Kõik tundus algul ilus ja olin rahul, kuid nüüd ei tea kuidas või kas edasi minna. Millegi pärast tundub, või isegi on, kõik nii negatiivne ja ma olen väsinud sellest, et igat oma sõna ja hääletooni tuleb väga täpselt kontrollida. See on üks lõputu näitemäng, kust iga kuu lahkub keegi pisarad silmis vabatahtlikult või sunniviisiliselt. Vaikselt mõtled - kes on järgmine, ega ometi mitte mina. Looduses saaks ilma tugeva karjajuhita kari hukka või asuks tugevam isiksus karja juhtima, kuid paraku inimeste maailmas võidutseb raha, ahnus ja silmakirjalikkus.
Hing ihkab midagi muud kui praegune olukord, kuid ma ei tea mis see muu õige oleks. Ma olen sellest väsinud ja läheks kohe terveks kuuks ajaks maale üksindusse puhkama ja mõtetes selgusele saama. Ma kadestan inimesi, kes elavad maal ja saavad iga päev nautida looduse ilusid ja võlusid. Eriti praegu, sügisel, kus loodusel on iga päev teistsugune ilme.
Õnneks on homme reede ja saab Tiduveresse sõita.
1 kommentaar:
Oi kui tuttav tunne. Mul oli ka pikka aega see teadmine, et ma teen vale asja. Selle aastaga olen ma suutnud enese jaoks selgeks mõelda, mida ma teha tahan. Olen otsustanud järgmine aasta kooli minna, et oma eesmärgile lähemale jõuda. Ning kui viisin oma trääni uuskasutuskeskusesse ning juhtusin seal kokku vana tuttavaga, kes minu üllatuseks on suurest ärist eemaldunud ja sinna tööle asunud siis tunnen, et kõik on võimalik.
Ja nüüd olen rahul, sest mul on vähemalt suund kuhu minna. Pole vahet, kas see saab teoks viie, kümne või saja aasta pärast :) Vähemalt ma proovin :)
Postita kommentaar