Tänaseks on siis pool raseduse aega läbi ja pool veel ees. Seni on küll väga kergelt kõik läinud. Kehakaal on Jaanuse omast juba suurem ja kõhuke päris korralik ees ning kasvab iga päevaga. Mäeltan, et üks töökaaslane oli pea sama suure kõhuga, kui läks lapsehoolduspuhkusele.
Hästi on aru saada, kui erinevad on kaksikud. Parempoolne on selline aktiivsem ja seda nii päeval kui õhtul. Vasakpoolne tundub olevat rahulikum ja talle ei meeldi (aga võibolla just meeldib) vaikus, sest siis hakkab aktiivsemalt liigutama.
Järjekordselt sain sügavalt pettuda riiklikus polikliinikus (raseduskeskuses) ja oma hinge rahustamiseks kolisin üle erakliinikusse. Võibolla olin tõesti üks vähestest, kes jäi süsteemi hammasrataste vahele, kuid see jättis väga ebakindla tunde mulle ja tegi ainult tuju pahaks. Ma pean ikka asjadest aru saama, et miks midagi tehakse, kuid kui arstid ei suuda mulle normaalselt (st mitte mõnitavalt ja selgelt) seletada asju ja iga külastusega vahetub arst, siis see ajab ühe raseda endast välja küll. Seda enam, et kui mul on kõik korras ja iga 4 nädala tagat teeb uus arst ultraheli, sest ei suuda leida laste südametööd või tahab veenduda, et kas mul ikka on kaksikud. Kusjuures, ämmaemandani ma veel ei jõudnudki nende 5 korraga riiklikus ja põhjust, et miks ma arstide järelvalve all olen, ei öelnud keegi. Mul on vaja stabiilsust, arusaadavust asjadest, mõistvat arsti/ämmaemandat ja meelerahu. See ei ole palju palutud ja seda saan kahjuks täna erakliinikus.
Kolmapäeval aga lähme selle tuntud ja kiidetud ultraheli tegija juurde ultrahelisse ning kui hästi läheb, siis saab teada ka laste sood. Sisemuses olen kaheks, sest üks osa tahaks teada (kas sisetunne on õige) ja teine osa jälle, et las jääb üllatuseks. Lõpliku otsuse teeme kohapeal.
7 kommentaari:
Kõigepeal palju õnne teile!
Tahtsin selle laste soo kohta öelda - täpselt sama suur üllatus on ta praegu kui arst ütleb, sest enne seda ju ei tea :D
Kahjuks kipub see nii olema küll et riikliku arstiabi teenus on meil veel nii ja naa seisus. Mäletan KUI palju kriitikat pidin taluma teemal, miks ma otsustasin sünnitada erakliinikus jne.
Paraku oli otsus tehtud samadel põhjustel, millega Sina täna kokku puutud...
Kuigi teadsin et erakliinikus ametis olevad arstid on valdavalt riiklikust haiglast, ei takistanud see tegemast minu valikut erakliiniku kasuks.
Täna võin julgelt öelda et jäin "teenusega" väga rahule, kuigi jah, kahju et me oleme üldse sellise valiku ees- kas riiklik või era...
Lihtsalt ühiskond on meil veel sellises seisus et erakliinku poole pöördumine on pigem halvustava varjundiga, kuid usun siiralt et enamike juhtude puhul on see tee valitud olude sunnil, mitte pirtsutamise vms pärast.
Naudi järgmist ultraheli ja kindlasti saad äärmiselt positiivse kogemuse osaliseks;)
Väga kahju kui rase inimene peab taluma ebakindlust ning pärast visiiti on tuju kehv, aga peaks ju olema rõõmus. Ma arvan et see segadus antud riiklikus haiglas on tingitud ümberkorraldustest, kus vahel on arstid/ämmaemandad ka pigem ohvrid. Eks kõik tea, et alati pole muutused ja "reformid" need kõige õigemad asjad.
Muidugi võib öelda, et keegi ju ei keela arstidel vähemalt lahkesti käituda ja õige see ongi. Aga nagu üks arst ütles, siis temal pole aega patsiendiga tegeleda nagu dr. Šois tegeleb, temal on kiire. Eks sellised laused ütlevad nii mõndagi suure massihaigla kohta.
Heidi, tegelikult ühiskonnas ei ole enam ammu erahaiglate suhtes halvustavat seisukohta. Inimesed pöörduvad järjest enam erakliinikutesse. Negatiivset suhtumist võib oodata ainult riigihaigla arstidelt, kes ise eras ei tööta. Kui mina olin ITKH ja üks tuntud arst tegi mulle UHD, siis ta ei rääkinud minuga kogu UHD vältel ühtegi sõna, sest ta oli teada saanud, et olin dr. Šoisi patsient. Konkurents on julm asi ja haiglad konkureerivad kõvasti!
Kristi, ma arvan, et sa pole sellepärast ämmaemanda jälgimisel, et oled riskirase. Mitmikutega võib komplikatsioone tekkida sagedamini kui üksikrasedusega ja vahel puudub ämmaemandal kogemus, et kiiresti reageerida. Samuti on normaalne, et igal visiidil vaadatakse UHD täpselt iga lapse asukoht, et välistada ühe lapse topelt kuulamine. Sellised asjad peaksid sulle hoopis enesekindlust andma, sest näed, et arst ei võta oma tööd ülejala. Rasedusaegsed uuringud mitmike puhul on see koht, kus võib öelda, et rohkem on uhkem :)
Haiglas on haige energeetika.
Sünnitada tuleb maal metsa serval suitsu saunas suures veetünnis.
Mees mängib kannelt ja linnud laulavad oodi...
Kui oleks üks, siis sünnitaks kodus ja nii ka kunagi sai plaanitud, kuid kaksikutega ise kahtlen ja austan Jaanuse kindlat soovi, et kaksikute puhul võiks ikka haiglas sünnitada. Mulle on oluline, et kaaslane oleks minuga ühel lainel.
Mina, kes ma olen ämmaemand, kodusünnituse pooldaja (mingis mõttes), kolme lapse ema ja kaks korda sünnitanud naine, ütlen sulle, et pole see sünnitamine mitte selline lihtne tegevus, et seda esimest korda tehes kohe koju julgeks jääda. Sünnitus on siiski väga valus ja kohati mõistust tumestav olukord, kus on väga vajalik asjatundlik juhtimine. Ja seda räägin mina, kes sünnitab väga kergesti ja kiiresti. Näiteks kaksikud tulid 4 tunniga. Richard 6 tunniga. Tavaline esmassünnitaja sünnitab siiski 16 tundi. Ja kujuta nüüd endale ette 16 tundi valusid ( valud on võimsad!)ja sul peab sellel ajal olema täiesti selge pea, et mitte ohtu seada ennast ja oma lapsi. Ma arvan, et sünnita ilma valuvaigistiteta oma kaks last ära ja räägime siis sellest pärast sünnitust uuesti. Ja üldse mitte paha pärast sai see sulle öeldud. Lihtsalt inimesed teevad endale sageli suuri illusioone, aga reaalne elu on hoopis midagi muud.
Pealegi, ükski ämmaemand ei tule sulle Eesti riigis kodus sünnitust vastu võtma kui sul on mitmikud. Isegi kui kodusünnitus oleks legaliseeritud, siis mitmiksünnitus peab toimuma haiglas. Kodusünnituseks on juba praegu oma kindlad reeglid ja mitmiksünnitus on reeglite vastu. Arvan, et sul tuleb juba selle eest, et ise sünnitada, terve lahing maha pidada, sest Tallinna haiglad armastavad kaksikuid siiski keiserdada. Mina sünnitasin ise meie haiglas ja oleks keisri lasknud teha ainult sellel juhul, kui mõni lastest oleks olnud risti või laste seisund oleks nõudnud kohes sekkumist.
Muidugi on nii armas näha, et sa kujutad oma edasist elu ette korduvkasutatavate mähkemtega jne. aga olles ise kaksikute ema, siis usu, tegelik elu nendega on vahel nagu ellujäämiskursus. Siin sarnaneb su elu siiski liinitöölise omaga (eriti kui soovid rinnaga toita). Ja ma julgen öelda, et esimene elukuu on veel kõige lihtsam.
Postita kommentaar