Käisime eile vaatamas Viru Keskuse IV korruse teatrisaalis VAT Teatri etendust Meeste varjupaik.
Väga hea komöödia ja hästi mängivad näitlejad. Saal oli kujundatud Saku õllekastidest ja istusime pehme padjaga õllekastide otsas. Tegelaskujud meenutasid meie tutvusrindkonnast mõnd inimest (kindlasti mitte ELAK-i seltskonnast).
Hiljem mõtlesin, et mis pärast peaks üks naine iga laupäev käima poodides osturetkedel või asju vaatamas ja mille pärast peab ta nendele osturetkedele kaasa tassima oma meest. Kui mul tuleb kord kuus vajadus minna osturetkele, siis meeldib mul käia seal üksi või siis koos sõbrannaga ja võimalikult lühikest aega selleks kulutada. Mõned naised võtavad mehe kaasa poodidesse seetõttu, et keegi ju peab maksma asjade eest. Samas, kas pole õige, et naine ostab omale ikka neid asju, mis tema rahakott lubab. Ehk siis, kulutada võib ikka oma teenitud raha, mitte mehe raha.
Paraku olen ma veidi teistsorti naine, kui need, kes elavad mehe rahakotil, on vaimustuses iganädalastest osturetkedest, teavad peast kõvemate kaubamärkide tooteid, hindu ja uue partii saabumist. Seetõttu ei oska ma nende naiste seltskonnas tavaliselt midagi rääkida ja mul on seal igav. Ma võiks parem rääkida praegu kuidas ma kaks õhtut järjest olen Kalamaja korteris toa nurkades kipsplaatide, karkasside ja kruvidega jamanud ning Tiksile kivivilla Espakist toonud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar