Puhkame Hiiumaal

Kuna algas jahihooaeg ja Jaanus on meil jätkuvalt jahimees, siis pakkisime asjad ja tulime nädalaks Hiiumaale Jaanuse vanemate juurde nö puhkama. Auto oli maast laeni asju täis. Poistele on see esimene sõit Hiiumaale ja esimene kord kodust eemal ööbida ja elada. Praamisõit sobis neile hästi, kuid Karlile ei sobinud miski pärast seekord autoga sõit. Loodan, et see oli ajutine ja koju sõites ei ole enam sellist kisa nagu Hiiumaale sõites.

Poisid on siiani ennast siin väga korralikult üleval pidanud - õues magavad nii 3 tunniseid unesid, söövad vahepeal ja siis magavad edasi. Ka öösel on üks unetsükkel läinud juba 3-4 tunnikseks (võrdluseks, et esimestel nädalatel olid need nii 1-2 tunnised). Kisa teevad ainult õhtul ja sedagi mitte gaaside pärast vaid võitlevad une vastu. No ei saa mina aru, mis pärast enne ööunne jäämist on neil sedasi vaja võidelda - silmad on krillis peas aga magama ei jää ja on pahurad, kui silm kinni vajub. Kuna ämm ja äi teevad söögid, käivad poes, koristavad ja hoiavad minu söömise ajal lapsi ning lapsed nii hästi käituvad, siis ma olen nagu puhkusel. Kasu on sellest kõvasti, sest tunnen kuidas tervis läheb ka aina paremaks.

Karli avastas ellmine nädal, et käed on ühed vahvad asjad - neid saab kokku panna, sõrmedega mängida ja isegi suhu leiavad nad aegajalt tee. Karle paistab see nädal avastavat oma käsi. Pead tõstavad kõhuli olles mõlemad, püstises asendis hoiab Karli pead paremini kui Karle. Paar korda päevas on nad ka tunni üleval ja siis käib kõva seletamine nii meiega kui ka omavahel. Väga lahe on seda vaadata. Kasvavad mõlemad mühinal ja koju jõudes võin kõik nr 56 asjad kokku pakkida ja kasutusse võtta juba järgmise suuruse.

Enne Hiiumaale tulekut oli korrapärane perearsti juures käik, kus muude ülevaatuste käigus fikseeriti ka poiste kaalud ja pikkused - Karle 4,41 kg ja 56 cm ning Karli 5,38 kg ja 58 cm. Poiste kaalu ja kasvu vahe väheneb kõvasti ja varsti ongi Karle Karlile järgi jõudnud. Kiita saime ka taastusravi arsti juures, sest poisid on väga hästi arenenud. Soovitati jätkata nende harjutustega, mida juba teeme ja õpetati ka uusi. Jätkuvalt on aga iga arst eri arvamusel, et kas poistel on korrigeeritud vanus või ei. Minu jaoks sel vahet pole.

Paljud küsivad, et kas raske pole kaksikutega. Ega ta lihtne pole jah, aga täna võin juba öelda, et alguses oli raskem ja nüüd tundub kergemaks minevat. Väga suur abi on Jaanusest, kelleta ma toime ei tuleks ja kes on väga lahe isa oma lastele juba praegu. Näiteks ei oska mina lapsi vannitada, sest seda on siiani teinud ainult Jaanus ja ka mähkimises oli ta alguses minust osavam. Õhtuti käib Jaanus paar tundi lastega jalutamas ja sel ajal saan ma siis kas puhata, omi asju teha või koduseid toimetusi teha. Beebikoolis Reeda juures ujumistundides käime ka kõik neljakesi ja mul ikka värisesid käed esimesel korral basseinis. Raske on mul siis, kui olen üksi nendega ja nad mõlemad tahavad midagi korraga - süüa, niisama sülles istuda, süles jalutamist, süles magama kussutamist. Minul on aga ainult kaks kätt ja korraga ei saa ju neid sülle võtta. Samas tundub, et nad hakkavad vaikselt juba leppima ka sellega, et mind on üks ja neid kaks.