Puhka rahus Alide

Eile, 22. detsembril 2010. a, lahkus meie juurest Alide ehk minu Väikevana. Lihtsalt tema aeg sai otsa siin meie juures. Kes ta mulle oli kirjutasin kunagi siin. Väikevana oleks 2. veebruaril saanud 100 aastaseks, kuid vaatamata sellele oli ääretult positiivne ja armas kuni lõpuni. Ma ei kuulnud teda kunagi, isegi viimastel aastatel, virisemas millegi üle.
Mul on tunne nagu mu oma vana-vanaema oleks lahkunud.
Tänan Väikevana, et sa meiega nii kaua olla jaksasid.

Kingsepp käib ikka paljajalu

Täna lõunal, parkisin auto ilusti kodus maja ette tänavale ja läksin tuppa sööma. Vahepeal kuulsin küll üht mütsatust ja hiljemt aknast imestasin, et mille pärast üks naine käib mu auto juures edasi tagasi. Kuna aga lastega vanemaid liigub tihti meie aia taga, siis ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Järgmine hetk kui aknas välja vaatasin jäin mõtlema, et kas tõesti parkisin auto sedasi pooleldi värava ette. Ma ei tee seda kunagi, aga noh, mine tea, võibolla olen tõesti üleväsinud ja täna tegin seda esimest korda.

Õue jõudes vaatasin veelkord imestunult oma autot - oli teine kohe meetrike eemal sellest kohast kus ta olema oleks pidanud ja ets kae imet, autoni tulevad ka läbi paksu lume diagonaalis ühe teise auto jäljed. Vaatan siis auto esiosa ja no imestus oli suur - oligi keegi sõitnud sinna lumehunnikusse ja sealt edasi minu auto vasakpoolsele esistangele pihta. Ei näinud ma aga seda teist autod ega selle auto juhti. Pidasin maha telefoni teel vestlused politseiga, kindlustusega ja mitme inimesega, kellega olid kokku lepitud kohtumised, jõudsin tuppa sooja politseid ootama ja veidikegi toas askeldada, kui ilmus välja neiuke ja pistis miski sedeli mu auto kojamehe vahele. Kraaksusin neiule aknast: "Kui sina olid see, kes mu autole otsa sõitis ja siis minema kihutas, siis nüüd ootad väljas seni kuni politsei tuleb." Ootasin tunnikese politseid ja ei no midagi. Küsisin neiult, et no mille pärast sa sedasi sõitsid. Arvate vastuse ära, ei usu. Vastus oli: "No juhtus, mul läksid gaasi- ja piduripedaal segamini õiget maja otsides". Küsimuse peale, et miks ta siis minema sõitis ja ei teavitanud politseid ega otsinud auto omanikku üles, vastas neiu, et ta läks autot ümber nurga Salme tänavale parkima ja siis paberi tükki otsima. Ometigi oli see sama koht, kuhu ta oli enne üritanud parkida endiselt vaba ja sinna oleks mahtunud parkima isegi 2 autot. Vormistasime paberid, vahepeal jõudis kohale ka politsei, kes tegi pildid ja noomis neiukest selle eest, et ta minema oli sündmuskohalt esialgu sõitnud.

Pabereid täites tabas mind täielik teadmatus ja oskamatus. Algas sellest, et kuna meil kummalgi polnud seda õnnetusjuhtumi blanketti, siis vahtisime mõlemad valget paberilehte ja ei teadnud mida ning kuidas sinna kirja panna. Õnneks Jaanus õpetas telefoni teel, et Regio atlase taga on üks eksemplar õiget blanketti. Blankett käes vahtisin seda endiselt lolli näoga. Lugesin siis tagant juhendit ja kuulasin ära politsei soovitused, oskasin lõpuks täita blanketti. Hiljem avastasin, et ikkagi olime osad kohad täitmata jätnud. Õnneks mitte need kohad, kus ta tunnistab oma süüd ja joonise kohta. Ma pole ennast elu sees juhmimana tundnud, kui täna. Ise jurist ja ei tea mida ja kuidas kirja panna. Samas, no mis teha kui juhiload on alates 2000. aastast ja varem pole seda blanketti täitnud. Enda kiituseks võib öelda kindlasti seda, et juhtumi avastamisel helistasin esmalt kohe politseisse ja siis kindlustusse ning rääkisin neile väga rahulikult ja detailselt mis ja kuidas on. Ärevus tuli hiljem tööle sõites ja käed värisesid pärast seda mitu tundi veel.

Ja ega sellega meie päev lõppenud. Jaanus käis Kataga Saku Suurhallis tsirkust vaatamas ja keset etendust sai kõne politseilt: "Tere, teie autole sõideti sisse". Ühe päevaga kahel autol esiosad kaunistatud - kas pole tore? Politsei soovis seda kuuldes muiates häid pühi.

Päkapikud

Kata ja Jaksi vanemad on tööl - üks Soomes ja teine põrutas nüüd paariks päevaks Leetu - ja nii ongi meie kodu jälle laste kilkamist täis. Koos lastega tulid ka päkapikud, kelle tarvis pannakse ööseks sussid aknalauale ja hommikul tõustakse vupsti üles, et kontrollida, kas päkapikk on ikka teinud korralikult tööd. Mäletan, et meie panime vennaga ikka kumbki ühe sussi aknalauale, kuid Kata ja Jaks arvasid, et ikka mõlemad sussid tuleb panna. Lisaks tuleb korduvalt õhtu jooksul käia kontrollimas ega päkapikk pole juba käinud ja kas sussid on ikka alles.

Lahe on ikka olla laps.

No vot siis

Tänaseks olen palavikus juba 16. päev ja lõpuks sain ka teada, milles põhjus. Eelmine nädal võetud vereproov näitas, et mul on kopsu klamüüdia viirus ja puukborrelioos. Viimase olen saanud küll vast see suvi koeralt puuke ära võttes, sest endal pole ühtegi puuki peale olnud. Kopsu klamüüdia viirus seevastu on aga mul arvatavasti olnud juba 2-3 aastat või rohkemgi, sest mul on ennegi olnud selliseid seletamatuid palaviku ja nõrkuse hoogusid. Ühesõnaga olen olnud viiruse kandja, mitte põdenud klamüüdiat (nii selgitas arst). Nüüd polegi muud, kui 3 nädalat antibiootikume närida ja kui enesetunne parem, siis võin ka tööle minna. Õues soovitati iga päev jalutamas käia, aga teate, üksi on väga imelik jalutada ja nii ma venitan ja venitan iga päev seda välja minekut, sest kes ikka tahab sellise koleda ilmaga õues niisama jalutada.

Õpetuseks teistele ja märkuseks iseendale - kui sul ikka mingid sümptomid tekivad põhjuseta ja korduvad, siis istu arst toolil seni kuni ta teeb kõik võimalikud proovid saamaks teada, millest need sümptomid tekivad. Igal asjal on ikkagi põhjus, tuleb see vaid leida.

Müstika

Teist aastat järjest tõuseb mul peale sünnipäeva väike palavik, tuleb peavalu ja meeletu uni. Muud viga pole ja ka proovid ei näita midagi. Eelmine aasta oli nii 2 nädalat ja terveks sain toitumise aluseliseks muutmisega, eks näis kui kaua ja kuidas terveks seekord.

Naljaga pooleks võib ju öelda, et vanus tuleb raskelt.

Astelpaju naps

Mäletate, eelmine aasta septembri lõpus panin ühe astelpaju napsu käärima. Lugu ise oli siin.

Leppisime Jaanusega kokku, et esimese proovi teeme minu sünnipäeva ajal. Nii sai ka tehtud ja maitses imehea. Kui meile külla satud, siis küsi kindlasti proovida.

Väike Rainis

Suvel täienes vennapere ühe väikese poisipõnni võrra. Meil oli suvi Jaanusega nii kiire, et jõudsime alles nüüd uut ilmakodanikku tervitama. Veetsime ühe kena laupäeva nende juures. Ema ja vennanaine räägivad, et mina ja väike Rainis pidavat ühte nägu olema, kui panna titepildid kõrvuti. Kui mul ükspäev aega on, siis otsin oma titekad ülesse ja panen ka siia võrdluseks. Rainis on aga lahe sell - naudib süles olemist ja magamist, enamus ajast naeratas ja lälises.

Jahihooaeg

Käisime eelmine nädalavahetus ja läheme ka see nädalavahetus Hiiumaale. Jaanus käis jahil, et perel ikka talvel liha oleks laual, mina käisin kangastelgedel kudumist õppimas ja DD nautis elu õues. Tänu tublidele jahimeestele on nüüd meie külmikus lisaks hanele ja kitselihale ka põdraliha. Pühapäeval käisime kolmekesi metsas jalutamas, Tihujärve ääres päikest nautimas ja DD loomulikult ka ujumas.
Kangastelgede jaoks maal on nüüd kõik olemas, isegi lõimed kerisin ise eelmine nädal. Laupäeval saan Kärdlas Pitsu käsitööpoes proovida ka kangastelgedele lõime panemist. Peale seda ei jää muud, kui maal kangasteljed lõplikult töövalmis seada ja asuda kuduma.

Mõnus leivakate

250 g tofut tilli ja peterselliga

250 g keedetud porgandeid (ilma maitseaineteta)

1-2 küüslaugu küünt (olenevalt, kui tugevat maitset tahad)

2 spl külmpressi oliiviõli

Kõik komponendid kaussi ja saumiksriga büreeks.

Ei ole mu enda väljamõeldud, vaid retsept võetud tofu pakilt ja kohentatud vastavalt enda maitsele.

Sobib hästi leivale või või määrdejuustu asemel. Algul oli hirmutav, et mis asi sellest tuleb, sest tofu paljalt ei käinud kokku mu maitsega. Sellise miksina leival on supper hea.

Jaksil sai jaks otsa

Käisime laupäeval Jane, Kata ja Jaksiga metsas seenel. Korjasime kuuseriisikaid ja võiseeni. Kata ja Jakob olid väga tublid metsalised, kuid vahepeal väsisid väikse Jaksu jalad ära. Ei jäänud siis muud üle, kui võtsin väikemehe kukile ja korjasime sedasi kahekesi seeni edasi. Ükshetk läks mu koorem kukil kohe eriti raskeks ja põhjus oli ilmselge - Jaksil sai lõplikult jaks otsa ja magas lõrinal mu kukil. Magas suurema une ära ja u poole tunni pärast oli taas ärkvel. Jalad olid aga ikka väsinud ja nii me siis jätkasime tandemina seente korjamist.

Tulemus pool pange kuuseriisikaid ja pool pange võiseeni, mis lähevad soola ja marinaadi. Järgmine kord peab minema ikka hommikul varem, sest me tegime siiski metsas järelnopet seekord.

Puhka rahus

Mäletan hästi, kuidas me 1996. aastal käisime sind esimest korda vaatamas, kuidas su koju tõime ja neid pissiloike koridoris. Sa olid meie pere esimene koer, kellel olid omad hea ja vead, kuid kellel meist ei oleks neid vigu. Need tegid sind eriliseks meie jaoks. Alatiseks jääb meelde, et sa olid koer, kellel ei saanud kunagi kõht täis ja kes sõi kõike peale seente. Vaatasid söögilaua ääres alati sellise armsa näoga otsa, et paljud murdusid su pilgu all ja ikka andsid midagi head. Su elutee oli pikk ja ilus, olid meile äärmiselt armas ja jääd alatiseks meie südamesse. Olid väsinud ja alates 16. septembrist magad nüüd sügavat und. Täname, et olid meiega need 14 aastat ja puhka nüüd rahus!

Kaks poissi ja üks tüdruk

Mul on nüüd siis kaks poissi ja üks tüdruk - Henri Mattias, Jakob ja Grete-Liis. Kahjuks pole nad täitsa minu lapsed, vaid ma olen nende ristiema.

Poisid on nö mitteametlikult ehk siis pole toimunud kiriklikku ristimistseremooniat, vaid lihtsalt küsiti, et kas olen nõus olema ja lihtsalt olen. Grete-Liis on aga alates tänasest (12. september 2010. a) täiesti ametlikult mu ristitütar. Ristimine toimus Haapsalu Toomkiriku ristimiskabelis. Jaanus on Grete-Liisile mitteametlik ristiisa, sest Jaanus ei ole ristitud ja ei saa kiriku traditsioonidest tulenevalt olla ka kiriku mõistes ristivanem. Lisaks on Jaanus ka Jakobile ristivanem.

Kätte sain

Pikalt olen otsinud ja nüüd tänu ämmale on mul see olemas. Eile panime Saijatallu ülesse ja vaja ülejäänud vajalike osi tellima hakata, et saaks asja töökorda ja perenaise nobedad näpud tähtsat taluperenaise talvist tööd õppima :-)

Pärit on meistriteos 19. sajandist.

No vaatame siis sügise poole, kuidas istuvad kokku 19. sajandi töövahend ja 21. sajandi perenaine (ja just 21. sajandi, sest 20. sajandil ma polnud veel mingi perenaine).

Brownie retsept

Elo soovil saab nüüd kirja viimati tehtud ja Jaanuse poolt heaks kiidetud koogi retsept.

Sulatada 200 g tumedat šokolaadi ja 175 g võid. Lisada sulanud segule 325 g suhkrut ja segada hoolikalt. Järgmisena 130 g jahu ja jälle segada ühtlaseks massiks. Kõige lõpuks lisa 3 muna ja sega, kuni on selline mõnus mass. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud pannile, mille suurus on 33*23cm, või suuremasse lahtikäivasse ümmargusse vormi. Küpseta kooki 175 kraadi juures 25-35 minutit.

Kook on hästi magus, pealt krõbe ja seest selline mahlane (tundub nagu veidi toores). Mida vähem (st u 25 min) küpsetad, seda toorem jääb. Sobib süüa nii soojalt kui külmalt ja isegi 3 päeva hiljem on vägagi söödav.

Retsept on võetud raamatust The Hummingbird Bakery Cookbook.

Hääd küpsetamist!

Lapsed ja brownie

Jakob ja Kata on paar päeva (tegelt ööd) meie hoida, sest emme ja issi on kaugel tööl. Eile käisime Stromkal ujumas ja lastepargis mängimas. Täna on tubane õhtu. Värvime

Mängime

küpsetasime ja sööme browniet, mis on nüüd järgmine Jaanuse lemmik kook.

Vahekokkuvõte

(naiste 8-way harjutab exitit 2010. a Parasummeril)

Alustasin 2004, kui tegin oma esimese tandemhüppe Pärnus Parasummeril. Peale seda tuli kindel soov jätkata ja nii olingi 23. juuli 2004 ELAK-i IAD kursusel. Kursust viis läbi wolli ja meid oli kursusel 5, kellest lõpuks jõudis sama nädalavahetus lennuväljale 2 ja me mõlemad hüppame tänase päevani. See teine oli muide VEL. Esimesed iseseisvad hüpped tegin Ämari lennuväljal ja too suvi sai tehtud 4 iseseivat hüpet. Järgmine aasta tegin juba 38 hüpet ja lisaks olin ootamatult ka põhivarju pakkimise instruktor ja Parasummeril pakkija. 2005. aasta Parasummeril tegin ka oma esimese iseseisva 4 km hüppe. Järgnevad aastad olid veidi ikaldused - 2006. a 10 hüpet, 2007 ja 2008 mõlemal korral 7. Tagasi sain hoo 2009, kui sain lahti krambist ja sellest tingitud kontrollimatust pöörlemisest ning tegin hooajal enda andmeil 32 hüpet. Igat hooaega on mul suht raske alustada - talv teeb oma töö ja hirm lennukisse minna on meeletu. See aasta oli isegi nii suur, et ma olin 100% kindel hüppamise lõpetamisest. Vaatasin siis kodus videosid, hüppekostüümi, prille, kiivrit ja altikat ning otsustasin proovida veel ühe korra. Sellest korrast on praeguseks saanud 25 hüpet ja entusiasmi sain juurde Parasummeril, kus juhtusin austraallase Dale´iga hüppama ja mulle meeldis meeletult, kuidas ta juhendas ja julgustas. Nüüd siis on iga reede küsimus kas hüppama või Tiduverre/Hiiumaale ehk siis kas olla langevarjur või wuffotada.

Peas tiirleb veel üks mõte: kiiver on, prillid on, tavalised tunked on, roosad FlightClub persekaitsed on (Steffanilt kingituseks saadud), altikas ka. Nüüd on veel jäänud isiklikku varustusse varuda varju komplekt ja FS tunked. Hetkel hüppan laenatud varjuga ja kui Jaanus lubab, siis ka tema omaga ning FS tunkesid olen laenanud CVI-lt (väga lahedad roosad tunked, mu lemmikud, kuigi kukkusin nendega kujundist alla), KKU-lt ja KKA-lt. Tõsine peamurdmine, kumbad hankida, sest ma ikka pelgan jälle seda kevadist hirmu. Mis siis saab, kui ta saabki ükskord must võitu ja istun siis oma varustuse otsas.

Parasummer 2010 läbi

Rohke infolaua töö kõrval sain ka hüpata - kokku tuli 17 hüpet, millest 1 oli naiste 8-way (uus Eesti rekord), 2 pesuhüpet, 1 speedstar, mitmeid FS 3 hüppeid ARR-i ja austraallase Daleiga ja muid lõbusaid hüppeid. Õppida sai kõhulilendamisest palju ja kõige selle taga oli Dale, kes seletas enne ja pärast igat hüpet mida kuidas teha ja miks midagi valesti läks. Arvan, et ma lendan nüüd kõvasti paremini kui enne PS-i.

Kahekordne tädi

Vennalaps sündis täna kell 4.30 strateegiliste mõõtudega 3,98 kg ja 52 cm. Nime veel pole välja mõeldud noortel, kuid pidavat kindlasti algama R tähega. Uus poiss pidavat palju rahulikum olema hetkel, kui oli Ranar sündides.

Ranaril on aasta paari pärast mängukaaslane olemas ja ma loodan, et poisid ei kakle omavahel nii palju, kui meie seda vennaga tegime.

Kohe varsti

.. peaksin saama teistkorda tädiks, sest vennanaine on hommikust saati valudega haiglas.

Homsest olen ehk kahekordne tädi kahele poisipõnnile. Lisaks olen kahele vahvale poisipõnnile ristiema. Küll pole ametlikke ristimisi peetud, kuid mõlemad sõbrannad lihtsalt arvasid, et kui ma nõus oleks, siis neil oleks hea meel kui ma oleks ristiema. Mõlemad ristipojad ja vennapoeg on maru vahvad ja oi kuis neist tulevad krutski mehed ja hurmurid. Lahe on vaadata nende kasvamist ja aeg-ajalt hoida neid.

Rahulikud pühad

See aasta võtsime jaanid vaiksemalt ja väiksemalt vastu, kui eelnevad aastad. Tulid need, kes ise tulla tahtsid. Reklaami ei teinud, kellelegi eraldi kutset ei saanut ega keelanud tulla.

Ilm oli võrratu see aasta ja nii otsustasime Janega niisama vedelemise asemel puud riita laduda. Tulemus pildil. Kata, Jaks ja Ranar tegutseisid ka terved päevad - käisid kraavis ja jões kalal, aitasid puid tassida ning nautisid igaüks omas kausis päikese käes veemõnusid. Koerad (DD ja Nora) mängisid hommikust õhtuni ning vahepeal jahutasid ennast mudases kraavis.

Reedel proovisime ära kaugelt tööl käimise, st hommikul Tiduverest Tallinna tööle ja õhtul tagasi. No ei sobi hästi meile see värk, sest see on puhas aja raiskamine ja mul oli hommikul tükk tegemist, et mitte roolis magama jääda. Mõne korra kuus võib nii, kuid iga päev sedasi sõita kokku 120 km ma ei kujutaks ette.

Küpsetamistega on asjad hetkel ühelpool ja Saijatalus olen oma töödega järjele saanud. Nüüd tuleb tõsisemalt hüppekostüümi otsima hakata. Olin küll hooaja alguses kindlal veendumusel, et ei hüppa enam, kuid teiste poolt ülesse riputatud videod ajavad ikka hüppe isu peale küll ja peab ju sünnipäevaks sõprade poolt kingitud altika järgi proovima.

Vale-Tosca kook

Selle retsepti sain Janelt, kohendasin veidi retsepti ja panin koogile nimeks Vale-Tosca kook, sest ta meenutab väga Tosca kooki. Kook on Jaanuse üks lemmikuid ja väga lihtne valmistada.

4 muna ja 400 grammi suhkrut vahtu kloppida

3 dl piima ja 70 grammi võid potis soojaks lasta ja lisada muna massile

330 grammi jahu, 4 tl küpsetuspulbrit ja 2 tl vaniljesuhkrut segada omavahel ja lisada kõigele eelnevale.

Valada segu küpsetuspaberiga kaetud või võiga määritud ja riivsaiaga üle puistatud kõrgema äärega ahjupannile ja küpsetada eelsoojendatud ahjus 180 kraadiga 25-30 minutit.

Seni kui kook küpseb panna potti 170 grammi võid, 330 grammi suhkrut ja 1 dl piima. Lasta kõik see keema ja lisada 2 spl kakaod ja 2 pakki (st 200 g) mandlilaaste.

Kui põhi on küpsenud valada segu põhjale ja ajada tasakesi koogi peal ühtlaselt laiali. Ahju tagasi ja 200-210 kraadi juures 5-7 minutit veel küpsetada.

Head maiustamist!

Kõikse parem on kook jahtununa. Kaua säilib, ei tea, sest meil saab ta alati 1-2 päevaga otsa.

Tiduveres asjad liiguvad

Nüüd vaja välja mõelda värv, et järgmine kord saaks värvida ja teised lauad peale panna.

Aknad lähevad ka vahetusse, kui leiame mõistliku hinnaga akende tegija.

Ülejärgmine nädalavahetuse, kui maale läheme, saab lisaks värvimisele ka puid laduda. Nii et, kel pole midagi teha, siis võib meile appi tulla :-)

Ülevaade vahepeal toimunust

Jurist, kondiiter ja taluperenaine - need on viimase aja kolm märksõna.

8-17 olen endiselt põhikohaga AV-s, muutus on ainult nii palju, et ajutiselt olen paariks kuuks Jõe tänava kontorist kolinud Odra tänava kontorisse ning tegelen nüüd peamiselt ainult ehituse küsimustega.

Kolm korda nädalas õhtuti ja vahel hommikuti küpsetan Bioteekis leiba, focacciat, miniquiche, kaneelirulle ja plaadikooke.

Nädalavahetuse veedan maal Saijatalus talutöid tehes. See aasta sai rajatud sinna ema ja isa abiga peenrad, kus kasvavad kartul, peakapsas, lehtsalat, till, apteegitill, herned, sibulad ja maasikad. Sügisel ploome ja kreeke ei saa ning õunu ei pruugi ka nii palju tulla, sest külm talv tegi puudele liiga. Muru niitmine võtab meeletu aja ja niiduki säästmiseks olen otsustanud kaevata ülesse kõik paekivi tükid, mis muru seest välja paistavad. Jaanus koos sõbraga teevad kõvasti tööd maja kallal. Puhkuse ajal said majale ümber tuuletõkkeplaadid ja varsti läheb peale voodrilaud. Enne pean ma muidugi välja mõtlema, mis värvi voodrilaud värvida ja siis selle ka ära värvima. Plaan on saada maja sügiseks nii korda, et saaks talveperioodil ka mõnusalt maal aega veeta. Selle on tarvis on vaja veel uued puit aknad lasta teha ja reheahi korda saada selliselt, et ta ka sooja annaks.

Hüppama pole veel jõudnud, kuid lennuväljal olen juba päevakese veetnud manifestides.

Lapsed majas

Kata ja Jaks olid üks nv reede õhtust pühapäeva õhtuni meie lapsed. Väga lahe oli. Reede õhtul ja laupäeva hommikul olime linnas ning ülejäänud aja maal Saijatalus. Linnas jäid lapsed magama alles öösel peale südaööd, kuid maal juba kell 10, sest päevased tegemised õues väsitasid korralikult ära. Jaks jälgis kuidas poisid majale tuuletõket paigaldasid, Kata oli lillelaps ja nautis võrkkiike ning pühapäeval käisid lapsed ka kalal.

Lihtne ja kiire tort

Koostis:
400 ml vahukoort
400 g kodujuustu
200 g toorjuustu
20 g želatiini
10 spl toorsuhkrut
omal valikul külmutatud marju
pakk Digestive küpsiseid
150-200g võid
natuke šokolaadi

Sulatatud marjade vedelik panna kaussi, lisada želatiin ja lasta sel paisuda. Kui paisunud, siis sulatada veega potis.
Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu 20 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi. Sulata šokolaad ja vala see ühtlase kihina põhjale.
Vahusta vahukoor, kodujuust ja toorjuust tugevaks vahuks. Lisa segule marjad ja sulatatud želatiin. Sega kiiresti ja hoolikalt ning kalla vormi. Vormile kile peale ja paariks tunniks külmkappi.

DD ja Kitti

Kui meil tavaliselt on vaja paariks päevaks DD-le hoidjat, siis varem oli selleks Mann oma perega. Nii umbes pool aastat tagasi tuli nende koju kiisu Kitti, kes algul käis ka lihtsalt külas, kuid nüüd on jäädavalt neil. Kuna meil ikka aeg-ajalt vaja DD-le hoidjat, siis käisime pühapäeva õhtul korra Manni juures läbi ja lasime loomadel omavahel tutvust teha. DD tarretus täielikult kohale, kõik meeled olid suunatud kassile ja meie temaga enam kontakti ei saavutanud. Kitti sisises algul, siis käis suure kaarega DD-st mööda ja lõpuks läks nii julgeks, et viskas u 20 cm kaugusele DD-st pikali ja vaatas rahulikult teda. DD lohistasime Manni juurest minema, sest ta ei tahtnud kohe üldse koju tulla. Järgmine kord laseme DD rihma otsast lahti ja eks näis siis, kas toad pööratakse pahupidi või saavad ilma suurema riiuta sõbraks.

Valu

Ma ei teagi enam, kas kergem on taluda füüsilist või hingelist valu või kas olen nõus vahetama ühe teise vastu. Samas täpselt nii on juhtunud - läinud on 15 aastat kiusanud füüsiline valu, kuid üha rohkem saan viimasel ajal tunda hingelist valu. Kuna igal asjal on mingi põhjus, miks ta just nüüd ja just sellisena avaldub, siis jääb vaid lootus, et kõik toimub selleks, et mu mõned väga suured unistused saaksid lõpuks teoks. Ma olen selle nimel ikka viimased 3-4 aastat kõvasti vaeva näinud.
Kui jutt juba valust, siis panen endale märkusena kirja, et viimased korrad trennis on traksid päris kõvasti haiget tegema hakanud. Mulle istusid need uued traksid algusest peale väga hästi ja mitte kunagi ei teinud nad mulle haiget. Nüüd saan aru, mida Jane alguses tundis, kui traksid hõõrusid selliselt, et tuli trenn katkestada. Vaatab, kas läheb asi üle või tuleb hakata miskeid pehmendusi puusakondi ja trakside vahele lisama.

Gudauri lähen kindlasti tagasi

Olime sportlikul puhkusel Gudauris 28. jaanuarist kuni 5. veebruarini.
Gudauri suusakeskus on üks paremaid, kus ma käinud olen. Seal oli vähe rahvast, väga head rajad ja väljaspool rada sõitmise võimalused.

Juubilar

Kallis ema!

Veelkord palju-palju õnne ja pikka eluiga !

Tegi väga haiget

Nädalavahetusel oli ema juubel ja väga mitmetelt sain valusa märkuse (osad ütlesid otse, osad ümber nurga): näe sul vennal naine ja laps ja teinegi laps varsti tulemas, vend arendab isa firmat, kuid sul pole peol ei meest kaasas ega pole sa sünnitanud ühtegi last. No ja ei oskagi ju sellele midagi vastata, sest olin jah peol ilma Jaanuseta ja lapsi mul pole ega pole ka niipea tulemas (st pole rase). Tundub, et olen teiste silmis must lammas.

Samas, tegelt oluline pole ju see, mida teised näevad, vaid kuida sa ise oma elu ja oluga rahul oled. Ja mina olen rahul, sest mul on töö, mis mind toidab ja soe kodu, saan iseseivalt hakkama kõigega ja ei vaja selleks teistelt materiaalset tuge. Küll need lapsed ka kunagi tulevad, kui on neil õige aeg tulla ja Jaanuse käimistel-tegemistel pole mul õigust kava paika panna, sest ta suur mees ja peab teadma ise, mis õige ja mis vale.

Nisu ja spelta

Kõik leivaküpsetajad õpetavad, et leiva taignasse tuleb leiva paremaks kergitamiseks kindlasti panna natuke nisujahu või speltat (ehk ürgnisu). Tegin eile katse ja tegin ühe leiva ainult rukkijahust. Kerkis too speltajahuta leib sama hästi kui kõik teised ning ka küpsemisel vahet polnud. Seega edaspidi leivad ilma nisu- ja speltajahuta. Võrdluseks - enamus poes müüdavatest leibadest sisaldavad u 90% nisujahu.

Talv Tiduveres

(Pildid tehtud Nokia slide 3600-ga)

Kvantiteed ja kvaliteet

Kirjutasin pika jutu sel teemal, kuidas ma olen hakanud hindama enda ümber kvaliteeti, kuid kuna see võib väga paljusid solvata, siis järjekordse sõnasõja ja solvumiste ärahoidmiseks, kustutasin kogu oma arvamuse. Jäägu siis lihtsalt mulle endale siia märk maha, et aasta 2009 lõppes ja 2010 ning edasi jätkuvad märksõna kvaliteet all. Jääb vaid küsimus iseendale, miks ma seda seni ei ole taibanud. Nii on ju palju parem. Kes teavad, need mõistavad.