Ei hakka iga postituse juurde kirjutama, aga mul on tõesti suur palve kõigile lõpetada jutud stiilis: sa ei jõua, sa ei saa, sul läheb raskeks, oi-oi mis elu sa nüüd küll elama hakkad, no said nüüd endale jama kaela jne. Mina olen mina, minu pere on minu pere ja elab oma elu ning keegi ei tea täna, kuidas meil elu kujuneb peale laste sündi ja milline üldse on laste sünd. Ma olen tõsiselt väsinud sellest negatiivsest vastukajast ja ma ei saa aru, miks nö hirmutatakse noort ema tulevase ees. Mis kasu sellest on? Miks keegi ei räägi positiivseid lugusid oma kogemustest? Väheusutav, et neid ei ole. Kuidagi tundub, et inimesed on nii negatiivsed ja see tekitab olukorra, kus ei tahagi kellegagi jagada oma mõtteid neil teemadel. Ma olen viimase 6 kuu jooksul kohanud ainult paaril korral julgustavaid ja positiivset tagasisidet.
Mulle öeldi kunagi, et ma ei saa kunagi lapsi - aga näe, nad kasvavad mu sees ja juba on käimas 25+ nädal.
Mulle öeldi, et kaksikrasedus on väga ohtlik ja raske ning mu keha ei pruugi seda kanda jaksata - pole siiani ühtegi probleemi seoses rasedusega ja käin endiselt iga hommik koeraga, samal ringil mis varemgi, jalutamas. Elan tavapärast elu teatud väikeste erisustega, mis on igale rasedale kohustuslikud jälgida.
Ma ei ela roosa-mannas ja tean isegi väga hästi, et kaksikud võivad sündida enneaegsetena, sünnitus võib olla väga valus ning elu beebidega ei ole jalg üle põlve istumine. Teie keegi ei ole mina ja keegi ei saa öelda, kas mu sünnitus ja laste kasvatamine saab olema rakse või kerge. Ei saa ma isegi seda oletada, sest ma pole kunagi sünnitanud ja oma lapsi kasvatanud. Olen elanud kõik need 26 nädalat päev korraga ja jätkan seda sama siis, kui lapsed on sündinud, sest me keegi ei tea, mis homne toob. Ma naudin tänast päeva ja olen tänulik iga päeva eest, olgu ta siis raske või kerge. Kui on raske, siis mõtlen, et kellelgi on veel raskem ja me ei tea keegi kunagi kui raske või kerge elu teistel on.
Lisaks tuletan kõigile meelde, et igale inimesele antakse täpselt nii palju kui ta kanda jaksab ja ma ei ole üksi. Mul on suurepärane laste isa ja elukaaslane Jaanus, igati abivalmis ja toetavad vanemad ja sõbrad. Nende sõprade hulgas on ka mitmeid kodusünnituse ämmaemandaid ja tugiisikuid, imetamisnõustajaid, laste toitumise, liikumise, ujutamise jne spetsialiste, kes on alati mu kõrval olnud just siis kui ma neid vajan ja on kindlasti ka edaspidi oma nõu ja jõuga. Ärge kahelge, et me ei saa Jaanusega hakkama või et me ei küsi abi, kui seda tõesti vajame. Seetõttu ma tõesti palun lõpetada kõik negatiivsete kommetaaride kirjutamine siia raseduse, sünnituse ja laste teemadel. Äärmiselt tänulik olen aga positiivsete kogemuste jagamise eest ja igasuguse kasuliku info eest nendel samadel teemadel.
11 kommentaari:
Ma siis kirjutan midagi positiivset kohe :D Saabusin just tagasi reisilt Islandile. Oi kui lastevaenulik maa! Lapse-ema tubasid otsi tikutulega taga jne jne. Positiivne oli aga see, et ma sain selgeks, et kõik minu hirmud selle ees, et kuidas ma lapsega hakkama saan kui ei ole kaasas vankrit - olid täiesti alusetud. Kandelina oli parim valik, mis olla sai. Mul pole ammu nii mitu päeva järjest nii heas tujus last olnud kui sellel reisil!
Ma muuseas olen ka võtnud täpselt nii, et - no vaatame ja katsetame. Vahest on hirm ka, aga suuremas osas on laps olnud mulle positiivne üllatus. Loodan, et Sinu omad saavad ka Sulle olema positiivselt üllatavad.
Olne seda juba kaua jälginud ja ütlen, et Sa teed Ruth`ile liiga, nii blogis kui elus. Mulle tema kommentaarid meeldivad ja mulle tundub ta olevat tore naine.
Oma nime alla ei pane, sest sa tunned mind ning ma ei taha sattuda samuti Sinu ebaõiglase ja äärmusliku viha alla nagu Ruth on sattunud.
Ei tee keegi siin kellelegi liiga.
Esiteks on Kristi sõmum paljudele edasi antud, mitte nimeliselt ühele isikule. Kindlasti on tema jutus terake tõtt selle kohta kuidas eestlane siiski kipub teist eestlast pigem "sööma" kui aitama, julgustama ja positiivsust süstima.
Samas, lugedes Ruthi kommentaare ei saa talle samuti pahaks panna et inimene räägib isiklikest kogemustest ja olukordadest mis elus juba läbi elatud/proovitud/katsetatud.
Nii Kristil kui Ruthil on elust ja väärtustest väga selge nägemus ja oma kogemus ning nad mõlemad on valmis seda julgelt ja konkreetselt väljendama:)
Lubame nüüd Kristil rahulikult oma beebiootust nautida nagu ta meil teha palus ja ärme kisume üles järjekordset tüli võõras blogis.
Päikest!
Just täpselt, Ruth räägib oma kogemustest ja seda ei saa talle pahaks panna. Ja ega ei ole ju vist keegi kirjutanud, et sa pead nii või naa tegema või käituma.
Oi, oi, oi! Kuidas selline asi nüüd jälle sündis? Ma ei soovi nüüd emotsionaalseks minna, aga lugedes Kristi sinu viimast sissekannet, tundub küll, et suuremas osas on see adresseritud siiski mulle. Nagu ka keegi anonüümne ütles.
Heidi ütles, et nii minul kui sinul on väga selge arusaamine elust ja ma olen ka võrdlemisi otsekohene inimene. Seega julgen ütelda, et minu südametunnistus on puhas ja ma pole sind kunagi hirmutanud ega muud moodi sinusse ebakindlust süstinud. Küll tundub mulle, et ükskõik mida ma ka ei ütleks, kui ainult on võimalus seda kaksipidi mõista, siis sina näed selles ainult halba. Miks nii?
Usu Kristi mind, sa pole ainuke kes raskelt lapsed saanud, pidanud päevi sünnituseni lugema ja erinevalt sinust olen mina pidanud mõlema oma lapse elu eest kohe päris alguses kõvasti võitlema. Kes teavad, need teavad! Aga kordagi pole ma oma lapsi kandes süüdistanud arste või teisi inimesi, et nad mulle reaalsusest rääkides mind hirmutaksid.
Ausalt öeldes on minu jaks otsas. Ma näen, et oled niivõrd keeruline inimene, et täiesti võimatu on sinuga kontakti leida. Kui, siis ainult sinuga absoluutselt igas asjas nõus olles, aga seda ma ei suuda. Mina hindan inimestes siiski isiklikku vabadust ja õigust oma arvamusele.
Ma olen äärmiselt kurb, et olukord on jälle selline, aga pean siiski õigeks, et ka mul on vabadus oma arvamust väljendada.
Jah, Kristi, kaksikutega on vahel meeletult raske, aga meie ei vahetaks seda elus mitte millegi vastu! Nii lihtne see tõde ongi, ei mingit hirmu ja õudust.
Ma olen hämmingus ja mul lihtsalt ei ole sõnu. Ma pole kunagi kirjutanud oma sissekandeid Ruthile liiga tegemiseks, vaid see blogi on olnud minu tegemistest ja mõtetest. Tegelikust elust, mitte blogi kommentaaridel põhinevast elust, suhtumistest ja arvamustest. Kahju, et Ruth ja anonüümne on postitusi kellegi solvamisena või kellelegi liiga tegemisena võtnud ning mind nii halva inimesene näevad. Ja ega ma ei teagi, mida teised, kes ei kommenteeri blogis ja suhtlevad otse näost-näkku või meili või skype teel, tegelikult minust mõtlevad. Samas, me ei suhtleks ju, kui ma olekski selline nagu minust siin kirjutatakse (ja mitte esimest korda). Ma pole kedagi kunagi vihanud ega ebaõiglaselt kohelnud, vaid arvestanud sellega, et meil kõigil on omad vaated ja käitumised. Kas tõesti ebaõige kohtlemine on see, kui minu ja kellegi teise arvamused ei ühti, kui meil on erinevad nägemused asjadest ja erinevad soovid? Kas me tõesti peame elama kõik ainult negatiivset poolt elus nähes ja ühesuguse mõttemaailmaga, mitte olema isiksused? Ma olen emalt-isalt saanud lapsena õpetussõnad: sina oled sina ja tema on tema ning te ei pea olema ühesugused ja tegema asju ühtemoodi, julge olla sina ise. Kas tõesti mu vanemad on mind valede õpetussõnadega eluteele saatnud? Mis on aga õiged ja mis valed õpetussõnad?
Olen tänulik teile nende kommentaaride ees. Järjekordne õppetund elust-inimestest oli korralik ja mul on nüüd järelemõtlemise koht, kas üldse jätkata bloggimist või kuidas seda jätkata. Vaatan korra peeglisse, et kas tõesti olen nii halb inimene ja .... Eks näis, mis edasi saab.
Kristi, sa olen nii tubli. Mina igastahes siirat imetlen sind rasedana ja seda, kuidas sa oled kõik asjad enda jaoks läbi mõelnud ja tead, mida tahad, teed sünnituseks ettevalmistusi ja samas suhtud sünnitusse ülirahulikult.
Iga naise sünnitus on niivõrd erinev ja ega keegi ju tegelikult ei saagi öelda, kuidas või milliseks see sul kujuneb, kas raskeks või vähem raskeks. Me teame ainult seda, et kõik läheb hästi!
Eks ma olen natuke kade ka, et sul nii ilus aeg ees ootamas on, tahaks juba ka .)
Kadri E
Ja peale laste sündi tulevad toredad "abivalmid" inimesed valgustama, kuidas sa ikka üldse öösel magada ei saa ja kuidas gaasivalud ikka tulevad ja no siis hakkavad hambad tulema ja siis hakkad lisatoiduga maadlema ja siis... et noh, mitte midagi positiivset nagu polekski.
Tegelikult ongi nii, et oledki väsinud ja võivadki gaasivalud tulla ja miskõikveel, aga see on nii väike osa sellest elust, mis peale lapse sündi peale hakkab. Juba üks laps pakub lõpmatult palju õnne ja rõõmu, kaks korraga on ju topeltõnn!
Me vanem tibi on kaheaastane ja ma ei mäleta enam sünnitusvalu, väsimust, hammaste tulekut ega teisi negatiivseid asju. Ma mäletan, et need olid olemas, aga samas ma ei mäleta, kuidas need täpselt olid. See-eest mäletan ma väga selgelt seda rõõmu, kui ta esimest korda end seljalt kõhule keeras või heldimust, kui ta mu najale toetus ja oma esimese sõna "emme" ütles.
Ükskõik kui raske ka vahepeal olnud on, see kõik on tähtsusetu selle kõrval, kui õnnelikuks need kaks ilmaime mind iga päev teevad.
(Õhtul hilja kipun ma sentimentaalseks muutuma, nii et ära pane pahaks, kui natuke liiga läila kommentaar sai...)
hehh
minu pikk kommentaar läks kuskile kaotsi. Haihtus.
Teen siis kiirelt uue. Kristi viimast postitust lugedes meenub kohe viimane kokkusaamine teatud seltskonnaga Kristi juures. Kus arutati uut programmi ja kes mida teeb. Kogu see naisteseltkond kaagutas läbisegi nagu kanakari, et ära võta, sa ei jõua, sa ei saa jne. See on päris naljakas tagantjärele mõeldes ja ajab siiani naerma. Ainus mida ma sellest koosolekust ei mäleta on see, et seal oleks keegi Ruth osalenud. Miks arvab siis see anonüümne delfi kommentaator, et kogu elu käib ainult Ruthi ümber. Kristil on ka muid tuttavaid ja ilmselt väga palju :)
Pigem oli see ikka meie viimasest kohtumisest ajendatud.
Oluline on see, et sa ei ole üksi. Ei oma muredega, mis ka ilma lasteta (aga paratamatult ka nendega koos) elus on, ega oma rõõmudes, mida hakkab olema võrreldamatult rohkem kui neid esmanimetatuid. Oled teretulnud jagama mõlemat! Kui vajad jagame mured omavahel ära, et tunduks vähem ja kui soovid, siis paisutame rõõmud suureks, et ikka jätkuks kauemaks :)
Sa oled palju tugevam kui keegi arvata võib ning tunned ja tunnetad end suisa kadestusväärselt hästi. Sa oled meile kallis ja me oleme sinu jaoks alati olemas.
las koerad hauguvad, karavan läheb edasi ehk jätka ikka blogimist... :)
Postita kommentaar