Toimub miskit kummalist

Viimasel ajal olen kuulmas peamiselt kahte uudist - keegi saab lapse või keegi lahutab. Lapse saamine on tore asi, palju õnne teile kõigile ja jaksu pisipõnnide kasvatamisel. Lahutus on suht masendav ja närvesööv protsess. Tean, et sellele otsusele eelnevaid ja järgnevaid tunnetetorme ei oska kirjeldada ma ikka veel praegugi. Samas on mul kahju vaadata K-d, kes on kõige selle alguses. Tahaks talle nõu anda ja säästa teda sellest valust, mis mina kogesin. Kuid tean, et see pole õige, sest sellises olukorras peab inimene ise otsustama ja kõik selle ise läbi tegema, et hiljem ei saaks süüdistada kedagi muud peale iseenda. Tean, et praegu on tal vaja kõige rohkem head sõpra, kes oskab teda ära kuulata igal ajal ja võibolla veidi teravamate küsimustega veelkord mõtlema panna - kas tehtav otsus on ikka õige. Mina olin algul veidi pahane selliste küsimuste peale, kuid rahunedes mõistsin, et olid vajalikud. Tähtsam on mitte kiirustada ja lähedastele seletada, miks sa seda siiski teed ja et see on sinu otsustada, mitte nende. Ja lõppude lõpuks - me elame ükskord elus. Kui see, mis sul on praegu, ei rahulda sind, siis püüdle parema poole. Iga inimene pidavat olema oma õnne sepp - vasarad kätte ja tööle.

Tõde vanaemast

Parim kaasasündinud kingitus lapsele on vanaema.
Vanaema ei ütle lihtsalt „ väga tore“, ta hingab sügavalt sisse, pööritab silmi ning lööb ahhetades kaht kätt kokku. Et oma rõõmu näidata poeks vanaema kasvõi nahast välja.
Vanaemal on eriline seedimine. Ta ei keeldu ilmaski lapselapse valmistatud koogist, kuitahes nätske või kivikõva see ka poleks.
Vanaema on:
*mõeldud kaissupugemiseks;
*see, kes telefonitorus beebi hingamist kuuldes heldimuspisaraid valab;
*hingelt umbes kahekümnene, aga vahest ka kuuene;
*põhjatute käekottidega daam;
*see, kes pead paitab ja nutta aitab, kui lapse lemmikloom ära sureb;
*parim saladusehoidja.
Vanaema...
*võib laulda valesti, aga ta teeb seda toredasti;
*küpsetab maailma mõnusamaid pannkooke;
*on nõus võidu jooksma esimese laternapostini....siis aga istub ta maha ja muutub kentsakalt kahvatuks;
*teab alati, mis ilm parajasti väljas on.
Vanaemal on vanad jalad ja noor süda.
Kõik vanaemad armastavad kirju saada. Ka siis, kui paberil pole muud kui mõni kritseldus või rasvane sõrme jälg.
Vanaema on iga kell valmis möödunust pajatama.
Vanaema on üpris osav puu otsa ronija. Kui lasta tal seda rahulikult teha.
Ühel päeval mõtled , et lõpuks ometi oled lastekasvatamise muredest ja rõõmudest prii. Kuni tunned väikese käe õrna puudutust- ja leiad end taas seotuna – lastelaste armastusest.
Need üllatuskäginad, need rõõmukilked, need mõnumõminad, ununevad, kui lapsed suureks kasvavad, kuid antakse sulle jälle tagasi su lastelaste poolt.
Justnagu needsamad tillukesed käed haaraksid su sõrmi, sind ühe ime juurest teise juurde juhtides- „ Tule vaata! Vanaema, tule!“
Ema hoolitseb selle eest, et lapsel oleks hea, vanaema aga selle eest, et oleks tore.
Vanaema ja laps elavad nagu tänasele päevale. Neil on mahti seisatada, et liblikat imetleda või kassiga juttu puhuda.
Emad peksid tegema näo nagu ei märkaks nad vanaema ja lapse omavahelisi pilguvahetusi. On parem mitte teada, mis neil kahel parajasti plaanis on.
Laps teab , et vanaemale usaldatud salasoovid on kõige kergemad täituma.
Vanaema on alati nõus kuulama eile õhtul telekast tulnud filmi üksikasjalikku ülevaadet.Ja ta elab sündsalt kaasa, olgugi, et ta ise ka filmi vaatas.
Hea vanaema ei pane pahaks, kui sa kell kolm öösel tema kaissu poed. Juhul kui sa ei siple.
Isegi parim vanaema kasutab tõenäoliselt täiesti ootamatuid sõnu, kui sa tema toas kell viis hommikul pisut pasunat puhud.
Vanaema õpetab sulle matemaatikat paremini kui ükski teine. Ta võtab selleks appi karamelle ja šokolaadi ja lõpuks lubab ta sul summa ära süüa.
Vanaema noogutab osavõtlikult kui sa mõne ülesande lahendamise võimatuks kuulutad – hästi rahulikult ja kavalalt tõestab ta sulle, et tegelikult pole see sugugi võimatu.
Vanaemaks saada on ju imetore. Alles sa olid lihtsalt ema ja korraga nagu elav ajalugu.
Lastelaste meelest on see imelik, et vanaema näeb küll vana välja, aga sisemuses on ta ilmselgelt nendega ühevanune.
Kes oskab kõige paremini keeta, küpsetada, tohterdada, lohutada, muretseda ja poputada? VANAEMA!
Vanemad on vahel veendunud, et lapsed on suisa võimatud. Siis on hea, kui keegi pisut vanem ja kogenum neile meelde tuletab, kui võimatud nad ise kord olid.
Kui keegi teine ei kuula, siis teeb seda vanaema.
Vanaemal on õigus öelda: „ Ära pane tähele – see läheb mööda. Tegelikult ka.“
Vanaema teab, et iga asi tuleb omal ajal.
Vanaema on loodud kodusoojuse hoidjaks ja teadmiste edasiandjaks ning lastele lävepaku seadjaks. Vanaema teab , mis on tähtis ja mis mitte. Vanaemalt saad mõõdutunde.
Kallis vanaema , ma soovin, et mul oleks kord sinu paitav naeratus, sinu hellad käed ja sinu helge pilk.
Sa oled lugude läte. Sa oled sild minevikku. Sina nägid ja kuulsid ja puudutasid asju, mis kadusid enne kui minu vanemad ja mina olemaski olime.
Sa oled kaugest maailmast, - mis on sulle niisama tuttav kui minule praegune.
Oma elu annad sa mulle nagu kingituse. Ma hoian seda hästi.
Ma annan selle edasi oma lastele- ja nemad omadele.
(M.Holmes)
Kindlasti on veel palju, mida vanaema kohta head öelda.
Täpselt selline oli ka minu vanaema, kellest tunnen ikka ja jälle puudust. Seega hoidke oma vanaemasid seni kuni teil nad on.

Teateid Pärnus

Teine puhkuse nädal ja enesetunne on supper. Mõtted lendavad siia sinna ja ei taha mitte mõeldagi selle peale, et pühapäeval pean tagasi pöörduma Tallinna ja esmaspäevast tööle. Saugas viibides jõudsin veendumusele, et kõige rahulikum ja parem on ikka olla koos oma perekonnaga (vanemate ja vennaga). Valmistada neile maitsvaid roogi, ajada juttu ja lihtsalt olla kodus. Samas olen ma teatud mõttes kui külaline, sest nende nelja ja poole aastaga on neil teatud oma elurütm välja kujunenud ja see on minu jaoks veidi võõras. Kõige truum on aga koer, kes ei ole oma elurütmi muutnud - magab, sööb, haugub ja liputab saba ning tuleb suurima hea meelega sinuga õue jalutama. Temaga on hea koos olla, sest ta ei tüdine su lobast ega kallistustest ning kõige suurem sõber on siis, kui sa midagi sööd:)

Hommikul vaatasin aknast välja ja silma hakkas üks pisike puu, mis istutati sinna 2003. a suvel ja selle alla pandi ka üks karbike koos kahe vallatuse-okkaga. Aga kui vaadata tänaseni toimunud sündmusi, siis minu vallatuse-okas pani vist sealt putku või unustasin suure ähmiga selle sinna panna. Ega ma ei kontrollinud küll asja, kuid nüüd on see minuga ja ma ei häbene seda, sest olen alles küllalt noor ja võin veel kõike teha. Pole põhjust seda ära kaotada või maha matta, muidu paneb jälle plehku. Noorus on ju ilus ja eks vanaduses peab olema mida meenutada.

No ma enam ei või

Mõni inimene suudab sind oma nõmedusega ikka ja jälle üllatada. Tuled vabatahtlikult oma puhkuse ajal tööle, et ühele hagiavalduse täpsustusele parandused teha ja tähtaegselt asi saata kohtu poole teele. Jõudes hea tujuga tööle selgub, et inimene, kes lubas selle üle vaadata, pole suutnud seda nädalaga teha. Selle asemel, et siis asi nüüd kohe kätte võtta, viidab tema kõige muuga aega. Lisaks arvab, et mul pole muud teha, kui oodata, millal tema sööb oma lõuna, lobiseb kaastöötajatega ja siis asub alles asja kallale. Mida küll selle mehega ette võtta, minu mõistus hakkab otsa saama ja arvatavasti ka kannatus, sest olen tegelikult sellist käitumist kannatanud pea pool aastat ja viimasel ajal läheb asi aina hullemaks. Kas minna koju ja öelda talle, et mul ka ükskõik mis sellest asjast saab, või siis kannatlikult oodata, millal härra Ülbikul on aega ja tahtmist seda tööd teha? Teades ennast, istun kannatlikult ja ootan, sest ma ei saa sedasi kliendile teha. Olen jah selline lollike, kes ei oska koju minna, kui töö on tegemata. Õigem oleks, kui ma istuks praegu kodus ja õpiks laupäeva hommikul toimuvaks nüüdisaja teadusfilosoofia eksamiks.

Miks liiguvad meie seas ringi sellise vastiku suhtumisega mehed, kes arvavad, et nemad on maailmanaba ja naised peavad kõik teda kummardama. Ta arvab, et teab kõigest kõike ja temaga vaielda ei tohi. Kui talle mingi märkus teha, siis oled ülbe ja liiga otsekohene. Tema aga võib igal ajal öelda sulle seda, mis sülg suhu toob. Kui leiad midagi, milles ta on eksinud ja teavitad teda sellest, siis läheb ta kiiremal sammul oma tuppa, sulgeb ukse ja ülejäänud päeva ei suhtle sinuga sel teemal. Kas on olemas võimalusi, kuidas sellele inimesele õpetada paremat suhtumist ja käitumist? Kas keegi suudab kunagi sellele inimesele näidata, et ta ei ole maailmanaba? Kui jah, siis millal? Sooviksin seda sündmust pealt näha.

Ei ole ma kadunud

Eks paljud on oma blogides juba kirjutanud muljeid v ja e juures toimunud peost. Ei oska neile muud lisada, kui et tõesti oli tore ja suur tänu v ja e-le külalislahkuse eest. Täna hommikul mõtlesin, kui kummalised inimesed Te kõik olete ja seda positiivses mõttes. Iga päevaga õpin teid üha rohkem ja rohke tundma. Elu võib ikka vahel ilus ja lõbus ka olla. Pisarad on kibedad ja naer on magus. Naer annab jõudu. Kas minu positiivsem mõtteviis on tagasi jõudmas minusse? Kas tõesti piisab vahel ühes heast seltskonnast ja üritusest, kus saad "energialaengu" või on siin miskit muud? Üritan siis seda positiivsust tõsta ja mitte langeda tagasi masendusse. Ükskord peab hakkama paistma ju ka minu PÄIKE.
Seoses peatselt saabuvate igasuguste tähtaegadega koolis ja tööl on palju vaja ära teha, kuid äkki kergemalt asju võttes saab neist jamadest kergemalt ja kiiremini ka üle. Pole vaja kõiki asju nii kergelt südamesse võtta, sellega teeb ainult endale haiget ja pakub haiget tegijale rahuldust. Elada üks päev korraga...
Igatahes selle peoga algas minu kahe nädalane puhkus, mida on meeletult vaja. Esimese nädala veedan nüüdiasaja teadusfilosoofia ja -metodoloogia õpikute taga ja lõpetan laupäeval eksamiga ning teise veedan arvatavasti Pärnus vanemate juures magistri tööd kirjutades. Üritan seal kirja panna ka rannas jalutamisel ja pärnakatega suhtlemisel tekkivaid mõtteid. Pärnumaa inimesed ja loodus on palju rahulikumad kui TLN.
Täna on kolmapäev, mul on selged Gadamer, Chalmers ja Grauberg, kuid see on alles vähem kui pool kohustuslikust kirjandusest. Kuna lubasin positiivsem olla, siis - ma jõuan kõik selgeks õpitud, homme hommikul Rapla kohtus ja õhtul 80ndate stiilika peolgi käidud:) Ja kui keegi sõber veel midagi pakub, siis eks leian sõbralegi aega.

Miks on nii ..?

Miks on nii, et elus juhtuvad kõik asjad korraga? Kui läheb hästi, siis läheb kõik hästi. Kui mingi asi millegi pärast valesti läheb, siis hakkab kõik pahasti minema. Kui otsustad elus teha ühe tähtsa muudatuse, siis tuleb ribu-radapidi uusi muudatusi. Vahel, kui ei ole midagi teha ja on vaba aega, mida veeta sõpradega, siis on kõik sõbrad kadunud, kõigil neil on just siis midagi teha. Tegelikult kõik see muudabki elu suht raskeks. Tädi Mann ütleb alati selle peale nii: "Kui praegu on rakse ja kurb, siis varsti tuleb aeg, kus see kurbus ja raskus muutub topelt rõõmuks. Tähtis on see, et sa suudaksid iseenda pärast kõigele vaatamata sellele halvale vastu seista."
Seega, kõigi kiuste, naeratan ja lähen selg sirgelt edasi, et ükspäev tõeliselt jälle rõõmu tunda ja elu nautida.
Muide, siinkohal on vist õige tänada sõpru ja inimesi, kes on mind ja mu vastikuid tujusid viimasel ajal välja kannatanud. Kunagi ehk saate aru, miks ma sellise otsuse oma elus tegin.

vahel on selline tunne

vahel on tunne, et kui su peast pilt tehtaks, siis näeks see välja midagi taolist



eriti siis, kui saad teada, mida sa veel ei tea, aga tegelikult peaksid teadma

Haloscan commenting and trackback have been added to this blog.

Nädalavahetus

Pole olnud igavamat nädalavahetust. Laupäeval jala koolist pessa, kus uinusin pea kohe. Ärkasin, kui saabus naabrinaine kolinaga. Tatsasin ringi, lobisesin naabrinaisega ja üsna varakult suundusin voodisse tagasi. Ei osanud midagi arvata laupäevast, pea oli peale seminari mõtetest nii tühi.

Pühapäev algas halbade uudistega - Pärnu upub. Uudistest näidati lisaks muule, kuidas mu väga hea sõbra T maja oli kannatada saanud ja lapsepõlve mängumaadele oli tunginud merevesi.

Eks see loodus ole meie peale tige, et me oleme kaugenenud temast ja viibime enamus oma ajast siseruumides televiisorit passides. Ise vaatasin varem ikka igal võimalikul juhul telekast mõttetuid saateid ja filme, kuid nüüd, kui pole seda üle kuu aja teinud, ei saanud ma pühapäeval aru, mida sealt üldse on vaadata. Selle asemel läksin välja tuulega võitlema, et endale ja naabrinaisele süüa tuua. Sellest käigust sain taaskord kinnitust, et mulle ikka meeldib selliste rõvedate ilmadega õues jalutada. Viimati tegin seda jõulude ajal Pärnus, kus tookord tormas ja sadas lund. Minu üleskutse oleks kõigile inimestele - pange vastavalt ilmastikuoludele riidesse ja viibige rohkem looduses. Üritan seda ka ise teha ja mitte olla nii palju kontorirott:)

Haloscan commenting and trackback have been added to this blog.

Siit see alguse siis saab

Nii, kõiges võib süüdistada parasiili - tema oli see, kes küsis juba mitu korda järjest, millal mina oma teen. Hunnik töid seisab laual, mina aga pusin millegi muu kallal, sest kes see ikka viitsib reedel tööd teha. Ei tea, kas must erilist blogijat saab, kuid eks püüan anda edast parimat. Ja muide - ajaga tuleb kaasas käia, selle pärast ka siis minu katsetused siin blogis. Mõne arvates on see egotripp - ok, võibolla tõesti, kuid eks meis kõigis peitub pisike ego ja esinemisvajadus.