anu juures võimlemas-massaažis,et saada Karle lihased tugevamaks ja refleksid tööle. Ujumistundidesse tuleb Jaanus ka, sest alati ei saa treener meiega basseini tulla ja ühe poisi oma ujutada võtta. Kahte ma üksi aga ujutada ei saa kuidagi. Paaril korral olen käinud poistega ka tööjuures töökaaslasi vaatamas ja lobisemas.

Poisid veel ei keera ennast seljalt kõhuli ja tagasi, aga harjutustega, mida kodus iga päev teeme, õpetame neile seda. Mõlemad poisid topivad sõrmi suhu, haaravad asju ja topivad neid suhu. Karli tõstab jalgu juba nii kõrgele, et saab oma varvastest kinni ja suudab ennast küljele keerata. Karle veel ei jaksa seda, aga näha on, et üritab. Kõhuli olles hoiavad mõlemad ilusti pead püsti ja püsti olles ka enam vähem (Karli jällegi paremini). Asju jälgivad hoolega ja vahel pole isegi mahti süüa, sest on vaja ümbrust ja silma torkavaid asju vaadata. Söövad endiselt ainult rinnapiima. Vaikselt tulevad ka hambad, mille tulek teeb aeg-ajalt valu ja poisid kipuvad rinna imemise ajal igemeid sügama rinnanibu hammustades. Omavahel peavad poisid maha juba suured vestlused, mida saadab ka kilkamine. Eriti aktiivsed on nad hommikul 8-9 paiku, kui ärkavad ööunest. Söömise-magamise-mängimised rütmid on vahel ühesugused ja vahel täiesti erinevad. Karle päevased uned on lühemad ja õues olles peab käru liikuma, sest muidu on mõlemad üleval.

Kokkuvõttes võib öelda, et kerge ei ole kaksikutega, aga midagi ületamata rasket ka mitte.

Mann ja Riivo käisid üks reedeõhtu abis, kui Jaanus oli firma jõulupeol.

Käsil on raamatu lugemine.

 Karle stiilinäide, kuidas pannakse käed, kui ei jaksa enam mängida ja uni hakkab peale tulema.

Püksid jalga ja peole minek.

Poisid ikka kasvavad

Ega eriti palju aega kirjutada pole ja seetõttu panen praegu mõned pildid. 
Poiste strateegilised mõõdud 4. kuul said fikseeritud järgnevad:
Karle 5,84 kg ja 61 cm
Karli 6,64 kg ja 66 cm

Hirmud

Pärast sünnitust valdas mind surma hirm - mis saab lastest kui mina ära suren, äkki mõni laps sureb ja kuidas me saame lastega hakkama, kui Jaanus ära sureb. See hirm käis mul vähemalt korra päevast peast läbi ja tõi endaga kaasa rohkelt pisaraid. Õnneks sai selle asjaga tegeldud ja selline paaniline hirm surma ees sai paari nädalaga läbi.
Nüüd aga taban ennast alati, kui lapsed magavad tavapärasest kauem, kontrollimas, et kas nad ikka hingavad. Mõistusega saan täitsa aru, et ongi normaalne söögivahede ja unede pikenemine. Öösel ärkan isegi ülesse, kui söötmiste vahe on pikem tavalisest. Tundub nagu ma oleks kanaema ja pabistan liiga palju. Mis ma siis teen, kui lapsed iseseivamaks saavad ja omapead uitamas käima hakkavad? Või harjub sellega ära ja see on üks osa lapsevanemaks kasvamisest? Ma tõesti loodan, et must ei saa sellist üle muretsevat ema ja praegu toimuv on täiesti normaalne, osa lastega harjumisest.

Palju õnne meile!

Täna on poistel sünnipäev, said teised 3.kuuseks. Need kolm kuud on möödunud kiirelt ja väga põnevalt. Poisid kasvavad mühinal. Eelmine nädal arsti juures fikseeriti järgnevad mõõdud - Karle 59 cm ja 4,71 kg ning Karli 61,5 cm ja 5,71 kg. Panin ritta pildid, et näeks kuidas ja palju nad kasvanud on.



13. august 2012

09. september

14. oktoober

Käib tõsine arutelu :-)

Pikkust viskavad mõlemad poisid korralikult ja nii olen pidanud mõned riided, mida enne vaatasin, et suured, kordagi selga panemata kokku pakkima. Õnneks ei ole me pidanud kõiki riideid poistele ise ostma, vaid meil on head sõbrad ja sugulased, kes on oma laste riided meile kinkinud. Nüüd siis olen mina valmis juba esimesi kotikesi kellelegi edasi andma (nr 50 ja 56) ja kui keegi teab kedagi, kes tunneks neist rõõmu, siis võtku meiega ühendust.

Poistest on kõvasti rõõmu, aga on ka päevi ja tunde, kus ma tunnen suurt kurbust, sest ma ei saa aru, miks laps nutab või miks ta nii palju nutab. Neil hetkedel soovin, et oskaksin tema mõtteid lugeda. Eriti hull on, kui mõlemad korraga nutavad ja siis tahaks olla 4 käega ja mõlemad lapsed korraga sülle võtta. Karle nutab suhteliselt harva, aga Karlil on ikka muresid tihti. Üldse armastab Karli rohkem süles olla kui põrandal või voodis lamada. Karlele aga meeldib võimalikult palju tissi otsas rippuda. Erit õhtuti ja ega ta siis ei söö, lihtsalt hoiab tissi suus ja karjub, kui selle ära julged võtta. Päeval üksi olles ei jõua ma mitte midagi muud teha, isegi lugeda ei ole jõudnud.

Öösel magavad poisid ilusti - Karle 4-7 tundi jutti ja Karli 3-4 tundi jutti, vahepeal söömata. Päeval mingit kindlat rütmi neil veel pole ja nii magavadki vahepeal 30 minutit ja siis 3-4 tundi. Ärkvelolekud muutuvad aina pikemaks ja ka basseinis ja vannis jaksvad juba kauem olla. Ujumas olen viimased korrad käinud nendega üksi ja tunnis lihtsalt treener Reet võtab ühe lapse enda ujutada. Ujumine meeldib mõlemale väga ja Karli tegi Reedaga viimati oma esimese sukeldumise. Läks hästi ja ei mingit kisa. Ujumise ajal mõlemad vehivad ilusti käte ja jalgadega nii selili kui kõhuli ujudes.

Minu mehed - abikaasa, vend Karliga, isa Karlega ja vennapoeg Rainis

Katsikulisi on meil vähe käinud ja nendega on üldse kummalised lood. Millegi pärast tahtsid kõik kohe esimesel kuul meile külla tulla ja nüüd, kui oleme valmis külalisi vastu võtma, ei ole enam keegi eriti tulemas. Küllas käisid vahepeal Jaanuse vend perega ja minu vend koos naise ja noorema poisiga ning minu isa. Ema ja venna üks laps ei saanud kahjuks seekord haiguse tõttu tulla, aga vast nad ka varsti tulevad.

Puhkame Hiiumaal

Kuna algas jahihooaeg ja Jaanus on meil jätkuvalt jahimees, siis pakkisime asjad ja tulime nädalaks Hiiumaale Jaanuse vanemate juurde nö puhkama. Auto oli maast laeni asju täis. Poistele on see esimene sõit Hiiumaale ja esimene kord kodust eemal ööbida ja elada. Praamisõit sobis neile hästi, kuid Karlile ei sobinud miski pärast seekord autoga sõit. Loodan, et see oli ajutine ja koju sõites ei ole enam sellist kisa nagu Hiiumaale sõites.

Poisid on siiani ennast siin väga korralikult üleval pidanud - õues magavad nii 3 tunniseid unesid, söövad vahepeal ja siis magavad edasi. Ka öösel on üks unetsükkel läinud juba 3-4 tunnikseks (võrdluseks, et esimestel nädalatel olid need nii 1-2 tunnised). Kisa teevad ainult õhtul ja sedagi mitte gaaside pärast vaid võitlevad une vastu. No ei saa mina aru, mis pärast enne ööunne jäämist on neil sedasi vaja võidelda - silmad on krillis peas aga magama ei jää ja on pahurad, kui silm kinni vajub. Kuna ämm ja äi teevad söögid, käivad poes, koristavad ja hoiavad minu söömise ajal lapsi ning lapsed nii hästi käituvad, siis ma olen nagu puhkusel. Kasu on sellest kõvasti, sest tunnen kuidas tervis läheb ka aina paremaks.

Karli avastas ellmine nädal, et käed on ühed vahvad asjad - neid saab kokku panna, sõrmedega mängida ja isegi suhu leiavad nad aegajalt tee. Karle paistab see nädal avastavat oma käsi. Pead tõstavad kõhuli olles mõlemad, püstises asendis hoiab Karli pead paremini kui Karle. Paar korda päevas on nad ka tunni üleval ja siis käib kõva seletamine nii meiega kui ka omavahel. Väga lahe on seda vaadata. Kasvavad mõlemad mühinal ja koju jõudes võin kõik nr 56 asjad kokku pakkida ja kasutusse võtta juba järgmise suuruse.

Enne Hiiumaale tulekut oli korrapärane perearsti juures käik, kus muude ülevaatuste käigus fikseeriti ka poiste kaalud ja pikkused - Karle 4,41 kg ja 56 cm ning Karli 5,38 kg ja 58 cm. Poiste kaalu ja kasvu vahe väheneb kõvasti ja varsti ongi Karle Karlile järgi jõudnud. Kiita saime ka taastusravi arsti juures, sest poisid on väga hästi arenenud. Soovitati jätkata nende harjutustega, mida juba teeme ja õpetati ka uusi. Jätkuvalt on aga iga arst eri arvamusel, et kas poistel on korrigeeritud vanus või ei. Minu jaoks sel vahet pole.

Paljud küsivad, et kas raske pole kaksikutega. Ega ta lihtne pole jah, aga täna võin juba öelda, et alguses oli raskem ja nüüd tundub kergemaks minevat. Väga suur abi on Jaanusest, kelleta ma toime ei tuleks ja kes on väga lahe isa oma lastele juba praegu. Näiteks ei oska mina lapsi vannitada, sest seda on siiani teinud ainult Jaanus ja ka mähkimises oli ta alguses minust osavam. Õhtuti käib Jaanus paar tundi lastega jalutamas ja sel ajal saan ma siis kas puhata, omi asju teha või koduseid toimetusi teha. Beebikoolis Reeda juures ujumistundides käime ka kõik neljakesi ja mul ikka värisesid käed esimesel korral basseinis. Raske on mul siis, kui olen üksi nendega ja nad mõlemad tahavad midagi korraga - süüa, niisama sülles istuda, süles jalutamist, süles magama kussutamist. Minul on aga ainult kaks kätt ja korraga ei saa ju neid sülle võtta. Samas tundub, et nad hakkavad vaikselt juba leppima ka sellega, et mind on üks ja neid kaks.

Pilte meie elust

Kui ma veel suur olin ...

.. käis üks väga lahe fotograaf Krista Kõiv meie ootust pildistamas. Lahe vaadata, kui suur ma ikka olin. Juhuse tahtel (kuna poisid otsustasid pea kuuke varem sündida) on pildid tehtud viimasest raseduse nädalast, kuigi nii polnud plaanitud. Ilusaid pilte tegi Krista palju ja kõik tehtud Kalamajas.



Ongi kuused

 Karli

 Karle

Ajakiri Eesti Jahimees kõrval, et saada aru kui pisikesed Karle ja Karli on

Esimene kuu möödas poiste sünnist ja läinud on see väga kiirelt. Olnud on nii rõõmu kui kurbuse pisaraid, kuid arvan, et see on täiesti normaalne. Kogeda oleme saanud ka magamata öid, sest Karlil on koolikud, mis algavad õhtul 6-7 ja lõppevad öösel 1-2 paiku ning vahel hiljemgi. Jätkuvalt magavad poisid 1,5-2 tundi ja siis nõuavad süüa. Mõlema söötmiseks ja mähkimiseks kulub kokku tunnike. Seega mu päev koosneb 3-tunnistest tsüklitest ja poiste magamise ajal magan ka ise, söön või olen niisama. Söövad vahel eri aegadel ja vahel ühel ajal. Niisama kisa ei tee ja seetõttu on meil päris hästi läinud. Vannitamisega (tegelt ujutamisega) tegeleb Jaanus, sest tema õppis seda Reedalt, kui viimane käis meil kodus seda õpetamas ja vaatas üle, kuidas on lood imetamisega. Reeda põhitöö ongi beebide ujutamine ja imetamisnõustamine ning temalt saan alati oma küsimustele laste toitmise ja hooldamise kohta vastused.

Jalutamas oleme käinud nii kandelinade kui ka käruga ja üritame iga päev vähemalt kord väljas käia. Kui mina ei jõua päeval jalutama minna, siis on Jaanus õhtuti käinud ja oleme ka kõik koos terve perega jalutamas käinud. DD on alati kaasas, kui jalutama lähme ja nii oleme ka paaril korral Kalamajas välikohvikustes käinud, et ma saaks tuulutada veidike.

Kasvavad poisid hästi ja tänase seisuga kaalub Karle 2,68 kg ja Karli 3,73 kg. Karlele lähevad veel selga nr 50 riided, kuid kohe kohe jäävad need talle lühikeseks (laiusesse on need riided veel suured). Karlile lähevad juba nr 56 riided. Söögiisu üle kumbki ei kurda ja no õnneks ei jää ma ka hätta nende kõhu täitmisega.

Ise maadlen endiselt hemoglobiiniga, sest ei taha see kohe kuidagi tõusta. Peedist ja peedimahlast on mul isu nii täis, et puhtalt mõte sellele ajab öökima. Kõik muud haavad paranenud ja kõhulott on suhteliselt väike. Raseduse eelseid riideid pole veel selga proovinud, kuid kaldun arvama, et ei mahu neisse ja nii käingi rasedate teksadega edasi. Kehakaalu tuli lõppkokkuvõttes rasedusega juurde pea 30 kilo ja järgi on sellest juurde võetud kaalust tänaseks 12 kg.

Ootus sai otsa ja valu läks üle ...

... nüüd väikesed pojakesed ongi mu süles. Ehk siis 16. juuli 2012 (esmaspäev) kell 23.20 ja 23.54 sünnitasin pojad Karle (2138 g 45 cm) ja Karli (2690 g 45 cm). Esimesi valusid tundsin pühapäeval, kui kuulasime Pärnud PS-il jazzi. Öösel läks valude vahe aina lühemaks ja kell 4 ajasin Jaanuse ülesse, sest valude vahe oli 6 minutit. Ma polnud päris kindel, kas need ongi need õiged valud või siis valed valud, millest palju räägitakse. Igaks juhuks pakkisime asjad ja sõitsime koju Tallinna. Tallinna linnapiirist üle sõites kadusid igasugused korrapärased valud, jäi vaid tuim seljavalu. Käisin kodus veel vannis ja ka see valu kadus ära. Arvasin, et no olidki valed valud ja käisime Jaanusega linnapeal (söömas, poes) ega muretsenud üldse. Tagasi koduteel hakkas jälle selg vaikselt tuikama ja pugesin kodus taas sooja vanni. Öö otsa olin  magamata ja vannis tuli mõnus tukka peale. Ärkasin äkilise valu peale kõhus ja seljas ning see kordus uuesti 10 minuti pärast. Kell oli selleks ajaks saanud juba 15.00 ning peale lühikest konsulteerimist ämmaemandaga, otsustasime sõita siiski näitama oma südame rahustamiseks. Meist keegi ei arvanud, et sünnitus pihta hakkab. Algas ju just 36+ nädal ja ma olin oma hinges ikka arvanud, et vähemalt see nädal saab täis ja siis alles hakkan ootama sünnitusvalusid või midagi sinna kanti.

Haiglas tuvastas ämmaemand, et avatus juba 7 cm ja korralik sünnituse I etapp on käimas. Valude vahesid ma ei osanud enam jälgida ja kas sellel oligi vahet enam. Kuna aga viimane UH prognoosis ühe poisi kaaluks alla 2,5 kg, siis pärast pikka mõtlemist ja kaalumist otsustasime siiski sõita sünnitama keskhaiglasse kus saab kohe olla lapse juures või teda vaatamamas käia, kui peaks olema vajadus ta kuvöösi ja lastetuppa paigutada.

Läbi õhtuse tipptunni sõitsime keskhaiglasse, kus meid juba oodati ja suunati kohe sünnitustuppa. Haiglas sain selga räbaldunud öösärgi ja hommikumantli. Edasine toimus tegelikult suhteliselt kiiresti, sest esimesed tuhud olid juba kell 21 paiku ja esimene laps sündis 23.20. Detailsemalt ülejäänud sünnitust ei hakka kirjeldama, aga sünnitus läks suhteliselt ilusti ja minu arvates pole see midagi hullu, kui oled ise piisavalt ette valmistunud ja ei anna sünnitamisel alla. Ühtegi valuvaigistavat abivahendit ei kasutanud, lihtsalt hingasin valude ajal nii nagu rasedate joogas olin õppinud. Sünnitusvalu on jah suur (eriti presside ajal), kuid kõik see valu läheb sekundiga meelest kui laps antakse sulle kätele. Ma suutsin kahe lapse sünni vahel isegi nalja visata, sest tõesti kõik see eelnev oli juba meelest läinud. Palju abi oli sünnitusel kallist mehest ja tugiisikust Tiinast. Palju positiivsemalt meenutaksin sünnitust ja sünnitus oleks kiirem olnud, kui haigla personal teeks ka nii, nagu nad räägivad, et nemad teevad ja nemad pooldavad. Aga see selleks ja ei hakka sellest negatiivsest poolest kirjutama, vaid kirjutan otse haiglale tagasiside.

Koju saime laupäeval ja tänaseks söövad mõlemad poisid ilusti rinnast piima ning elutempo ja tegemised keerlevad täpselt nende järgi. Pisema poisiga oli alguses söömisega raskusi, sest haiglas anti need paar päeva mil ta kuvöösis soojas oli, süüa pudelist ja ta ei osanud rinda õigesti imeda. Tänagi ajab ta suu torru (ma ütlen selle kohta lutipudeli suu), kui on väsinud aga tahaks süüa. Kui valust veel rääkida, siis laste imetamine on esimesed nädalad ikka suhteliselt valus ja nii mõnigi söögikord hoian hambaid ristis. Õnneks läheb iga päevaga aina kergemaks imetamine ja piima puudust ei ole.

Külalisi (sh ka vanavanemaid) ei võta me vastu vähemalt kaks kuud, sest esiteks selle ajaga areneb poistel immuunsüsteem välja ja meil ei ole vaja, et keegi külla tulnutest kogemata mõne viiruse või haiguse toob. Teiseks ei ole ma ise võimeline täna külalistega tegelema - pole aega ja jõudu ega ka tahtmist. Ma tunnen, et praegu on meil kõigil vaja aega ainult meie perele, harjumaks üksteisega ja loksutamaks paika oma tegemisi ja toimetamisi. Luban, et poisid ei kao kuhugi ära ja kõik jõuate hiljem külla tulla, kui veel tahate. Teil endil on ka ju toredam, kui poisid juba hoiavad pead, on ärkvel ja mina ei istu ainult magamistoas teie külaskäigu ajal. Samas, kui trehvame kuskil tänaval, kui me jalutamas oleme, siis piiluda saab ikka härradele näkku :-)

(Vasakul Karle ja paremal Karli, 23.07.2012)

Täna saavad poisid 2 nädalaseks ja see õnnetunne ning õnnepisarad ei kao, kui vaatan neile otsa või mõtlen neile. Ma olen lõpuks, peale 5 aastat ootamist ema ja meeletult õnnelik selle üle ning mulle tundub, et ka mu abikaasa on ääretult õnnelik. Minul on vedanud mehega ja lastel on vedanud isaga, sest nii tublit, toimekat ja muretsevat isa ning meest annab vaid tahta.

Savitamine

Pulmade organiseerimise ja laste sünniks ettevalmistumise vahepeal olen ikka jõudnud keraamikas ka käia. Mõned tehtud tööd alljärgnevalt.

Meie päev ehk väiksed pulmad

Veebruaris, kui tähistasime Jaanusega oma 7. aastapäeva tegi Jaanus täpselt temale omaselt mulle abieluettepaneku. Vastus oli koheselt teada ja kui asusime arutama, et kuidas kumbki seda päeva ette näeb, siis tuli välja, et mõlemal pea ühesugune ettekujutus sellest - kahekesi Hiiumaal inimtühjas rannas, ei mingit pidu ja pillerkaart, vaid päev meile endile ja teistele räägime siis, kui asi tehtud.

Kuupäeva valik oli ka lihtne. Mõte oli vanematele teatada ikkagi samal õhtul ja ühise laua taga, aga kuidas sa seda teed, kui ühed Hiiumaal ja teised Pärnus. Läks aga lihtsalt, sest me olime kinkinud jõuludeks mu vanematele nädalavahetuse Hiiumaal Hõbekala külalistemajas 29. juunist 1. juulini ja no paras ju teha siis 30. juuni registreerimine ja see pidulik õhtusöök, kus oma päevane tegu teatavaks teha. Ettekäändeks tõimegi vanematele, et istume lihtsalt kõik koos ühise lauataga, sest palju ikka seda juhtub, et kõik ühel ajal ühes kohas on. Manni ja Riivo (mu nö asenduspere) saime ka väga lihtsalt samasse punti samal ettekäändel.

Registreerimise kohaks valisime Hirmuste ranna, sest seal ei käi pea üldse inimesi ja oli täpselt selline koht kuhu kohale jõudes tekkis see "vot just see on õige koht" tunne. Oli ka teisi ilusaid randu, kuid see oli see kõige-kõige.

Pulmade ettevalmistus sujus väga lihtsalt ja nii mõnedki asjad laabusid ise. Jaanusele saime ülikonna poest ja mina lasin kleidi õmmelda salongis Pärl, sest rasedale pruudikleidi ostmine kuskilt salongist oli võimatu (pole lihtsalt ühtegi). Sõrmused pidid olema erilised ja pöördusime ehtekunsti stuudio Gramm kunstniku Maarja Niinemägi poole, kes valmistas meie soovile vastavad sõrmused valgest kullast. Sõrmuste sisse lasime graveerida lisaks traditsioonilisele ka kolm sümbolit - usk, lootus armastus. Pruudikimbu tegid lillepoe Masha töötajad ja kimbu lillede (pojeng ja freesia) ja värvivalik (roosa) tuli Jaanuse lipsu värvist.

Kuna ma Hiiumaal eriti juuksureid ei tea, siis Tallinnas oma juuksur Renaldo Paabeliga sellest rääkides tegi viimane ettepaneku, et tuleb ise Hiiumaale ja teeb mulle soengu. Nii läkski ja no tema tööga võib alati rahule jääda, sest soeng pidas vastu pikale päevale ja vihmale ning tuulele. Meigi tegi Kristel Mutt.

Meie plaanist teadsid ainult kaas asjaosalised - notar (Maira Kattel), fotograaf (Marje Kärner), juuksur (Renaldo Paabel) ja õhtusöögi korraldaja (Kätrin ja Siim Rätsep).

Reede õhtul Hiiumaale jõudes jätsime kõik pulmadega seotud asjad autosse ja laupäeva hommikul ütlesime Jaanuse vanematele, et lähme lihtsalt randadesse ja metsadesse kolama ning kui jõuame, siis tuleme enne õhtusööki läbi.

Registreerimiseks plaanitud kellajal sadas Hirmustes paduvihma, kuid peale 1,5 tunni seiklusi mööda Hiiumaad, kui otsisime kohta, kus ei sajaks ja oleks ilus siiski registreerida, sai vihm Hirmustes läbi ja kell 16. 30 seisimegi neljakesi rannal ja üritus sai alata. See hetk jääb vast meile mõlemile alatiseks meelde ja seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada.

Pärast registreerimist väike fotosessioon ja tuligi sõita õhtusöögile vanematega. Vot siis tuli alles närv sisse, et kuidas vanemad reageerivad. Õnneks "kere peale" ei saanud, kuid pahased olid küll, et pidulikult neil riidesse ei palunud õhtusöögiks panna. Õhtusöök möödus lõbusalt ja vahepeal helistasime ka vendadele, et uudisest teada anda. Sõpradele teatasime osadele helistades, teistele sms-i teel ja ülejäänutele fb kaudu.

Vot sellised olid ettevalmistused ja oli iseenesest meie päev.

Vanavanemate kingitus

Minu vanemad (ehk siis edaspidi Pärnu vanaema ja vanaisa) kinkisid poistele esimesed rattad. Välja valisime muidugi vankri ise, kuid ega erilisi kiidusõnu kaksikute vankrite valiku kohta pole. Autosse mahub see isend vaevu-vaevu ja DD peab kahjuks loovutama oma koha autos vankrile ja ise istuma eesistme jalutsis.
Suured-suured tänud minu vanematele selle kingituse eest!

Puhkus ja järelkaja

Nüüd siis juba 2 nädalat puhkusel olnud ja hakkan vaikselt harjuma selle koduse inimese eluga. Esimene nädal kippus ikka elu samas tempos minema, mis tööl olles ja kuidagi ei tahtnud kohale jõuda, et enam ei pea nii umbes 2 aastat tööle minema. Nüüd on ainult pere ja kodu. Teed plaane järgmiseks päevaks ja kui ikka tunned hommikul, et täna ei taha kohe mitte midagi teha, siis vat ei teegi. Millal mul veel muidu selline aeg tulevikus tuleb, et võin rahulikult terve päev voodis pikali olla ja mõtiskleda või raamatut lugeda või lihtsalt teleka ees igasugust jura vaadata.

Mõtiskleda oli päris palju ja eriti arvestades viimaseid kommentaare ning nendest tingitud vestlusi sõprade ja perega. Sain järjekordse õppetunni ja olen edaspidi teatud asjade (ja inimeste) suhtes targem, kuid ei kaota oma positiivsust. Tänud kõigile, nii kritiseerijad kui toetajad, et andsite mulle mõtlemisainet! Arvatavasti mitte ainult mulle, vaid ka teistele selle blogi lugejatele. 

Hoiatuseks edaspidiseks - kõik solvavad kommentaarid lähevad kustutamisele, sest ma arvan, et teise inimese blogi ei ole koht, kus teda solvata. Mina ei ole kunagi kellegi teise blogis käinud kedagi solvamas ega kritiseerimas ja ei tee seda ka tulevikus. Kui kellelgi on midagi öelda (nö must pesu pesta minuga), siis kohtume ja klaarime selle omavahel ära nagu on kombekas haritud täiskasvanud inimestele.

Keraamikas tehtud tööd

Keraamikas igast asju tehtud vahepeal, kuid paremad palad saavad siia ülesse.

Kaua tehtud väikestviisi serviis. Meie pere pudrukausid, kruusid ja piimakann.
 
Vaas, wc-harjahoidja ja wc-sse prügikast nerikomi tehnikas.

Suur palve

Ei hakka iga postituse juurde kirjutama, aga mul on tõesti suur palve kõigile lõpetada jutud stiilis: sa ei jõua, sa ei saa, sul läheb raskeks, oi-oi mis elu sa nüüd küll elama hakkad, no said nüüd endale jama kaela jne. Mina olen mina, minu pere on minu pere ja elab oma elu ning keegi ei tea täna, kuidas meil elu kujuneb peale laste sündi ja milline üldse on laste sünd. Ma olen tõsiselt väsinud sellest negatiivsest vastukajast ja ma ei saa aru, miks nö hirmutatakse noort ema tulevase ees. Mis kasu sellest on? Miks keegi ei räägi positiivseid lugusid oma kogemustest? Väheusutav, et neid ei ole. Kuidagi tundub, et inimesed on nii negatiivsed ja see tekitab olukorra, kus ei tahagi kellegagi jagada oma mõtteid neil teemadel. Ma olen viimase 6 kuu jooksul kohanud ainult paaril korral julgustavaid ja positiivset tagasisidet.

Mulle öeldi kunagi, et ma ei saa kunagi lapsi - aga näe, nad kasvavad mu sees ja juba on käimas 25+ nädal.
Mulle öeldi, et kaksikrasedus on väga ohtlik ja raske ning mu keha ei pruugi seda kanda jaksata - pole siiani ühtegi probleemi seoses rasedusega ja käin endiselt iga hommik koeraga, samal ringil mis varemgi, jalutamas. Elan tavapärast elu teatud väikeste erisustega, mis on igale rasedale kohustuslikud jälgida.

Ma ei ela roosa-mannas ja tean isegi väga hästi, et kaksikud võivad sündida enneaegsetena, sünnitus võib olla väga valus ning elu beebidega ei ole jalg üle põlve istumine. Teie keegi ei ole mina ja keegi ei saa öelda, kas mu sünnitus ja laste kasvatamine saab olema rakse või kerge. Ei saa ma isegi seda oletada, sest ma pole kunagi sünnitanud ja oma lapsi kasvatanud. Olen elanud kõik need 26 nädalat päev korraga ja jätkan seda sama siis, kui lapsed on sündinud, sest me keegi ei tea, mis homne toob. Ma naudin tänast päeva ja olen tänulik iga päeva eest, olgu ta siis raske või kerge. Kui on raske, siis mõtlen, et kellelgi on veel raskem ja me ei tea keegi kunagi kui raske või kerge elu teistel on.

Lisaks tuletan kõigile meelde, et igale inimesele antakse täpselt nii palju kui ta kanda jaksab ja ma ei ole üksi. Mul on suurepärane laste isa ja elukaaslane Jaanus, igati abivalmis ja toetavad vanemad ja sõbrad. Nende sõprade hulgas on ka mitmeid kodusünnituse ämmaemandaid ja tugiisikuid, imetamisnõustajaid, laste toitumise, liikumise, ujutamise jne spetsialiste, kes on alati mu kõrval olnud just siis kui ma neid vajan ja on kindlasti ka edaspidi oma nõu ja jõuga. Ärge kahelge, et me ei saa Jaanusega hakkama või et me ei küsi abi, kui seda tõesti vajame. Seetõttu ma tõesti palun lõpetada kõik negatiivsete kommetaaride kirjutamine siia raseduse, sünnituse ja laste teemadel. Äärmiselt tänulik olen aga positiivsete kogemuste jagamise eest ja igasuguse kasuliku info eest nendel samadel teemadel.

Kõik edeneb hästi

Kasvan iga päevaga aina suuremaks, õigemini kõht kasvab. Vahepeal oli hirm, et olen liiga palju korraga kaalust juurde võtnud, sest tänaseks on kokku kaalu juures 15 kg ja käimas 26 nädal. Ämmaemand aga rahustas maha, et kõik mõõdud on normis ja soovitas jätkata sama eluviisi, mis tänaseni. Suurim muutus toidueelistusel on meeletu magusa isu, mida ma natuke ikka üritan talitseda, kuid kes rase olnud teab, et see on ääretult raske ülesanne. Minu suured sõbrad on sefiir, ploomi koorejäätis (see ekrtra rammus) ja muud head magusad, kuid mitte rasvased, küpsetised ja maiustused. Üks õhtu sõin isegi Jaanuse jäätise ära, sest ta polnud ise seda 2 õhtu jooksul ära söönud ja ma arvasin, et läheb teine muidu halvaks :-)

Poisid on aktiivsed ja eriti parempoolne. Vinge on vaadata pikali olles, kuidas kõht elab oma elu ja naerma ajab, kui mõlemad korraga müdistama hakkavad. Juba praegu saab aru kui erinevad isiksused nad on ja mis neile meeldib ja mis mitte.

Tööl on jäänud käia 8 tööpäeva, kui suudan selle 8 päevaga uuele inimesele kõik asjad üle anda ja vanad otsad ise ära lõpetada. Mingi aeg (eriti kui tööl oli väga raske) ootasin väga seda viimast tööpäeva. Täna jällegi tekib vaikselt kurbus hinge. Kahju on lahkuda seltskonnast, kes on nagu teine pere ja kellega koos olen viimased 2 aastat võidelnud ühiste eesmärkide nimel. Kõik nad on omamoodi armsad ja selgeks on saanud selle ajaga kõigi nende erisused ja teadmine, kuidas kellega kõige parem asju ajada on. See on teadmine, mida ei ole võimalik uuele inimesele edasi anda. Eks ma elan nende tegemistele ka edasipidi kaasa, sest ei ole võimalik keerata nii toredatele töökaaslastele lihtsalt selga ja mitte enam suhelda. Ma loodan südamest, et ka nemad minust nii mõtlevad, mitte ei plaksuta rõõmust käsi minu äramineku üle.

Puhkusele jäädes tuleb hakata vaikselt kodu ette valmistama poiste tulekuks ja poistele vajalikke asju ostma. Käru on broneeritud, turvahällid ja riided vaja osta ning ega muud suurt oskagi osta. Eks saab ju hiljem poest juurde osta, kui millegi järgi peaks vajadus tekkima. Korduvkasutatavatest mähkmetest tuleb miski valik teha ja nö proovieksemplarid ära tellida, sest ega tea ju mis poistele sobib just kõige paremini. Õnneks on häid inimesi, kes jagavad oma kogemusi ja infot nendest mähkmetest ning ma olen neile kõigile väga tänulik selle eest.

Keraamikas käin edasi kuni poiste sünnini ja eks mõni päev saab ka mõned keraamika pildid ülesse pandud. Kohati tundub, et ideid tegemiseks on rohkem kui jõuan asju ära teha. 

Pool läbi ja pool veel ees

Tänaseks on siis pool raseduse aega läbi ja pool veel ees. Seni on küll väga kergelt kõik läinud. Kehakaal on Jaanuse omast juba suurem ja kõhuke päris korralik ees ning kasvab iga päevaga. Mäeltan, et üks töökaaslane oli pea sama suure kõhuga, kui läks lapsehoolduspuhkusele.

Hästi on aru saada, kui erinevad on kaksikud. Parempoolne on selline aktiivsem ja seda nii päeval kui õhtul. Vasakpoolne tundub olevat rahulikum ja talle ei meeldi (aga võibolla just meeldib) vaikus, sest siis hakkab aktiivsemalt liigutama.

Järjekordselt sain sügavalt pettuda riiklikus polikliinikus (raseduskeskuses) ja oma hinge rahustamiseks kolisin üle erakliinikusse. Võibolla olin tõesti üks vähestest, kes jäi süsteemi hammasrataste vahele, kuid see jättis väga ebakindla tunde mulle ja tegi ainult tuju pahaks. Ma pean ikka asjadest aru saama, et miks midagi tehakse, kuid kui arstid ei suuda mulle normaalselt (st mitte mõnitavalt ja selgelt) seletada asju ja iga külastusega vahetub arst, siis see ajab ühe raseda endast välja küll. Seda enam, et kui mul on kõik korras ja iga 4 nädala tagat teeb uus arst ultraheli, sest ei suuda leida laste südametööd või tahab veenduda, et kas mul ikka on kaksikud. Kusjuures, ämmaemandani ma veel ei jõudnudki nende 5 korraga riiklikus ja põhjust, et miks ma arstide järelvalve all olen, ei öelnud keegi. Mul on vaja stabiilsust, arusaadavust asjadest, mõistvat arsti/ämmaemandat ja meelerahu. See ei ole palju palutud ja seda saan kahjuks täna erakliinikus.

Kolmapäeval aga lähme selle tuntud ja kiidetud ultraheli tegija juurde ultrahelisse ning kui hästi läheb, siis saab teada ka laste sood. Sisemuses olen kaheks, sest üks osa tahaks teada (kas sisetunne on õige) ja teine osa jälle, et las jääb üllatuseks. Lõpliku otsuse teeme kohapeal.

Nii on jah

Kindlasti on nii mõnelgi bloggilugejal tekkinud kahtlus, et meie perre on oodata varsti pisiperet. Küsida on julgenud aga vähesed, sest eks see on selline tundlik ja isiklik teema. Ütlen siis kõvasti ja selgelt välja, et paisun jah ja käimas on juba 18. nädal. Kõik püksid-seelikud-kleidid olen ära pakkinud, sest ükski ei lähe enam selga-jalga. Punnu on päris korralik ees ja laste liigutusi tunnen juba 24.02 õhtust. Nende sugu veel ei tea ja ei kiirustagi teada saama. Oleme õnnelikud nende üle olenemata nende soost, sest nad on väga kaua oodatud lapsed.
Tähtaeg on augusti keskel ja eks näis, kas peame seni vastu või otsustavad varem tulla. Senini on enesetunne väga hea ja erilisi raseda isusid/tujusid pole. Olen alates novembri lõpust elanud päeva korraga, jätkan sedasi ja olen iga õhtu tänulik, et päev möödus edukalt.

Naeratus näol

Enamus langevarjureid mäletavad oma esimest väljahüpet täiesti töökorras lennukist ja sellele järgnenud mitmepäevast või lausa nädalast naeratust näol. Mina nimetan seda õnnetundeks, mälestus millestki esmakordsest mis ei kustu kunagi ja sellele tagant järgi mõeldes tuleb ikka ja jälle naeratus näole. Selliseid hetki on elus veel, näiteks esimene vabalanegemine 4 km kõrguselt või siis esimene suudlus oma kõige armsamaga. Üleeile (st 24.02.2012) õhtul kogesin jällegi midagi sellist esmakordset, mis pani näo täpselt samuti päevadeks särama ja andis ainult kindlust järgnevateks kuudeks. Õnneks see kogetu kordub nüüd pea igapäevaselt ja see on fantastiline tunne.

Kaheraudne

Kaheraudne jah. Sellise nime sain mina oma kallilt tulihingeliselt jahimehelt. Algul mõtlesin, et on teine tõsiselt põrutada või külma saanud Hiiumaal jahil olles, kuid lõpuks jõudis kohale miks just selline hüüdnimi mulle nüüd on pandud. Eks ma siis olen kaheraudne ja vaatab, mis härra järgmiseks välja mõtleb. Vaielda pole midagi, sest härral on õigus ja eks kaasosaline on ta ka ise selles.

Fotograafia

Mitte, et mul vähe hobisid ja muidu tegemisi oleks, aga õpin nüüd veidi ka seda pildistamise värki Eesti Fotos algajate kursusel. Selle hobi alguseks võib tegelt pidada mu 30. sünnipäeva, mil sain Jaanuselt kingituseks korraliku peegelkaamera ja no nadi on sellise kaameraga ainult automaadi programmis pildistada. Tahaks ju teha ikka ilusaid pilte ja osata neid kõiki nuppe õigel ajal õigesti kasutada. Esimesed 2 tundi räägiti ISO-st, säriajast, säritamisest, avast jmt ja mul on see asi peas nüüd päris segi ja vajab harjumist ning järgi proovimist saamaks siis just seda õige teravusega ja teravussügavusega pilti. Kusjuures seni on minu jaoks tähendanud ISO kvaliteedi juhtimissüsteemi, mille juhtimise kursused olen edukalt läbinud ja sain diplomeeritud.

Fotokoolis saime aga esimeseks ülesandeks teha erineva teravussügavusega pilt ja seda tuleb teha õues. Esimesed teravussügavuse katsetused tegin siiski nädalavahetusel Pärnus ema sünnipäeval, sest õues oli mu meelest liiga külm, et paljakäsi nuppe näppida ja kaamerat tundma õppida. Modellideks olid vennalapsed Ranar ja Rainis.

Rainist oli huvitav pildistada tema pidevalt vahelduva näoilme ja tegutsemise pärast, kuid ta sai mu peale vahepeal tigedaks pildistamise pärast ja jooksis minema.

Ranar on rahulik poiss ja juba nii suur, et kui näeb kellegi käes fotoaparaati, siis hakkab poseerima. Poseerivad lapsed (ja tegelt ka inimesed) pole nii ägedad pildistamise objektid.

Ise tulemustega rahul pole, sest ei saanud ikka kätte seda õiget teravussügavust, mida tahtsin. Kui see nädalavahetus kannatab, siis lähen ikkagi õue koolitööd tegema.

Meenutusi aastalõpu tegemistest

Pole ammu kirjutanud, aga annan siis vahepeal teada, et olen jätkuvalt elus ja terve. Peale mu eelmist postitust andis üks hea inimene vihje, et selline äkiline valu jalas võib olla põhjustatud trombist ja nii ma siis veetsin postitusele järgneva päeva arstide seltsis. Õnneks trombi ei tuvastatud, kuid noomida sain, et kohe kui põlv valu tegi EMO-sse näitama ei läinud. Tänud vihje eest ja järgmistel kordadel pöördun ikka EMO-sse, kui mõni valu on nii suur, et pilt hakkab eest minema. Sama soovitus ka teistele.

Lisaks arstide külastamisele käisime detsembri alguses külas Haapsalus ja tegime ka väikese jalutuskäigu promenaadil. Ristitütar kasvab meeletu kiirusega ja enam pole kaugel see aeg, kui ta mehele läheb :-)
Vilivere rahvast külastasime pühade ajal ja oli samuti üks mõnus õhtu väga hea söögiga. Jaanus veetis mõned tunnid ka Jüriga saunas ja leilitamise vahepeal keerutas õues selle vähese lume peal, mis tolleks õhtuks oli sadanud.

Jõuluõhtu veetsime Pärnus minu vanemate ja venna perega ning läbi astus ka jõulumees. Ranar ja Rainis on täiesti erineva käitumisega lapsed. Ranar näiteks poeb vaikselt sülle ja palub, et sa raamatut temaga loeksid. Rainis seevastu tegutseb pidevalt kuskil ja ei ole hetkegi, kui ta istuks kuskil rahulikult. Kõige vaiksem oli ta siis, kui piilus mind laua alt ja seda käis ta iga poole tunni tagant tegemas.
Ja aastavahetus möödus Kohilas Parasiilide juures langevarjurite seltsis, kus DD oli terve õhtu hämmingus, sest Parasiilide kass ei jooksnud tema eest ära ja käis terve õhtu DD nina ees keerutamas.

Igor Mangi aastahoroskoop lubas mulle edukat aastat ja loodan, et see seda ka tuleb.