Algselt oli plaan nädalavahetus maal veeta ja lihtsalt puhata. Jaanusel oli aga kange soov hüpata naaberklubi täpsusmaandumisvõistlustel ja nii me siis olimegi laupäeval u 10 paiku lennuväljal. Meie klubi hüppepäev ei olnud alanud ja me siis DD-ga vaatasime manifestimaja juurest, kuidas teised hüppasid. Päris õudne on neid matile hüppavaid täpsusmaandujaid vaadata.
ELAK-i hüppepäeva alguseks oli mul juba kange soov ise ka hüpata ja teha ära lõpuks redeli viimane harjutus (täpsusmaandumine) ja olla ametlik B-kategooria omanik. Nii saigi kiiresti vvh tehtud ja esimesena tõusule. Veelaga leppisime kokku maandumiskoha ja oligi aeg minna tõusule. Seekord küll An-2, kuid mul polnud sellest asja, sest tahe oli nii suur. See, et mul vabalangemisse miskit plaani polnud mõeldud tuli meelde alles lennukis, kui Rink küsis, et mis teed. Nii me siis ühildasime plaanid - lennukist üksteise järel välja, kokku ja ühel tasemel ilma kontaktita lend. Lend ise
siin.
Maandusin 15 Veela sammu üle kokkulepitud koha, kuid see jäi lubatud piiridesse (20 m) ja nii saigi kirja redelisse viimane allkiri. Hüpperaamatu kohaselt kulus mul B-kategooria omanikuks saamiseks kokku 93 (koos tandemiga 94) hüpet ja vabalangemises 1 h 6 min olemist, alustasin aastal 2004.
Järgmisena pakkisin paar tandemvarju, hüppasin Laja libaõpilasena 2000 m pealt IAD-d ja Annikaga 2-wayd.
Õhtul pidasime Jaanusega maal väikese peo :-)
Kast tuleb klubikaaslastele hooaja lõpupeol ja seda siis B-kategooria eest, esimest korda tandemvaru pakkimise eest ja esimest korda IAD libaõpilaseks olemise eest.