Usaldus

Kui ma eelmine aasta tandemit läksin tegema, siis küsiti korduvalt, kas sa ei karda. Ausalt, ei kartnud, sest usaldasin instruktorit, kelle ülesanne on ennast ja oma tandem korralikult maapeale tagasi tuua. Parem on ju nautida seda lendu algusest peale, kui pabistada mõttetute asjade pärast. Täpselt sama on suhetes – parem usaldada partnerit/sõpra, kui et oma närve pabistamisega rikkuda. Naudi teineteise armastamist/sõprust. Kui miskit on tõesti kripeldamas hingel, siis tuleb asjad partneriga/sõbraga selgeks rääkida. Väide, et usaldus kellegi vastu tekib aja jooksul on vale. Kellegi vastu peab seda juba esimese kohtumiste järgselt olema või seda ei tulegi. Aja jooksul usaldus suureneb, sest õpitakse teineteist paremini tundma. Kogemus on näidanud, et kui sina usaldad täielikult oma partnerit, aga temal pole algusest peale usaldust sinu vastu olnud, siis see ei teki kunagi, isegi mitte peale teatud lepingu sõlmimist. Ta küll võib väita vastupidist, kuid inimese käitumine on see, mis reedab tegelikkust. Ja see, et sinu kallim ei usalda sind, teeb meeletult haiget ja nõutuks - mis ma siis valesti teinud olen. See hakkab ajapikku ründama usaldust enda vastu, sest sa ei ole enam kindel iseendas. Samas, kui sa näed ja tunned, et sind ümbritsevad sõbrad usaldavad sind, on meeletult tore ja lisab enesekindlust.

Usaldust ei tohi rikkuda. Selle taastamine on pikk ja keerukas protsess ning võib juhtuda, et see ei taastugi. Kõik oleneb sellest, kes ja millega hakkama sai – kui kõvasti sulle haiget tehti. Või oleks õigem öelda, kui kõvasti sa endale haiget tegid, et usaldasid inimest, kes seda ei osanud hinnata.

Naised, ega te ära ei unustanud ...

... täna on ju nõukogude armee aastapäev ehk siis tänapäeval nimetatakse seda meestepäevaks. Kes ja kas üldse seda tähistavad on iseasi, kuid minu arvamus on, et meestel peab ju ka oma päev olema, millal neile kõik naised hääd soovivad. Naised unustame täna nende patud ja kallistame hoopis neid.

Paraku igaühele ei jõua soovida isiklikult, siis kallid mehed, kes te seda loete, kaunist meestepäeva.

Tädikesed teavad

Tuleb välja, et hommikul tuleb sõita tööle veidi hilisema bussiga, siis saad teada, mis tegelikult toimub. Nimelt hommikul bussiga tööle sõites teatas minu läheduses istuv umbes 80 aastane tädike mulle vene keeles: "Teate, selle eest võib trahvi saada, kui istud üksi kaheinimese istmel."Samas osutas ta tädikese peale, kelle kõrval oli tõepoolest aknaalune koht tühi. Aa no selle tädikese kõrvale poleks sinna akna alla mahtunud ju istuma. Naeratasin muigavalt vanamemmele ning memmeke seletas edasi: "See on tõesti nii, ma nägin ükskord. Kontroll tuli peale ja küsis ühelt inimeselt, kes samuti üksi istus, et kas teil on kaks piletit komposteeritud. Üksi kaheinimese kohal istudes peab olema komposteeritud ka kaks sõidupiletit. Ja kujutage ette, selle eest tehti trahvi."

Arvasin teadvat kõike vajalikku ühistranspordiga sõitmise kohat, kuid tuleb välja vastupidine. Õnneks on kaasreisijateks kenad vanamemmed, kes sõidu ajal jagavad lahkelt õpetussõnu:)

On see unes või ilmsi ...

Iga hommik ärgates mõtlen, kas tõesti juhtus see minuga või oli see lihtsalt unenägu. Pärast tormi oli vaikus ja nüüd on päike tõusmas kõrgele taevasse. Enam ei ole pisaraid ega kurbi mõtteid, vaid ainult naer ja hea tuju. Kõigele halvale järgneb hea, tuleb vaid osata oodata.

Kevad on peagi käes

Nädalavahetusel jõudis minuni arusaam, et väljas on juba kevade märke – päike paistab ja puhub vaikne ning soe tuuleke. Jäin kuidagi mõttesse ja avastasin, et mõtetes on kevad juba saabunud. Üha uusi ja põnevaid asju on juhtumas. Olen nagu väga pikast unest ärganud. Kõik tundub palju positiivsem - elu lihtsam ja lõbusam, töö saab kiiresti ja hästi tehtud, uni on lühike ja rahutu, kuid iga hommik ärkad värske ja puhanuna, nägu naerul. Soovin, et see tunne ei kaoks enam kunagi ja oleks samasugune kõigil inimestel, sest see on ilus ja mõnus.

Kuulujutud

Tihti meeldib inimestel rääkida teisi taga. Keegi näeb või kuuleb midagi ja ei suuda suud kinni hoida, vaid peab hakkama tegema mingeid tobedaid järeldusi ja ega siis seda enda mõtetesse ei jäeta. Millegi pärast on vaja sellest rääkida järgmisele, kes lisab võib-olla oma järeldusi veel juurde ja räägib kolmandale. Nii saabki ühest väiksest asjas kõigile teada uus ja põnev sündmus. No mida kuradit te topite oma nina teiste asjadesse! Miks tehakse järeldusi, mõtlemata, et sellega võidakse teistele halba teha? Kui kaks inimest ühel peol tantsivad koos ja hiljem jätkavad omavahelist suhtlemist või kui sõber usaldab sulle auto või kallistad sõpra või juhtud mitmeid kordi koos ühe ja sama inimesega koos üritusele jõudvat, kas siis sellest peab kohe tegema järelduse, et neil on suhe, neil susiseb midagi. Väga hea sõprussuhe võib olla ka mehe ja naise vahel, kuid see ei tähenda, et nad on armukesed. Hea on, kui keegi julgeb otse asjaosalistelt minna küsima, et kas see jutt või inimeste arvamus vastab tõele. Paraku juhtub seda aga harva, kõik peavad ennast kõiketeadjaks ja vajalikuks klatši jätkamist. Arvatakse küll, et naised on suuremad klatšimoorid, kuid paraku olen kohanud vastupidist. Seega, kui kedagi huvitab, kas keegi kepib kedagi või mitte, siis võimaluse korral minge ja küsige asjaosalistelt endilt või oodake, kuni nad ise seda välja näitavad või räägivad.

kuidas, kellega, kui palju ja kui mitmekesi

Vot selline teema siis seekord. Tõstatati küll teema usaldusest, kuid sellest veidi hiljem. Mitmeid kordi on ühe härraga tekkinud arutelu sellel teemal, et kuidas, kellega, kui palju ja mitmekesi peaks seksima. Meil on mõlemal selles osas küllaltki erinevad arvamused olnud, kuid arvan, et see tuleb vanuse vahest. Tema on minust pea 10 aastat vanem, seega elukogenum ja vabama suhtumisega seksi. Jätan tema arvamused siinkohal enda teada, sest ehk ta kirjutab neist ise.

Kuid mida mina nooruke sellest arvan.

Kõigepealt kellega? No mitte igaühega, vaid sellega, kes suudab su südame põksuma panna. Ma ei saa neist inimestest aru, kes asuvad vahekorda lihtsalt seksi pärast. Arvan, et hea seksi nautimiseks on vaja tundeid ja niisama "põrutada" ei ole mõtet. Mis see annab? Kas järjekordse märke sellest, et oled kellegagi vahekorras olnud, rikastanud oma partnerite ringi. Seks nõuab koostööd, mida rohkem seda harjutad ühe partneriga, seda paremaks ta ju läheb ...

Kui palju? Nii palju kui tunne ütleb. Kui tuleb tahtmine oma partneriga seksida, siis seda ka tehakse, olenemata sellest, kui tihedalt see toimub. Kindlasti värskelt armunud seksivad tihedamini kui pikemat aega suhtes olnud inimesed. Ja millegi pärast on jäänud mulje, et sageli on meestel sugutung sagedasem. Vale on kindlasti see, kui naine juba pikemat aega ei taha, et siis jäetab ta hooletusse mehe vajadused. Alati on mingi võimalus selle olukorra lahendamiseks. Ja sama peaksid jälgima ka mehed, et naine saaks rahuldatud.

Kuidas? No siin jäägu küll igaühe enda otsustada kuidas seda tehakse. Ma ei pea vajalikuks selle kirjeldamist. Või kui mõni soovib, siis võib selles osas õpetussõnu anda.

Mitmekesi? Öelge nüüd, et olen vanamoodne, kuid seksiks ikka ainult ühe partneriga korraga. Ma ei saa sellest aru, miks peaks kellegi sinna juurde võtma. Kas tõesti oma partnerist ei piisa või miks on vaja vaadata pealt kuidas sõber oma naist "paneb"?

Eelnevalt oli juttu armastusest. Kas pole seks mitte üks armastuse/armumise väljund? Vanemad inimesed ütlevad isegi, et laps pidavat sündima armastusega seksist. Ja keegi on öelud, et armastusega seksist eostuvad tüdrukud.

Mis asi on armastus?

Juba eilsest peale kummitab üks mõte - mis asi on armastus ning kas see on olemas ka reaalses elus või ainult filmides ja raamatutes. Loomulikult on armastuse tüüpe erinevaid, kuid mind kummitab just mehe ja naise vaheline armastus. Psühholoogid väidavad, et algul on armumise faas, mis siis kestab kuni kolm aastat ja sealt edasi lihtsalt harjumus koos olla ja elada. Samas räägitakse jälle, et peale armumist kas tekib armastus või minnakse lahku. Mina arvan, et armastus on midagi udus lummavat ja haaramatut, armastus on nagu õiglus. Arutasin seda teemat K-ga ja tema arvamus oli järgmine: "Mõne jaoks on armastus see, et keegi sulle süüa teeb ja su pärast muretseb, teine tahab rahalist toetust, kolmas materiaalset, neljanda jaoks näitab armastust see, kui su eest kangelastegusid tehakse jne. Ma ei usu eriti, et on olemas selline tõeline armastus, nagu filmis ja muinasjutus, et ei suuda ilma teiseta elada. Tänapäeva maailm on niivõrd materiaalne ja elu kiire, et praegu pole keskmisel inimesel aegagi armastada nii sügavalt. Samamoodi võib arutleda, kas on olemas õiglus või headus või puhtus. Iga inimene näeb neid erinevalt, võibolla tulenevalt ka oma taustast... kui sa kasvad üles sellises keskkonnas, kus kõik on enda eest väljas ja igaüks rabeleb ise, siis see, et su eest hoolitsetakse võib juba defineeruda armastusena. Ma arvan, et armastus ei ole see, mida saaks omada või kohe tunda, vaid see, mille poole püüelda... Kas ei ole nii, et vastassugupoolega suhtes esitatakse kõige rohkem nõudmisi ja kui selle vastassugupoole nägemus armastusest ei ole sama, mis sinul, siis ta ei suuda ka neid nõudmisi täita. Siit võime jõuda järelduseni, et ideaalne armastus on siis, kui kahe suhtes oleva isiku nägemus armastuses langeb kokku, siis mõlemad teavad, mida tuleb teisele pakkuda ja mida nad ise vastu saavad."
Siit tekkis jällegi mõte, et võibolla tõesti on sellise tõelise ja puhta armastuse jaoks vaja aega. Võibolla tänapäeva inimene ei tea, mis on armastus, sest tal ei ole tõesti selle jaoks aega. Aega nautida teist inimest, aega teda tundma õppida ja mõista vastspoolt, võtta teisel käest kinni ja jalutada mitmeid tunde koos läbi metsa, valu korral nutta ja saada koos üle sellest valust. Lihtsam on ju teha seda üksi, sest nii läheb kiiremini - nutad üksi patja ja teine tegeleb samal ajal millegi muuga. Metsa jalutama kahekesi minna on mõningate arvates täielik ajaraiskamine. Võibolla siis selle pärast ei teagi enam tänapäeval, mis asi see on, mida nimetati kunagi armastuseks. Aga siiski jääb hinge küsimus, kas kunagi saab tunda sellist asja nagu armastus või jääbki kõik armumise tasemele.

Inimese tahe

Lähed poodi, käid riiulite vahel ringi ja sa ei tea mida sa tahad. Ometi sa tead, et sa läksid poodi, et midagi kindlat osta. Kas see on hajameelsus või on see lihtsalt teadmatus mida tahta? Tekib tunne, et läheks kohe poest välja, kuid ei saa, sest sa läksid ju poodi selleks, et rahuldada mõningaid oma vajadusi või soove.
Olen sageli olnud dilemma ees, et kas minu mõte on soov, tahe või unistus. Või kas neil on üldse vahet. Võibolla nad kõik on üks ja sama Mis vahe on aga soovidel ja unistustel? Minu arvates on unistus midagi sellist, mille saavutamine on võimalik kauges tulevikus või üldse saavutamatu. Soov on aga see, mille täitumisest oleneb su enda käitumine ehk siis see on saavutatav lähitulevikus.
Igatahes peab inimene poodi minnes ja seal olles teadma, mida ta tahab, sest sellega hoiad kokku enda aega.

Kadunud pastakad

Kuhu kaovad kõik normaalsed pastakad? Kas neil on mingi oma kogunemine kuskil. Kui iga päev tööl käid, siis on kõik kontrolli all - pastakad ilusti pliiatsitopsis. Eile hommikul ei olnud minu laual mitte ühtegi pastakat, millega oleks võimalik kirjutada. Kuhu nad selle ühe nädalaga kadusid. Asusin siis sekretäri tagavarade kallale, kuid tuli välja, et ka sealt on kõik kadunud. Hei pastakad, ma olen tööl tagasi, palun tulge Teie ka minu lauale tagasi. Teie puhkus on läbi. Ma ei taha enam harlikuga kirjutada ja punase pastakaga on ka nadi allkirju anda.

Mehed-mehed

On ühed kummalised loomad, kellest ei saa sageli aru. Kõik nad on teatud situatsioonides erinevad ja samas mõnes teises situatsioonis käituvad kõik ühte moodi. Kas see on neil sisse kodeeritud või mis? Olen palju selle peale mõelnud eelmine nädal kodus haigena teki all olles ja nüüd tänasel sõbrapäeval, kuid ei ole suutnud välja mõelda, miks see nii on. Miks on nii, et üks mees ajab sul südame sees puperdama (heas mõttes) ja tekitab sellise head tunde, teine on selline kellega jäädki alatiseks sõbraks (tekib usaldus ja hea teineteise mõistmine) ja kolmas on võibolla see, kellest on sul täitsa ükskkõik? Meis kõigis on sees pisike laps, kes tahab ikka ja veel mängida ja vallatu olla, kuid naised näitavad seda harvemini välja. Tädi Mann ütleb meeste kohta, et neil algab puberteet tüdrukutest hiljem, kuid lõppeb 2 tundi peale surma. Võibolla on see tõesti nii ja seetõttu võtavadki nad elu kergemalt. Kas aga ikka võtavad? Võibolla see ainult tundub meile naistele nii. Seesmiselt on nad ehk haavatavamad kui naised ja meie naised oleme need, kes neid vastikult käituma panevad. Naised loobivad sageli üht lauset ("äh, meil polegi mehi vaja"), kuid tegelikutl käib mõte üldjuhul teistpidi. On ju hea kui keegi sulle vahel lilli toob, või kallistab või ütleb ilusaid sõnu ja ta teeb seda südamest. Ühesõnaga hoolib sinust kui inimesest, mitte kui seksobjektist, keda voodisse saada. Eile õhtune film "Gigolo mees" üritaski tegelikult näidata, et alati ei ole naistel vaja seksi, et nad ennast õnnelikuna tunneksid. Millal küll osadele meestele see kohale jõuab ja samuti ka naistele, kes lasevad ennast kohelda seksobjekti ja koduperenaisena. Elada tuleb iseendale, kuid samas selle käigus mitte teha haiget teistele. Ka meesterahvas võib naisterahvale hea sõber olla ja muide, kas pole nii, et meessõber on vahel usaldusväärsem kui naissõber. Äkki naised nõuavad meestelt tõesti liiga palju.

There are big ships,
there are small ships,
but the best ship,
is the friendship!

Ja see juhtuski

Suured tänud neile, kes aitasid kaasa üllatuspeo toimumisele. Eriliselt tublid olid naabrid, kes kannatasid kõik selle kära välja. Asjaosalised teavad millest jutt. Sünnipäevalapse eilse näoilme ja tänase vestluse põhjal võin öelda, et asi läks korda. Talle ei olnud seda varem tehtud. Hea oli vaadata, kuidas rahvas ei virisenud - pole kuhugi istuda, pole midagi eriti süüa, pole seda ja teist. Kõik tundsid ennast hästi. Ehk siis olin ikkagi vist hea.

Nüüd aga teen mõned tööd ja lähen koju magama, sest neljast tunnist öösel jäi väheks. Vaim on värske, keha väsind.

Varsti juhtub midagi

Teie ei tea vist, mis kohe-kohe saama hakkab? Seda tean ainult mina, kuid tulemust ei tea - kas õnnestub või mitte. Teile ei ütle muud, kui et see on teistmoodi juhtumine, kui viimasel ajal paljudel on juhtunud ja ehk ka lõbus. Eks näis, hoian pöialt ja loodan selle õnnestumist. Minust sai see idee alguse, teostus tuleb teistelt. Ükskord peab ju midagi hästi ka minema. Selle nädala lõpuks peaks teada saama. Olen ma siis halb või hea, aga ehk natuke kaval?