Ehitamise vahele kultuuri

Käisime eile vaatamas Viru Keskuse IV korruse teatrisaalis VAT Teatri etendust Meeste varjupaik.
Väga hea komöödia ja hästi mängivad näitlejad. Saal oli kujundatud Saku õllekastidest ja istusime pehme padjaga õllekastide otsas. Tegelaskujud meenutasid meie tutvusrindkonnast mõnd inimest (kindlasti mitte ELAK-i seltskonnast).
Hiljem mõtlesin, et mis pärast peaks üks naine iga laupäev käima poodides osturetkedel või asju vaatamas ja mille pärast peab ta nendele osturetkedele kaasa tassima oma meest. Kui mul tuleb kord kuus vajadus minna osturetkele, siis meeldib mul käia seal üksi või siis koos sõbrannaga ja võimalikult lühikest aega selleks kulutada. Mõned naised võtavad mehe kaasa poodidesse seetõttu, et keegi ju peab maksma asjade eest. Samas, kas pole õige, et naine ostab omale ikka neid asju, mis tema rahakott lubab. Ehk siis, kulutada võib ikka oma teenitud raha, mitte mehe raha.
Paraku olen ma veidi teistsorti naine, kui need, kes elavad mehe rahakotil, on vaimustuses iganädalastest osturetkedest, teavad peast kõvemate kaubamärkide tooteid, hindu ja uue partii saabumist. Seetõttu ei oska ma nende naiste seltskonnas tavaliselt midagi rääkida ja mul on seal igav. Ma võiks parem rääkida praegu kuidas ma kaks õhtut järjest olen Kalamaja korteris toa nurkades kipsplaatide, karkasside ja kruvidega jamanud ning Tiksile kivivilla Espakist toonud.

Leia mind pildilt

Istun kodus 2 ja uus kodu

Perearsti jutt reedel: "Teil on ikka veel palavik! Kas te ikka tegite rasedustesti ja see oli negatiivne? Teie proovide tulemused olid väga head ja me ei oska öelda, millest teil palavik. Huvitav. Oodake hetk, konsulteerin kolleegiga. .... Teate, me arvame, et anname teile saatekirja Merimetsa nakkuskeskusesse."

No vot sedasi saadetakse sind ühest kohast teise, kuid keegi ei oska midagi öelda. Kindel on see, et rase ma pole ja sinna nakkuskeskusesse ei lähe. Palavik on endiselt 37, enesetunne on hea ja seetõttu lõpetan esmaspäeval haiguslehe ning naasen tööle. Kodus on igav, mu tõbi pole nakkav ja tahaks juba tööd teha.


Kindel on Tiksi blogis kirjutatu: meil on nüüd uus kodu, mille kallal on vaja kõvasti tööd teha enne kui sinna soolaleivale saab tulla. Esimese asjana on vaja saada paika köögi ja vannitoa sisustuse plaan/joonis, siis saab korteris remonti edasi teha. Käib suur arutelu, kas teeme saunaga vannitoa või lihtsalt ruumika vannitoa (u 6,5m2). Kas teha kööginurk ühteseina või kahte?



Mõtted liiguvad vaikselt disaineri otsimise suunas, sest ise ei oska kõike nii näha, kui nemad seda näevad ja teavad võimalusi.

Istun kodus

Tänasest istun kodus, sest mul on miski väike palavik juba kuuendat päeva järjest ja enesetunne ka sihuke nörk. Muid tervisehädasid kallal ei ole. Eelnevad päevad olen üritanud tööl miskit teha, kuid kokkuvõttes on tehtud töö tulemus kasin ja enesetunne on tööpäeva lõpuks veel hullem. Lisaks hirmutasin töökaaslased ära oma kahvatu näoga. Perearst ei osanud miskit diagnoosi panna ja soovitas lihtsalt kodus mõned päevad puhata (st võimalikult palju magada ja süüa tervislikult). Eks siis puhkan ja liitun koduste-tõbiste grupiga.

Flygrossing

Juba eelmisel aastal kevadel tekkis soov minna proovima grossingut. Aasta sai läbi, kuid käimata oli seal ikka. No leppisime Janega kokku, et uuel aastal läheme. Kuna Jane istub hetkel metsas kinni, siis kutsusin Jaanuse kaasa ja käisime eile Lasnamäe Kergejõustikuhallis grossamas. Täitsa äge oli ja väsitab see päris korralikult. Esimese õhtuga õppisin tegema tagurpidi saltot, pea alaspidi kätepeale maanduma ja edaspidisaltot poolenisti. Tiks tegi saltosid edaspidi ja tagurpidi ning kindlast veel miskit, kuid ma ei jõudnud kõike jälgida. Juhendajad jäid meiega väga rahule, sest tegime esimese korraga ära need asjad, mida teised teevad 2.-4. trennis alles. Üritan nüüd vähemalt kord nädalas grossamas käia ja ehk saab Jane ka ükskord metsast välja ning liitub meiega.

Eelmine aasta oli igati rahuldav. Mälestusi on rohkelt ning tekkinud on arusaam, et mida rohkem inimene maailma näeb, seda enam ta seda näha tahab ja mõistab nii mõndagi asja paremini. Muutuvad ka proriteedid. Elu saab elada lihtsalt, seda tuleb lihtsalt osata ja tahta.

Eelmise aastaga sain enamvähem selgeks lumelauasõidu ja sukeldumise, käisin Soomes Himosel, Austrias Ischglis, Kreetal ja Tais. Peaaegu pooled nädalavahetused veetsime maal Tiduveres tööd tehes ja no nii mõnigi tore pidu seal peetud ning inimestele veidi ebatavalist sauna pakutud. Suve algul vahetasin töökohta ja hetkel olen selle tööga ja kollektiiviga väga rahul. Sügisel võtsin omale panga ees ühe kohustuse ja tänu sellele on mul nüüd neljarattaline sõber.

Lisaks trullile-trallile on meil käsil või peatselt algust saav nii mõnigi tähtis projekt. Loodame, et oleme ikka elusad, terved ja koos, kui kõik need projektid on lõpule viidud. Kõiki neid välja tooma ei hakka, sest miskit peab saladuseks ka jääma, kuid üheks (vanemaks) on endiselt Tiduvere saun ja maja ning uueks on "Nukkudele uus kodu". JAH, keda huvitab, siis Tulika korter on müügis ja otsime pea samasse kanti uut. Ennetavalt ütleme: "EI süldilauda ei tule".

Igatahes, olen rahul tehtuga ja ei kahetse enam ühtegi otsust, mis kunagi olid kaheldavad. Olen endiselt armunud ja õnnelik ...