Fotograafia

Mitte, et mul vähe hobisid ja muidu tegemisi oleks, aga õpin nüüd veidi ka seda pildistamise värki Eesti Fotos algajate kursusel. Selle hobi alguseks võib tegelt pidada mu 30. sünnipäeva, mil sain Jaanuselt kingituseks korraliku peegelkaamera ja no nadi on sellise kaameraga ainult automaadi programmis pildistada. Tahaks ju teha ikka ilusaid pilte ja osata neid kõiki nuppe õigel ajal õigesti kasutada. Esimesed 2 tundi räägiti ISO-st, säriajast, säritamisest, avast jmt ja mul on see asi peas nüüd päris segi ja vajab harjumist ning järgi proovimist saamaks siis just seda õige teravusega ja teravussügavusega pilti. Kusjuures seni on minu jaoks tähendanud ISO kvaliteedi juhtimissüsteemi, mille juhtimise kursused olen edukalt läbinud ja sain diplomeeritud.

Fotokoolis saime aga esimeseks ülesandeks teha erineva teravussügavusega pilt ja seda tuleb teha õues. Esimesed teravussügavuse katsetused tegin siiski nädalavahetusel Pärnus ema sünnipäeval, sest õues oli mu meelest liiga külm, et paljakäsi nuppe näppida ja kaamerat tundma õppida. Modellideks olid vennalapsed Ranar ja Rainis.

Rainist oli huvitav pildistada tema pidevalt vahelduva näoilme ja tegutsemise pärast, kuid ta sai mu peale vahepeal tigedaks pildistamise pärast ja jooksis minema.

Ranar on rahulik poiss ja juba nii suur, et kui näeb kellegi käes fotoaparaati, siis hakkab poseerima. Poseerivad lapsed (ja tegelt ka inimesed) pole nii ägedad pildistamise objektid.

Ise tulemustega rahul pole, sest ei saanud ikka kätte seda õiget teravussügavust, mida tahtsin. Kui see nädalavahetus kannatab, siis lähen ikkagi õue koolitööd tegema.