Kodu on tühi

Tulime Hiiumaalt paariks päevaks Tallinna ja jätsime DD Hiiumaale. Ta naudib täiega seal olemist - iga võimalik hetk on õues (ka vihma ja tuisuga), toas on nõus olema ainult öösel ja päeval paar tunnikest ning rohkelt mürab Kellyga. Kelly õpetab talle ikka uusi asju ja koostöö on neil ka hea. Näiteks kui DD on toodud päeval tuppa veidi kuivama, Kelly jäetud tuulekotta magama ning kui DD-l on uni täis, teeb ta natuke häält, Kelly teeb käpaga ukse lahti, tuleb ise tuppa ja laseb DD õue. Mõlemad on rahul, ainult meie oleme kõik pahased, sest nende sulitempu ei ole teistesse tubatesse kuulda ja kui avastame selle, siis on kogu esik ja lähemad toad väga külmad.
Aga kui DD on Hiiumaal, siis meil on linnas ikka täitsa kurb. Oleme selle 2,5 aastaga nii harjunud DD-ga hommikuti ja õhtuti jalutamas käima, koju minnes ootama, et ta tuleb kaheksajalg hambus sulle uksepeale vastu või teeb hommikuti mõmm-mõmm, kui tahad veidike peale äratuskella veel pikutada. Kodust on midagi väga olulist kohe puudu, kui DD-d ei ole.

Nukkude seiklused pühade ajal

Jõululaupäeva veetsime Pärnus ja plaan oli sõita 25. lõuna paiku Hiiumaale praamiga. Jõime parasjagu hommikukohvi, kui sõber hr Viina helistas ja teatas uudise, et liinil Rohuküla Heltermaa ei sõida ükski praam, sest vee tase on selleks liiga madal. Vaatasime teiste parvlaevade liiklemisi ja paika sai uus plaan: kell 13 Virtsust Kuivastusse ja 15.30 Triigilt Sõrule. Virtsus olime ilusti 30 minutit enne praami väljumist, kuid seni teadmata põhjusel ei liikunud üks kolmest üldjärjekorrast üldse. Nii jäimegi kella 13-sest praamist maha. Vahepeal sain meie firma nõukogu esimehele, kes oli ka kell 13-se praami järjekorras ja sai tänu bronnile peale, rääkida olukorrast ja uurida, et ega ta tea kuida saaks broneeringu jägmisele praamile (küsisin talt seda seetõttu, et tal käpp sees praamlaeva majandamises). 15 minutit enne järgmise praami väljumist saingi talt kõne: "Lippa nüüd kassasse ja saad broneeinguga pileti kella 14-sele praamil." Lippasin ilma mantlita sadamas ringi ja saime suht viimaste seas praamile, kusjuures too rida kus me seisime, ei olnud ka seekord üldse edasi liikunud.

Kuivastust Triigile on autoga sõita üks 70 km ja aega selleks oli meil all 1 tunni. Vahepeal õnnestus mul saada läbi firma broneering Triigi-Sõru praamile. Kuna mul ühtegi trahvi pole tehtud, siis oli ainuõige otsus, et mina istun rooli ja põrutasime 120-ga Kuivastust Triigile. Praamile sai peale meid ainult 4 autot. Mul värisesid käed tol õhtul ikka pikalt, sest tugeva tuule tõttu tuli auto ikka kõvasti roolida ja hing oli ikka ka haige, et sedasi kihutasin.

Laupäeval otsustasime, et Tallinna sõidame lennukiga, sest aastavahetuse ajal oleme taas Hiiumaal ja pole erilist mõtet autoga edasi-tagasi sõita ning mässata nende praamidega. Ostsime inerneti teel piletid ja pühapäeval sammusime Kärdla lennujaama. Jõudsime esimestena sinna ja tegime check-in'i ära. Jällegi läks hästi et olime varem kohal, sest 5 inimest jäi lennukist maha. Nimelt online piletimüük ei jälginud vabade kohtade olemasolu ja müüs kõigile soovijatele pileteid ja seega oli 5 kohta rohkem müüdud, kui lennukis kohti. Kõik mahajääjad olid aga omad piletid väga varakult ostnud ja mul oli juba tunne, et meid tõstetakse lennukilt maha, sest me ühed viimased pileti ostjad. Ei tõstnud meid aga keegi maha ja jõudsime peale 30-minutilist sõitu lennukiga edukalt Tallinna.

Ahjaa. Ja vähe sellest, reisiseiklusest. Juhtus üks vahejuhtum veel. Nimelt käis mu härra sõpradega Rannapaargus peol laupäeva õhtul ja kaotas ära autovõtme. Auto tagavaravõtmed aga kõik kodus Tallinnas ja auto nii heasti pargitud garaaži ette, et teist autot ka välja ei saa. Otsisime pikalt ja kõikvõimalikest ning võimatutest kohtadest. Mul kadus juba igasugune lootus seda leida, kui äkitse tuli välja, et võti on toodud Rannapaargusse ja ootab seal omanikku.

Vot sihuksed imelised jõuluseiklused olid meil ja ma tahaks väga loota, et nüüd on meie õnn nende seiklustega pöördunud ja alates jõuludest aastake läheb meil edasi samuti ainult hästi ja väikeste imedega. Mulle tõesti aitab igasugustest halbadest kogemustest, mida möödunud aastal on olnud piisavalt (isegi üleliia) palju.

Kõverad jalad

Ei usu, no vaadake ise siit.

Ma ei oska või suuda hoida oma jalgu sirgetena ja olla graatsiline grossingukummide otsas. Nagu kõver-harkjalg elevant oleks hüppama pandud.
Igatahes, me nüüd harjutame Janega juba kokku ja üht treenerite abil seatud kombinatsiooni. Selgeks on mul vahepeal saanud ette ja taha 1,5 korda saltod. Eesmärk on nüüd saada jalad sirgeks, jalad kokku saltode ja maandumise ajal, 2-kordsed saltod ette ja taha ning hundiratas. Selle viimasega on vist kõige suurem probleem, sest ma pole kunagi osanud teha hundiratast. Ma tean teoreetiliselt kuidas see käib, kuid mu keha ei tee nii nagu tuleks seda teha. Jalad kukuvad kolksti alla selle asemel, et käia ilusa kaarena.

XL-i tulemused

Mäletate, kirjutasin siin, et oli üks meelejääv õhtu.
Vot käisime siis Vx-iga XL Studios. Tema pildistas, ma üritasin olla ilus :-)
Mõned näidised nüüd siis esmaesitluses ..






Hetkel on mul kaks lemmikut - see viimane ja teist ma ülesse ei pane, sest see ei kannata kõigi kriitikat.
Lisaks on veel pilte, mida Vx töötleb veidi ja siis saab näha ka neid, kui oleme tulemusega mõlemad rahul. Need töötlusel olevad pildid on nö eri-katseprojekt.

Ära usalda IT-meest

Enamus viimase 1,5 aasta pildid läinud, sest käpart IT-mees unustas arvuti hooldamisel teha failidest koopiad vaatamata sellele, et ma küsisin enne üle, kas pean ise tegema või teeb tema kõigist failidest koopiad. Kuna mul igasuguseid dokumente oli vaja, siis isiklikud asjad kopeerisin plaadile ja töö asjad tõstsin serverisse. Pilte oli aga üle 4 GB ja mul polnud kohe käepärast neid millelegi ise kirjutada, siis jäin uskuma lubadust, et kõik saab kopeeritud, pole probleemi.
Arvuti sain tagasi, kuid pildid kõik kadunud. Tegin nati kisa ja taastada suutis ta ainult alla poolte piltide. Pole sõnu, lihtsalt pole sõnu. On vaid teadmine, et järgmine kord ei anna arvutit IT-mehele enne, kui see üldse ei lase enam tööd teha ja kõigist failidest teen ise koopiad, mitte ei jää uskuma lubadust "Pole probleemi, kõik jääb alles".
Kui keegi teab kedagi, kes oskaks kõike taastada ja seda mõistliku tasu eest, siis andke aga märku.
NB! Ma tean, et kõik IT-mehed pole sellised lohakad ja ükskõiksed, lihtsalt minu arvutit satuvad sellised hooldama. Halb karma :-)

Piparkoogid

Proovisin teha piparkoogi tainast. Polegi nii keeruline kui arvasin.
Järgmine kord:
a) peab julgemalt suhkrut kõrvetama, siis saab vast tumedamaks piparkoogid ja selle erilise kõrbend suhkru maitse ning
b) tuleb osta uhmer, sest kohviveskis ei saa ikka nelki jahvatada. Katsetuse tulemusel on nüüd kohviveski (vist) katki.
Maitselt tulid piparkoogid täpselt minu maitse järgi ning on mõnusalt õhulised ja krõbedad. Eks näis, mis teised katsejänesed arvavad.