Ootus sai otsa ja valu läks üle ...

... nüüd väikesed pojakesed ongi mu süles. Ehk siis 16. juuli 2012 (esmaspäev) kell 23.20 ja 23.54 sünnitasin pojad Karle (2138 g 45 cm) ja Karli (2690 g 45 cm). Esimesi valusid tundsin pühapäeval, kui kuulasime Pärnud PS-il jazzi. Öösel läks valude vahe aina lühemaks ja kell 4 ajasin Jaanuse ülesse, sest valude vahe oli 6 minutit. Ma polnud päris kindel, kas need ongi need õiged valud või siis valed valud, millest palju räägitakse. Igaks juhuks pakkisime asjad ja sõitsime koju Tallinna. Tallinna linnapiirist üle sõites kadusid igasugused korrapärased valud, jäi vaid tuim seljavalu. Käisin kodus veel vannis ja ka see valu kadus ära. Arvasin, et no olidki valed valud ja käisime Jaanusega linnapeal (söömas, poes) ega muretsenud üldse. Tagasi koduteel hakkas jälle selg vaikselt tuikama ja pugesin kodus taas sooja vanni. Öö otsa olin  magamata ja vannis tuli mõnus tukka peale. Ärkasin äkilise valu peale kõhus ja seljas ning see kordus uuesti 10 minuti pärast. Kell oli selleks ajaks saanud juba 15.00 ning peale lühikest konsulteerimist ämmaemandaga, otsustasime sõita siiski näitama oma südame rahustamiseks. Meist keegi ei arvanud, et sünnitus pihta hakkab. Algas ju just 36+ nädal ja ma olin oma hinges ikka arvanud, et vähemalt see nädal saab täis ja siis alles hakkan ootama sünnitusvalusid või midagi sinna kanti.

Haiglas tuvastas ämmaemand, et avatus juba 7 cm ja korralik sünnituse I etapp on käimas. Valude vahesid ma ei osanud enam jälgida ja kas sellel oligi vahet enam. Kuna aga viimane UH prognoosis ühe poisi kaaluks alla 2,5 kg, siis pärast pikka mõtlemist ja kaalumist otsustasime siiski sõita sünnitama keskhaiglasse kus saab kohe olla lapse juures või teda vaatamamas käia, kui peaks olema vajadus ta kuvöösi ja lastetuppa paigutada.

Läbi õhtuse tipptunni sõitsime keskhaiglasse, kus meid juba oodati ja suunati kohe sünnitustuppa. Haiglas sain selga räbaldunud öösärgi ja hommikumantli. Edasine toimus tegelikult suhteliselt kiiresti, sest esimesed tuhud olid juba kell 21 paiku ja esimene laps sündis 23.20. Detailsemalt ülejäänud sünnitust ei hakka kirjeldama, aga sünnitus läks suhteliselt ilusti ja minu arvates pole see midagi hullu, kui oled ise piisavalt ette valmistunud ja ei anna sünnitamisel alla. Ühtegi valuvaigistavat abivahendit ei kasutanud, lihtsalt hingasin valude ajal nii nagu rasedate joogas olin õppinud. Sünnitusvalu on jah suur (eriti presside ajal), kuid kõik see valu läheb sekundiga meelest kui laps antakse sulle kätele. Ma suutsin kahe lapse sünni vahel isegi nalja visata, sest tõesti kõik see eelnev oli juba meelest läinud. Palju abi oli sünnitusel kallist mehest ja tugiisikust Tiinast. Palju positiivsemalt meenutaksin sünnitust ja sünnitus oleks kiirem olnud, kui haigla personal teeks ka nii, nagu nad räägivad, et nemad teevad ja nemad pooldavad. Aga see selleks ja ei hakka sellest negatiivsest poolest kirjutama, vaid kirjutan otse haiglale tagasiside.

Koju saime laupäeval ja tänaseks söövad mõlemad poisid ilusti rinnast piima ning elutempo ja tegemised keerlevad täpselt nende järgi. Pisema poisiga oli alguses söömisega raskusi, sest haiglas anti need paar päeva mil ta kuvöösis soojas oli, süüa pudelist ja ta ei osanud rinda õigesti imeda. Tänagi ajab ta suu torru (ma ütlen selle kohta lutipudeli suu), kui on väsinud aga tahaks süüa. Kui valust veel rääkida, siis laste imetamine on esimesed nädalad ikka suhteliselt valus ja nii mõnigi söögikord hoian hambaid ristis. Õnneks läheb iga päevaga aina kergemaks imetamine ja piima puudust ei ole.

Külalisi (sh ka vanavanemaid) ei võta me vastu vähemalt kaks kuud, sest esiteks selle ajaga areneb poistel immuunsüsteem välja ja meil ei ole vaja, et keegi külla tulnutest kogemata mõne viiruse või haiguse toob. Teiseks ei ole ma ise võimeline täna külalistega tegelema - pole aega ja jõudu ega ka tahtmist. Ma tunnen, et praegu on meil kõigil vaja aega ainult meie perele, harjumaks üksteisega ja loksutamaks paika oma tegemisi ja toimetamisi. Luban, et poisid ei kao kuhugi ära ja kõik jõuate hiljem külla tulla, kui veel tahate. Teil endil on ka ju toredam, kui poisid juba hoiavad pead, on ärkvel ja mina ei istu ainult magamistoas teie külaskäigu ajal. Samas, kui trehvame kuskil tänaval, kui me jalutamas oleme, siis piiluda saab ikka härradele näkku :-)

(Vasakul Karle ja paremal Karli, 23.07.2012)

Täna saavad poisid 2 nädalaseks ja see õnnetunne ning õnnepisarad ei kao, kui vaatan neile otsa või mõtlen neile. Ma olen lõpuks, peale 5 aastat ootamist ema ja meeletult õnnelik selle üle ning mulle tundub, et ka mu abikaasa on ääretult õnnelik. Minul on vedanud mehega ja lastel on vedanud isaga, sest nii tublit, toimekat ja muretsevat isa ning meest annab vaid tahta.