Tundub, et teatud ikka jõudes on mul hakanud sõpru vähenema ja alles on jäänud vaid tõelised sõbrad. Neile olen ma väga tänulik.
Laud oli eile kaetud, kuid läbi julges tulla vaid paar sõpra ning meeles pidasid mind vähesed, keda sõbraks olen pidanud. Ju tuleb nüüd sügavalt enda sisse vaadata, et mis valesti on läinud nende asjadega ja järgmistel aastatel ei ole vaja enam nii palju torti teha ega kalamarja hankida.
Vot selliselt algasid minu neljakümnendad :-)
2 kommentaari:
ära muretse, see on paratamatu. me lähme ka juba mitu kuud külla ja kellegil pole aega külla tulla. elu ongi praegu selline. küsimus ma arvan, et ole isegi sõpruses selle romantilises võtmes vaid väga pragmaatilises eluga toime tulemises. pered saavad kokku õhtul mõneks tunniks, kõik on väsinud ja stressis. püüad normaalseks jääda ja seegi on pingutus.
sellele on lahendus... selleks on kogukondlik elustiil aga selleni on veel aega, enne naudime oma individualistlikku tarbimisele suunatud eluleeki kuni oleme sunnitud hakkama elama rohkem koos ja üksteisele mitte endale.
Parasiilil on õiged mõtted... Lisaks on (või vähemalt mulle nii näib) kutsumata küllamenik eestlasele harjumatu ja tundub kohatu. Aga meie võtame küllatuleku plaani niipea kui pudinad terveks saavad. See on küll sünnipäevajutu kontekstis second-best aga ehk sobib :)
Postita kommentaar