uisud

uisud
Originally uploaded by kiisukrissu.

Vot sellised on minu uued uisud. Nendega hakkan alates järgmisest nädalast iga õhtu uisutamas käima. Rattasoit jääb ära, sest ratas on Keilas ja Tallinnas ei ole mul seda kuskil hoida. Lisaks on ratas pea 7 aastat vana ja võiks auga minna pensionile.

Juhus

Vahel ei ole vaja midagi erilist teha selleks, et sul läheks hästi. Asi tuleb lihtsalt ise sulle kätte, kui oled piisavalt julge ja võtad väikese riski ette. Lisaks on plussiks ka õigel ajal õiges kohas olemine. Kõik võõrad inimesed ei olegi nii hirmsad, valelikud ja petised.

Peab tõega nõustuma G.J.G. Marquez'i ühe tõega elust:

Ära pinguta kõvasti,

parimad asjad juhtuvad ootamatult.

Vaktsineerimine

Eile sai tehtud puugivastane vaktsineerimine ja järjekordselt veendutud, et Eesti riiklike raviasutuste arstid on ikka nii tuimad ja ükskkõiksed vanad kuivikud. Algul mingi paberimajandus (kus küsiti, ega muna vastu allergiat pole ja anti vaktsiinipass) ja siis löödi vaktsiin kätte, plaaster peale ja minema. Ei räägitud pea sõnakestki seda, mis kõrvalnähud võivad tekkida. Ainuke mida mainiti oli, et täna võib tekkida palaviku tunne, aga see on normaalne. Samas need vähesed korrad, mil olen juhtunud erakliinikuid külastama, seal sellist suhtumist inimestesse (patsientidesse/klientidesse) ei kohta. Inimestel on suunurgad ülespoole ja suhtumine sõbralik. Sinuga vesteldakse rahulikult, seletatakse kogu protseduuri ja kõike sellega kaasnevat ning üldse on sealt väljudes palju parem tunne, kui riiklikest raviasutustest. Kõige selle põjuseks on RAHA, mis paneb tõesti rattad liikuma.

Õhtul ei olnud J-l midagi, minul aga tugev peavalu ja peale kosutavat und tuli välja, et ei oleks tohtinud süsti tehtud käe peal magada, sest käsi hakkas valutama selle tulemusel. Täielik sandi tunne peale ühte väikest vaktsineerimist. Muidugi ei ole ma 100% kindel, et see vaktsineerimisest oli, aga kindlasti enne seda polnud mul midagi viga.

Kahjuks pean seda raviasutust kuu aja pärast (mitte 2 nädala, nagu süstija tädike teatas) uuesti külastama ja loodan, et siis läheb paremini.

Multimedia Message

Selline oli laupäeval enamus ajast taevas Pärnu lennuvälja kohal. Kurb oli vaadata teades, et näljasemad oleks saanud oma esimese suurema nälja kustutada.

Ükskõiksus

Ärgem olgem nii ükskõiksed. Olgu, et ilmad on kehvad ja seetõttu tuju ei ole ja kõik käivad näod mossis peas ringi. Kaklevad, sõimavad ja kõigehullem, suhtuvad paljudesse asjadesse, mis võiks just pakkuda veidikegi rõõmu, ükskõikselt. Olgu, tõesti, kui miskit hakkab sitasti minema, siis läheb ta vahel päris pikalt ja põhjalikult. Aga kas selle pärast peab siis väikestesse asjadesse, mis suudaksid natukegi rõõmu tuua, suhtuma ükskõikselt. Nõme on kuulata ja ka teada, et kui keegi natukegi pingutab asja paremaks muutmisek ja teine (teised) ütlevad:" Ah ma ei viitsi pingutada, mul ükskõik." Tuleks ju hoopis võtta ja püüda seda väikest rõõmu nautida ning kui seda koos heade semudega teha, siis muutub see väike rõõm suuremaks ja lihtsamalt saab üle sellest sitaseisust. Ükskord väsivad ka need praegused asja eestvedajad. Mida ükskõiksemalt asjadesse suhtud, seda sitemaks asi hakkab minema. Ma ei kujuta ette, mis siis saaks, kui kõik inimesed maailams suhtuksid ükskõikselt kõigesse. Selle tulemuseks oleks vist väga suur kaos.

Näod naerule, käed tegevust täis ja küll siis päike tuleb välja, et meie naerul nägudele oma päikesekiired särama lasta.

.

Nuta või naera

Vaatan enda ümber inimesi ja ei suuda vahel ära imestada, kuidas mõne ego on nii suur, et ta kohe üldse ei taha teiste inimeste sekka "ära mahtuda" ilma neile haiget tegemata. Kõrvalt vaadata on seda päris naljakas, kuid kui millegi pärast pead selle inimesega koostööd tegema, siis ... No sry kohe üldse ei taha siis asi edeneda, sest ta ei saa aru, et parema koostöö nimel on vaja kõigil teha omapoolseid järeleandmisi ja osata kuulata ning aru saada ka teiste ideedest. Ei nad arvavad, et nende ideed on kõige paremad ja proovi sa midagi soovitada või maha laita tema idee juures. Sellisel juhul oled sa tema silmis mõrtsukas ja ta otsib kohe võimalust, kuidas sulle selle eest mitmekordselt tagasi teha. Teine võimalus on see, et ta solvub selle peale ja jalutab minema, lootes ja sageli ka teades, et talle tullakse järlele ja anutakse ta tagasitulemist ja lubatakse kõike teha nii nagu talle meeldib. Ja tehaksegi.

Olgu, ma saan aru, vahest on vaja olla veidi karmim teiste suhtes, et oma ideed ja tahtmist läbi suruda, kuid see ei pea olema nii päevast-päeva iga asjaga. Millegi pärast on nii, et kui seltskonnas on selline inimene, siis mul ei olegi tahtmist enam oma ideid ja mõtteid avaldada, sest mille krt pärast pean ma taluma selle ego kättemaksu hiljem. Öelge nüüd, et olen laisk inimene, kes lihtsalt läheb teiste mõtetega kaasa viitsimata ise midagi teha ja võidelda. Vaidlen vastu, ei ole laisk, vaid üritan säästa oma närve. Ma ei pea vajalikuks raisata aega selleks, et lõputult vaielda egoga, kes ei tee nii kui nii omapoolset järeleandmist. Kusjuures sageli läheb see ego tegelikust vaidlusest eemale ja asub isikliku solvamise kallale. Mulle meeldib töötada (suhelda) inimestega, kus kõik suudavad üksteist ära kuulata, kaasa mõelda teiste mõtetele ja mitte teha koheselt maatasa teise ideed. Koostöö laabub siis palju paremini ja asi saab tehtud kiiremini, sest inimestele meeldib teha seda, mis on kõigile meelepärane, mitte ühele meelepärane.

Samas kindlasti peab igal inimesel olema ka väike oma ego, et mitte olla tuhvlialune, kuid teatud piirini. Milline on see piir? Vat sellele ei oska vastata. See on tunnetuse küsimus.

Ja lõpetuseks väike mõtlemine kõigile - mis saab siis, kui kaks väga suurt ego peavad koostööd tegema.:-) Mina ei taha seal läheduses siis olla ja arvan, et sellest koostööst ei tule midagi välja, vaid kumbki teeb ise, olles eelnevalt nii kapitaalselt kui veel võimalik oamvahel tülli läinud.

Änn-änn

Oli see vist 6. aprill, kui lõpuks üks tore inimene mu motikaga sõitma viis. Viimati sõidutati umbes 5 aastaselt isa külgkorvi motikaga ning tookord olla ma enne sõitu nühkinud valgete sukkpükstega ja kleidiga kõik torud läikima. Ise ma mälean tollest ajast ainult seda, kuidas me sõitsime kuskil teel ja mina olin külgkorvis katte all ema süles. Praeguseks on see motikas kodus keldris ja ootab, millal vennal tekib jälle huvi ta vastu ja kokku paneb (eelmise huvi korral suutis ta selle laiali lammutada).

Seekord ei sõidutatud mind enam külgkorvis:-) Tegelt oli päris kihvt sõit, kui jätta tuul, vihm ja mustad riided kõrvale. Kõige jubedam oli ikka algus (linnavahel), sest ega ei teadnud ju kuida see asi toimib ja kõik teised liiklusvahendid olid koletult suured ja hirmutavad. Hiljem, kui jagasid matsu välja, muutus asi juba nauditavaks. Aa siis avastasin, et jope kapuuts tahab minema lennata ja kohe tõsine mure oli, kuida teda kinni hoida. Esimeses peatuses võtsin ta üldse küljest ja panin põue. Edasi läks kõik juba minu jaoks muretult - mind ei seganud vihm ega tuul, kuigi eks ilma nendeta ja soojema ilma korral võib asi veel mõnusam olla. Änn-änn ...

Neiu läheb koolitusele

Täna on siis see õhtu, kus neiu S läheb kauaoodatud IAD koolitusele. Juba mitu päeva esitab ta igasuguseid küsimusi ja eriti rohkelt tuleb neid täna. Need ei ole küsimused koolitusest, vaid peamiselt tunnetest esimesel hüppel. Tema küsimustega tuleb meelde enda olukord enne esimest hüpet ja see paneb küll näo särama ja viib mõtted tagasi sellele päevale.

Kurb on muidugi, et vaeseke on nii kaua oodanud oma esimest hüpet, kuid paraku ei ole sellel nv võimalik langevari seljas töökorras lennukist välja hüpata. Kui hästi lähe, siis lubas S oma tunnetest ja mõtetest ise siia paar rida peale koolitust kirjutada.

Vat mis on juhtunud

Vahepeal on toimunud ristsed. Ei mingit pikka pidu ega kedagi. Lihtsalt ükspäev teatati üle klubi, et ma pidavat nüüd Ken olema :-) Ei oska rõõmustada ega kurvastada, vaid paneb muigama.
.

Mis siis nüüd lahti on????

Just hakkasin terveks saama - köha ja nohu olid pea olematud, kuid nagu kiuste täna hommikul ärkasin tugeva kurguvaluga ja kehva enesetundega. Eelmine kord teadsin täpselt, millest tõbi tuli, kuid seekord pole õrna aimu ka. Enesetunne kõigub päeva jooksul - kord on suured külmavärinad ja siis on kõik ok. Arumaeisaa ja jube tigedaks teeb, sest no mille kuradi pärast see kurgutõbi nüüd siis tulema pidi. Kas tõesti sellest, et eelmise tõve ajal ei konsulteerinud arstiga ega jätnud tööl käimist või sai enda immuunsüsteem kannatada tänu veebruarikuus bronhiidi raviks tarbitud antibiootikumidele?

Oleks siis ainult kurguvalu ja külmavärinad. Ei-ei. Lisaks on veel eilsest pakkimisest kõik võimalikud lihased kanged.

Eile

Eile jäi mul järjekordselt veepall vahele, kuid seekord ei olnud põhjuseks õppimine või tervis, vaid käisin Jahu3-s pakkimist õppimas. Õpetajaid oli mul kolm inimest korraga ja L jälgis ka asja kõrvalt.

Algul tundub pakkimine olevat päris keeruline, kuid kui oled korra ise proovinud, siis on asi juba kõrvalt vaadates loogisem ja lihtsam. Pakkimise juures oli kõige kergem esimene osa, kus tuleb tropid korda saada ja kõige nõmedam oli eelviimane osa (ranitsa klappide sulgemine). Sikutamisest tulitas käsi terve õhtu ja täna hommikulgi on veidi veel kerget valu tunda. Päris ise ma seda ei saanudki lõplikult kinni, vaid tugevad õpetajad aitasid asja lõpuni viia.

Pakkimine nüüd selle ühe korraga selgeks ei saanud ja kõik meelde ei jäänud, kuid eks harjutamine teeb meistriks:-) Vähemalt olen algust teinud asjaga ja ei pea enam suvel ootama, millal keegi varju ära pakib, et ma hüppama saaks.

Lubadused ja inimesed

Inimesi on erinevaid. Ühed on sellised, kes lubavad sulle midagi, kuid ei suuda oma lubadust pidada. Kui sul siiski on vajadus, et ta selle lubatu ära teeks, pead talle pidevalt meelde tuletama, et kuule, sa lubasid seda teist või kolmandat teha. Kui sa juba 101 korda teda palud (endal on juba häbi, et inimest nii palju torgid tagant), teeb ta selle ära ja vaatab sulle otsa sellise näoga, et sa pead talle nüüd ülimalt tänulik olema, et ta selle ära tegi. Ta on sulle omast arust suure teene osutanud, mis siis et pea aasta on möödunud sellest, kui ta esmakordselt lubaduse andis ja sina oled meeletult kulutanud oma aega, sest oleksid saanud asja kuskilt mujalt kiiremini. Nendel inimestel peaks olema häbi, sest mida krtid sa lubad, kui sul ei olegi plaanis seda lähimal ajal täita. Kas lihtsalt selleks, et ennast vajaliku ja tähtsana tunda?

Teised on jälle sellised, kes asuvad kohe tegutsema, et lubatu saaks kiiresti tehtud. Sa ei pea neid tagant torkima, kuigi neil on peale selle 1 sinu lubatuse veel 101 lubadust, mis ka kõik saavad õigeaegselt täidetud. Inimene lihtsalt oskab planeerida oma aega ja peab lugu end ümbritsevatest inimestest. Ja kui tal tõesti aega ei ole, siis ta ka ütleb sulle seda ja pakub võimaluse, millal tal oleks aega või oskab soovitada kedagi, kellel on.

Lubaduste kohta oli vist ütelus - meest sõnast, härga sarvest:-)

Lõhnad

Pea nädal aega on mind vaevanud tugev nohu ja seetõttu ei tunne ma juba mitu päeva ka lõhnu, mis mind ümbritsevad. Kurb, sest kindlasti on õues praegu mõnus kevade lõhn.

Erandiks lõhna mittetajumisel oli eile päeval trollis sõites, kui tundsin mingit ebameeldivat lõhna ja ausaltöeldes oli mul siis küll hea meel, et mu lõhnataju on praegu peaaegu null. Kui mina oma kinnise ninaga seda lõhna tundsin, siis mida pidid need tegema, kelle lõhnataju oli normaalne.

Ja üldse, ma ei saa aru, miks osad inimesed suudavad nii koledasti haiseda. Kas tõesit seep ja vesi on Eesti Vabariigis nii kallis? Selleks, et mitte haiseda ei ole vaja kalleid parfüüme või kes teab veel mida. Igal inimesel on oma lõhn ja see lõhn ei haise ega häiri teisi. Sama on ka riietega.

Omaette teema on muidugi liigne parfüümi kasutamine, sest teatud rahvusest kodanikud armastavad mingit eriliselt rõveda lõhnaga parfüümi meeletus koguses kasutada.

NB! Tunnen kaasa rasedatele, kelle lõhnataju pidavat pea kõik 9 kuud vägagi tundlik olema ja eriti neile rasedatele, kes on sunnitud kasutama ühistransporti.

Multimedia Message

Lõpuks see jõudis kohale ja toas on nüüd õnnelik mees oma varjuga. Lubas täna öösel magada vari kaisus

Multimedia Message

Mehed kukkumiskoolitusel Jahu3-es