Kristi ja DD tegemised: 5. kuud sünnitusest

Eelmisel aastal samal ajal ma juba teadsin, et olen rase ja minu sees kasvavad kaks väikest last. Mäletan hästi, et hinges valitses nii rõõm kui ka hirm. Täna ma vaatan neid kahte tegelest ja ei suuda ikka veel uskuda nende olemasolu. Nad on mu suurim unistus, mis lõpuks täitus ja täielikult - kaksikud poisid. Aasta päevast, mil saime kinnituse meie õnnestumisest, on olnud ülimalt lahe ja täis muutusi igas vallas. Näiteks minu keha - võtsin juurde rasedusega 30 kg ja tänaseks olen sellest u 27 kg jälle maha saanud. Ei mingeid dieete ega kalorite jälgimist, vaid iga päev korralikult 3 söögikorda ja kindlasti üks Magnumi mandli jäätis ning 2-4 tunnised jalutuskäigud Kalamajas. Meie hobid - hetkel ei tegele ma ühegi hobiga ja Jaanusel on aega hobidest tegelda ainult jahil käimisega (söök on vaja ju lauale tuua). Mina tunnen kõige rohkem puudust keraamikast, aga no ei ole võimalust minna tundi, kui poisid söövad iga 2-3 tunni tagant ja ööunne jäävad juba 7-8 paiku (vahel ka 9-10). Jaanus ei saa oma hobidega tegelda, sest ka mina vajan veidi puhust ja abi õhtuti ning nädalavahetuseti. Need on ju ikkagi meie lapsed, mitte minu lapsed ning igati õige on, et laste isa osaleb ka aktiivselt laste kasvatamisel. Seni saan ainult kiidusõnu Jaanuse osas jagada, sest ilma temata oleks mul ikka väga raske kaksikutega hakkama saada.

Juhtunud on ka asju, millele juhumise võimalikkusele ma polnud mõelnud ja mis on meid veel tugevamalt ühendanud ning paneb minu kannatuse proovile Eesti tervishoiusüsteemis. Ametnikud ja tervishoiutöötajad, kellega mina olen kokku puutunud, on enamus nii kibestunud, silmaklappidega ja arvamusel, et nemad ei pea infot jagama, vaid kõike pead sa lugema-otsima internetist. Lisaks ei oska nad suhelda, vaid kipuvad riidlema, hirmutama ja torisema. Kõik see on aga alles algus sellele, mis veel tuleb läbida. Õnneks on ka mõned erandid, kelle ees teen sügava kummarduse ja hoian pöidlaid, et neil inimestel jätkuks jõudu ja tahtmist samamoodi jätkata.

Kui arvate, et ma istun poistega kodus, kui Jaanus tööl on, siis eksite. Alates poiste 2-kuuseks saamisest käime iga esmaspäev ujumas Pirital Naba lasteaias ja detsembri algusest ka neljapäeviti Pelgulinna perekeskuses. Lisaks käime iga teisipäev ja neljapäev ujumas Ravi tn laste taastusravi osakonnas ning poisid said novembris massaaži 2-3 korda nädalas. Varem käisime ka Audentese beebikoolis, kuid jätsime praegu selle pooleli ning käime kord nädalas Anu juures võimlemas-massaažis,et saada Karle lihased tugevamaks ja refleksid tööle. Ujumistundidesse tuleb Jaanus ka, sest alati ei saa treener meiega basseini tulla ja ühe poisi oma ujutada võtta. Kahte ma üksi aga ujutada ei saa kuidagi. Paaril korral olen käinud poistega ka tööjuures töökaaslasi vaatamas ja lobisemas.

Poisid veel ei keera ennast seljalt kõhuli ja tagasi, aga harjutustega, mida kodus iga päev teeme, õpetame neile seda. Mõlemad poisid topivad sõrmi suhu, haaravad asju ja topivad neid suhu. Karli tõstab jalgu juba nii kõrgele, et saab oma varvastest kinni ja suudab ennast küljele keerata. Karle veel ei jaksa seda, aga näha on, et üritab. Kõhuli olles hoiavad mõlemad ilusti pead püsti ja püsti olles ka enam vähem (Karli jällegi paremini). Asju jälgivad hoolega ja vahel pole isegi mahti süüa, sest on vaja ümbrust ja silma torkavaid asju vaadata. Söövad endiselt ainult rinnapiima. Vaikselt tulevad ka hambad, mille tulek teeb aeg-ajalt valu ja poisid kipuvad rinna imemise ajal igemeid sügama rinnanibu hammustades. Omavahel peavad poisid maha juba suured vestlused, mida saadab ka kilkamine. Eriti aktiivsed on nad hommikul 8-9 paiku, kui ärkavad ööunest. Söömise-magamise-mängimised rütmid on vahel ühesugused ja vahel täiesti erinevad. Karle päevased uned on lühemad ja õues olles peab käru liikuma, sest muidu on mõlemad üleval.

Kokkuvõttes võib öelda, et kerge ei ole kaksikutega, aga midagi ületamata rasket ka mitte.