Kasvan iga päevaga aina suuremaks, õigemini kõht kasvab. Vahepeal oli hirm, et olen liiga palju korraga kaalust juurde võtnud, sest tänaseks on kokku kaalu juures 15 kg ja käimas 26 nädal. Ämmaemand aga rahustas maha, et kõik mõõdud on normis ja soovitas jätkata sama eluviisi, mis tänaseni. Suurim muutus toidueelistusel on meeletu magusa isu, mida ma natuke ikka üritan talitseda, kuid kes rase olnud teab, et see on ääretult raske ülesanne. Minu suured sõbrad on sefiir, ploomi koorejäätis (see ekrtra rammus) ja muud head magusad, kuid mitte rasvased, küpsetised ja maiustused. Üks õhtu sõin isegi Jaanuse jäätise ära, sest ta polnud ise seda 2 õhtu jooksul ära söönud ja ma arvasin, et läheb teine muidu halvaks :-)
Poisid on aktiivsed ja eriti parempoolne. Vinge on vaadata pikali olles, kuidas kõht elab oma elu ja naerma ajab, kui mõlemad korraga müdistama hakkavad. Juba praegu saab aru kui erinevad isiksused nad on ja mis neile meeldib ja mis mitte.
Tööl on jäänud käia 8 tööpäeva, kui suudan selle 8 päevaga uuele inimesele kõik asjad üle anda ja vanad otsad ise ära lõpetada. Mingi aeg (eriti kui tööl oli väga raske) ootasin väga seda viimast tööpäeva. Täna jällegi tekib vaikselt kurbus hinge. Kahju on lahkuda seltskonnast, kes on nagu teine pere ja kellega koos olen viimased 2 aastat võidelnud ühiste eesmärkide nimel. Kõik nad on omamoodi armsad ja selgeks on saanud selle ajaga kõigi nende erisused ja teadmine, kuidas kellega kõige parem asju ajada on. See on teadmine, mida ei ole võimalik uuele inimesele edasi anda. Eks ma elan nende tegemistele ka edasipidi kaasa, sest ei ole võimalik keerata nii toredatele töökaaslastele lihtsalt selga ja mitte enam suhelda. Ma loodan südamest, et ka nemad minust nii mõtlevad, mitte ei plaksuta rõõmust käsi minu äramineku üle.
Puhkusele jäädes tuleb hakata vaikselt kodu ette valmistama poiste tulekuks ja poistele vajalikke asju ostma. Käru on broneeritud, turvahällid ja riided vaja osta ning ega muud suurt oskagi osta. Eks saab ju hiljem poest juurde osta, kui millegi järgi peaks vajadus tekkima. Korduvkasutatavatest mähkmetest tuleb miski valik teha ja nö proovieksemplarid ära tellida, sest ega tea ju mis poistele sobib just kõige paremini. Õnneks on häid inimesi, kes jagavad oma kogemusi ja infot nendest mähkmetest ning ma olen neile kõigile väga tänulik selle eest.
Keraamikas käin edasi kuni poiste sünnini ja eks mõni päev saab ka mõned keraamika pildid ülesse pandud. Kohati tundub, et ideid tegemiseks on rohkem kui jõuan asju ära teha.
3 kommentaari:
ma ka enne lapse sündi mõtlesin, et hakkan riidemähkmeid kasutama..aga reaalsus on see, et lihtsalt ei jaksa, jõua ja pole ka aega. ja seda ühe lapsega, kes on sünnist saati üsna rahulik ja kannatlik. aga sebimist on ikka hullupööra.
Ma vist oleks pankrotis kui ma oleks hakanud kasutama ära visatavaid pabermähkmeid! Ja üldse ei ole raske ega tüütu ega aeganõudev. Väga mugav ja ma ei kujutaks teistmoodi ettegi. Kõigele lisaks ei ole minu laps just kergete killast ning ma olen üksi (isegi ühtegi sõbrannat ei ela samas linnas kus mina praegu) ja teen osalise ajaga tööd lapse kõrvalt. Kvaliteedi küsimus, mida oma lapsele anda.
Kristi, ära lase end heidutada nende kõikide mugavate ja laiskade inimeste poolt, kes Sulle ütlevad, et riidemähkmetega on liiga palju tööd. Tegelikult ei ole.
Tänud CV! Ega lõpliku otsust ei saagi enne teha, kui on laste peal järgi proovitud, mis just neile ja meie elukorraldusse sobib. Samas kuidas meie kõigi emad said hakkama marlimähkmetega, mida nad pesid lisaks ka käsitsi.
Postita kommentaar