Ajataju

Aeg ja ajataju, need on ühed kummalised asjad. Vahel venib minut nii mis jaksab, teisel hetkel lippab ta kiirmini kui sa seda sooviksid. Eks kõik mäletavad, kuidas igavate loengute ajal aeg venis ja huvitava õhtu jooksul sai aeg enne otsa, kui oleks seda soovinud. Või tuleb tuttav ette: sa tead kindlalt, et on kolmapäev, kuigi juba on reede. Või oled kuupäevadega ühe nädala taga jne.

Eilne pani mind ikka päris põhjalikult asja üle mõtlema. Kuidas saada õhus oma ajataju õigeks - nii et 15 sekundit oleks ikka 15 mitte 18 (või rohkemgi). Samas mingi kõhutunne ütles: hei plika, sa jõudsid küll oma lugemisega kümneni, kuid aega on läinud rohkem, ja vaata kohe kella. Eile pidin ma ennast 15 sekundiga stabiilseks saama ja kella suutma vaadata, kuid hiljem pean suutma veel teha pöördeid ja saltosid. Kuida ma suudan oma keha kontrollida selle lühikese aja jooksul? Jälle läks pea sassi...

Koristamine

Kummaline, aga mulle meeldib koristada. Sellised koristamise tujud tulevad vahel ka öösiti. Koristada on hea üksi olles, paned muusika mängima ja teed asju oma järjekorras, oma moodi, keegi ei jää ette, ega virise, et enam ei viitsi jne. Erilise koristamise tuhinas jäävad ette ka kappide ja sahtlite sisud ning alati suudan sealt leida midagi, mida pole väga ammu kasutanud ja mida tegelikult ei ole vajagi. Kõik on tore ja lõbus, kuni kätte jõuab tolmuimeja hetk. Vot putsulutsutajaga võiks küll keegi teine toad üle käia, see asi mulle ei meeldi kohe üldse.

Multimedia Message

Pole midagi mõnusamat, kui lesida sooja päikese käes, lugeda raamatut ja lihtsalt tunda ennast hästi. Kuigi ma see suvi rohkem puhkust ei saa, võiks ikkagi kogu suvi nii ilus olla kui tänane ilm Pärnus. Jõudu kõikidele kontorirottidele, võtan teie eest ka päikest.

Tahaks

Tahaks neile öelda kõik otse välja, mis mulle siin ei meeldinud ja miks ma siit tegelikult ära lähen. Miks mul ei ole motivatsiooni siin töötada ja mis ma neist tegelikult arvan. Kuid ei julge ja tunnen, et see ei ole viisakas ja ma ei saavuta sellega midagi. Kuid samas kas nemad on käitunud minuga viisakalt? Pole kuulnud, et mujal toimuks töötajate selline vaimne terroriseerimine.

Üritan hoida veel suu kinni ja kannatada selle viimase päeva ära. Samas on mul kahju töökaaslasest, kes läks lapsepuhkusele teadmisega, et ta tuleb siia hiljem tagasi. Mina aga tean, et siin ei soovita teda peale lapsepuhkust tagasi, vaid lõpetatakse tööleping. Nende arvates 3 aastat lapsepuhkusel olnud naine pidavat taandarenema ja lisaks pidavat laps palju muid probleeme tekitama ning neil ei olevat sellist töötajat vaja.

Selline tööandja käitumine on pannud mind korduvalt mõtlema, et kas tõesti kõik advokaadid on sellised ussid, valetajad ja ihnuskoid. Kõrvaltvaatajatele tunduvad nad haritud ja toredad inimesed, kuid tegelikkus paistab vastupidine olevat. Minu suhtumine advokaatidesse on kõvasti muutunud ja igasugune respekt nende vastu kadunud. Kokkuvõttes tean seda, et minust ei saa kunagi advokaati, sest ma ei oska valetada, ihnutseda ja nõrgematest teerulliga üle sõita.

Kinos

Eline kinos käik oli kõige kehvem. Paljud inimesed kiidavad seda filmi (Taevane kuningriik), kuid mina suutsin filmi ajal kaks korda päris korralikult magama jääda. Ja see polnud veel kõik ... Teistel hakkab paha lennukis ja laevas, kuid minul hakkas paha kinos. Igatahes ei ole lähiajal tahtmist enam kinno minna ja kõike seda uuesti läbi elada. Kuigi tegelt tuleks selgitada selle teise halva asja põhjus välja, sest see ei olnud normaalne.

Minu 5 sekundit

Laupäeval sain hakkama HART-iga ja järgmisena tuli ette võtta redelist esimesed 5 sekundit ja käsiavamine. Enne lennukisse minekut uurisin ikka korduvalt, lõpuks vist juba tüütavalt, et kuidas ja mis ikka teha tuleb ning kas kõigest sain ikka korralikult aru. Lennukis oli hirm suur ja mõelda jõudsin kõigest. Üks mõttekäik oli näiteks selline: kui ma ikkagi ei julge hüpata ja tahan lennukisse jääda, siis tuleb avamisautomaat keerata OFF asendisse ja siis peab vari paar tundi maapeal seisma ja teised ei saa minu pärast hüpata ning seda ma ei taha ning järelikult pean ikkagi hüppama. Kui hüppan ja ei jõua avada ise, siis avamisautomaat avab varju minu eest. ... Ja veel hästi palju nõmedaid mõtteid ning korratud sai korduvalt varuvarju avamisprotseduur, padja ja sanga asukoht, avamisrõnga asukoht ja see, mida ma pean tegema, kui lennukist välja hüppan.

Uksel seistes oli mul ikka päris suur hirm ja arvatavasti väljendus see mu näoilmes ka (täpsemalt oskab öelda hüppeinstruktor R). Uksel vastasin R tavapärasele küsimusele "kas oled valmis?" ebalevalt "jah" ja hüppasin. Painutus ja luuletuse lugemine algas. Luuletus ei tahtnud kohe üldse kostuda, kuigi karjusin seda kõvasti. Pea täiesti tühi, tegelesin ühe asjaga korraga. Luuletus läbi, vasak käsi üles ja parem alla avamisrõnga juurde. Sain kohe avamisrõnga pihku ja tõmbasin. Asi peos ja ootasin, peas mõte - avaneb, ei avane, palun avane. Aeg oli lühike, kuid siiski jõudsin sedasi mõelda. Ajataju on sellistes olukordades teine, palju pikem tundub olevat viis sekundit ja varju väljumine kotist. Pauhh, vari hakkas lahti minema. Rõõm oli meeletu ja karjusin rõõmust nii, mis jaksasin. Järgnes sellele kohe kõrguse, varju juhitavuse ja ümbruse kontroll. Lendlesin platsi kohal ja olin õnnelik, et ei jätnud siiski jonni ja ronisin oma hirmudaga ikka ja jälle lennukisse ning ei tulnud lennukiga alla tagasi. Tuli meelde, et vabalangemine on see, mille pärast tasub (tasus) pingutada. Poleks olnud julgustajaid ja tagantutsitajaid, siis jäänukski asi pooleli.

Õhtul ei saanud voodis magama jääda, sest kui sulgesin silmad, tekkis tunne, et olen vabalangemises, kuid ranitsat pole seljas. Esimene iseseisev vabalangemine suutis sellise emotsiooni tekitada.

Nii see oli ...

Neli aastat järjest sain ma tänasel päeval kiita. Mul oli hea meel, et inimestele meeldis see, mida ma neile tegin ja et kunagi ei jäänud midagi sellest järgi. Enne, kui nad asja kallale asusid, oli alati hirm, kas ikka tuli välja ja kas ikka meeldib, sest tegin alati midagi uut ja huvitavat.
See aasta ja järgmised aastad ei saa enam need samad inimesed mind samal päeval kiita, kuid loodan, et minu asemele tuleb peagi keegi teine, keda nad saavad kiita.
Igatahes soovin tänastele sünnipäevalastele (tean 3 inimest, kellel on täna) PALJU ÕNNE!

Lennukis

See aasta oma mõlemale hüppele minnes olen lennukis istudes mõelnud: no mille krt pärast ma jälle siia ronisin, palju rahulikum oleks mu hing teisi taevast alla tulemas näha ning luban endale, et see jääb viimaseks. Varjuga õnnelikult maale jõudes on tunne vastupidine - tahaks kohe uuesti üles minna. Kummalgi korral pole see õnnestunud minust mitteolenevatel asjaoludel. Kadunud on see entusiasm, mis oli esimestel hüpetel ja olen ise selle pärast päris õnnetu.

Kohuke

Laupäeval sai must kohuke ja asi pole paranenud tänaseks. Laupäeval ajas asi naerma, kuid täna sain küll enda peale selle pärast pahaseks. Eraelus on kohuke lubatud, kuid tööl ei tohi kohuke olla. Peaks vist ütlema tere kõigile kaaskohukestele ja lootma (tegutsema selle nimel), et lahkun peagi teie seltsist.

Vanemad

Kui ma vanematele rääksisin oma muljeid motikaga sõitmas käimisest, vaatasid nad mõlemad mulle otsa ja ütlesid kui ühest suust:" Kas juba ei aita nendest ekstreemsustest?" Endal käis peast läbi mõte, aa ma pole ju midagi ekstreemset teinudki. Varasemalt on vanemad vaikides kuulanud mu muljeid, kuid seekord pani nende küsimus mul suu kinni ja ma mõistsin, et iga nädalavahetus nad ju loodavad, et ehk ei juhtu minuga midagi.

Miks mehed on lihtsalt õnnelikud inimesed?

Järgnev ei ole minu kirjutis, leidsin selle ükspäev oma postkastist, kuid see on lõbus:


Miks mehed on lihtsalt õnnelikud inimesed?
Aga mida sa tahadki selliselt lihtsalt olevuselt?
Perekonnanimi on kogu aeg sama.
Garaaž on ainult sinu päralt.
Pulmapeo ettevalmistused sujuvad iseenesest.
Šokolaad on lihtsalt üks suupiste.
Sinust võib saada president.
Sa ei jää kunagi rasedaks.
Sa võid käia pargis ilma T-särgita.
Automehaanikud ei valeta sulle.
Terve maailm on sinu pissuaar - sa ei pea kunagi sõitma järgmisse bensiinijaama sellepärast, et siinne peldik on öäkk.
Sa ei pea mutri keeramise suuna üle mõneks ajaks mõttesse vajuma.
Sama töö, rohkem palka.
Kortsud lisavad omapära.
Pruudikleidi laenutus 5000 krooni, ülikonna laenutus 200 krooni.
Inimesed ei jõllita sinu rindu, kui sa nendega räägid.
Vahetevahel on üks hästi-ajastatud röhitsus lausa ette nähtud.
Uued kingad ei mulju, hõõru ja moonda sinu jalgu.
Telefonikõned lõpevad enne kolmekümnendat sekundit.
Sa tead nii mõndagi tankidest.
Viiepäevane puhkus vajab vaid ühte kohvrit.
Sa suudad ise oma purgid lahti keerata.
Väikseimgi arukuse väljendus annab sulle ekstra plusspunkte.
Kui keegi unustab sind külla kutsuda võib ta ka edaspidi sinu sõber olla. Sinu aluspesu maksab 30 krooni 4-ne pakk.
Kolm paari jalatseid on rohkem kui küll.
Sul puudub võime näha kortse oma riietel.
Kogu sinu nägu on ühte värvi.
Üks soeng on sobiv aastateks, võib-olla aastakümneteks.
Sa pead raseerima ainult nägu ja kaela.
Sa võid kogu oma elu mänguasjadega mängida.
Tavaliselt varjab kõht sinu laiad puusad.
Sa võid kanda lühikesi pükse hoolimata sinu säärte väljanägemisest.
Oma küünte eest hoolitsemiseks piisab sulle taskunoast.
Sul on vuntside kasvatamisel valikuvabadus - jah või ei.
Sa suudad osta 25 sugulase jõulukingid 24. detsembril 25 minutiga.
Pole siis ime, et mehed on õnnelikumad!'

Aga kas ikka on nii ;-)

Ei tea

Ei tea kas nutta või naerda, olla pahane või tunda head meelt? Inimesed on vahel ikka täiesti mõttetud ja haiglase mõttemaailmaga. .....

.... APPI, kus on normaalsed inimesed?

Dieedil

Dieedil
Originally uploaded by kiisukrissu.

Vanamees määrati eilsest dieedile ja 2 kuuga peab saama 6 kg kergemaks. Täna otsustas härra hoopiski mitte süüa, sest uus dieettoit ei maitse talle kohe üldse.

Hooaja algus

Ma ei tea mis see oli. Mitu nädalavaheutst hingasin kergendatult, kui hüppamine ära jäeti, kuigi teisi oleks hea meelega hüppamas näinud. Omal olid kõik asjad korratud, eksamid Liisule tehtud ja pakkiminegi selgeks saanud.

Pühapäeval oli mittehüppamise tahe veel suurem. Mingi väga kummaline tunne oli sees ja läks veel kummalisemaks kui nägid kuidas järjest tuldi varudega alla (päeva lõpuks 3). Lõpuks siiski otsustasin, et EI, sellest peab ju kuidagi üle saama. Panin ennast varju järjekorda ja sain viimasele tõusule. Süda puperdas, käed värisesidveel hullemini sees kui oma esimesel hüppel ja külmavärinad olid. End ümbritsevaid inimesi ei pannud pea üldse tähele. Ei raugenud selline olukord ka lennukis. Viimase mudilasena uksele jõudes oli kindel soov veel enne JAH-i lausumist vaadata enda alla. Tuuli vuhises, aga palju vaiksemalt kui varasematel hüpetel. Vaatasin instruktorile otsa lennuki uksel ja ka väljudes nägin pikalt tema naeratavat nägu ja pöidlad püsti käsi lennuki uksel. Kuidagi palju mõnusam ja kõige mõnusam väljahüpe oli see minu hüpte ajaloos (5 hüpet). Langemise tunne oli nii hea ja tuju hakkas paremaks minema. No siis tuli meelde varju kontroll jm vajalikud asjad. Lennuvälja otsimisega läks veidi aega, kuid olin juba suutnud mõelda välja varuväljaku enda jaoks. Kusjuures, millele laisk inimene mõtleb varuplatsi otsimise juures - ma pean ju nii palju siis jalutama vari kaenlas. Lõpuks siiski leidsin ja hinge puges jälle mingi kripeldav paha tunne. Peas käis sada kümme mõtet maandumise kohta ja pidevalt jälgisin, et oleksin ikka vastutuult. Ja nagu ikka minu viga, suutsin fleeri liiga kõrgel teha. Pots ja käpuli. Jalad kindlalt maapinnal, süda tagus kolma korda kiiremini ja jalad nagu süldid all.

Kusjuures õhtul mõtlesin välja, miks kõik nii oli. Esiteks mul oli paha tunne, et midagi halba juhtub või mingi halb uudis on tulemas. Peale hüppepäeva saingi halva uudise (vanemate koeral tagajalad ei liigu). Teiseks kartsin vast sellepärast, et hooaja viimane hüpe lõppes veidi õnnetult minu jaoks ja valu hirm oli. Loodan, et nüüd sain oma maandumishirmudest üle.