Juba 2 kuud ja 13 päeva

Need 2 kuud ja 13 päeva on möödunud kiiresti. Tegemisi ja toimetamisi jätkub igasse päeva. Iga päeva lõpus vaatab otsa mõni toimetus, mis on tegemata jäänud, aga enda une arvelt ei taha neid teha ning nii näiteks ootab koridoris üks kõrvits, et temast midagi tehtaks. Minu jaoks on olulisem tegelemine lastega ning laste ja mehe heaolu, kui muud asjatoimetused. Kiidusõnad ütlen oma tublile abikaasale ja lapsehoidjale, kelleta ma oleksin ikka täitsa läbi. Praegu tunnen ma ennast inimesena ja ütlen, et pole see elu kolme lapsega nii väga hull midagi. Peamine, et peaks kinni suuremate laste päevakavast ja väiksem sobitab ilusti oma päevakava teiste omaga ning ei tohi minna stressi, kui midagi plaanitud tegevustest jääb tegemata. Iga päevaga on saanud üha selgemaks, et pole vaja muretseda asjade pärast, sest palju laheneb ise ja palju paremini kui neid ei asu vägisi lahendama asuda. Olen saanud omal nahal kinnituse, et lastega tuleb olla hästi loominguline ja leidlik iga minut.

Mul on hea meel, et ma võtsin sügisel Jaanust kuulda ning võtsime omale appi lapsehoidja. Ilma temata istuks ma lastega ainult kodus ja lapsed peaksid omaette mängima. Ääretult oluline on, et lapsehoidja klapiks lastega ja vanematega kohe. Praegune lapsehoidja Ann-Marii on muutunud meile nagu pereliikmeks, kelle järgi Karli küsib isegi laupäeva hommik. Kahjuks läheb Ann-Marii uuest aastast põhikohaga tööle ja me pidime otsima uue. Loodame, et uuega laabub ka kõik hästi ja lapsed võtavad ka tema kiiresti omaks.

Karle ja Karli on vennakese hästi omaks võtnud. Eks oli tagasilööke ka, kuid õnneks olid need vägagi väikesed ja kadusid kiiresti. Karle ja Karli on uhked suured vennad, kes kihutavad kohe Rasmust teise tuppa vaatama, kui too ärgates häält teeb. Rasmusel läheb nägu naerule ja unustab nutu, kui vennad tema kõrvale jõuavad. Mulle tundub, et need kolm tegelast on nagu üks tervik ning nad kõik on rahulikumad, kui on kolmekesi koos.

Karle ja Karli käivad jätkuvalt ujumas ja laulmas ning Karle füsioteraapias. Karle käis paar kuud ka tegelusteraapias, kuid nüüd on kevadeni paus, sest Karle on nii tubli ja teeb kõike, mida tema vanuses DS laps peaks tegema. Karle harjutab jätkuvalt iseseisvalt käimist, kuid tundub, et ta ei tunne ennast käies kindlalt ja eelistab liikuda edasi käpuli. Tema sõnavara pole ka suurenenud, kuid vadistab agaralt omas keeles, saab väga hästi aru meie jutust ja käskudest-keeldudest ning oskab ka ennast arusaadavaks teha. Karli on meil aga üks asjapulk, kes aina seletab ja tegutseb. Jonnituure on Karlil vähemaks jäänud ja lõbusat tegutsejat Karlit on üha rohkem. Vaatan neid kahte tegelast ja tunnen ainult rõõmu ja uhkust, et olen selliste vahvate tegelaste ema.

Rasmus kasvab mühinaga võrreldes sama vanade vendadega. Esimese kuuga võttis juurde 1,6 kg ja 5 cm ning teise kuuga 1 kg ja 4 cm. Kui Karle ja Karliga pidin ma pea terve aasta kõik nende päevased uneajad õues käruga ringi jalutama, siis Rasmus oskab ilusti magada ka toas voodis ja õues (rõdul) seisvas vankris. Päeval ei vaja magama jäämiseks erilist kussutamist ega tissiotsas rippumist, aga enamus õhtud on täiesti vastupidised. Täpselt nagu tunnetaks ära, et nüüd suured vennad magavad ja vanematel on ju tema jaoks rohkem aega. Uue aasta alguses hakkan ka Rasmusega ujumas käima kord nädalas.

* Piltide autor Krista Kõiv. Krista käis meil külas, kui Rasmus oli 10-päevane.

PS! Head vana aasta lõppu teile kõigile ja teguderohket uut aastat!

Kolmas laps ja teine sünnitus

Teisipäeva õhtu, seisan köögis ja teen perele süüa. Kõik on rahulik ja tavaline kuni tunnen, et käib miski plõks ja mu püksid on läbimärjad nagu oleks püksi teinud. Nägu läheb naerule ja lihtsalt naeran. Jaanus vaatab otsa ja ei saa aru, mis toimub. Naine on lihtsalt rasedusest lolliks läinud. Ei, ei läinud. Veed tulid ära ja tuli hakata mõtlema sünnitama minekust. Ma olin seda juba oodanud, kuigi nö ametliku sünnitustähtajani oli 2 nädalat. Ma olin väsinud rasedusest ja ootasin juba paar nädalat, et saaks sünnitama minna ja sellest suurest kõhust lahti. Isegi kott, mida haiglasse kaasa võtta, oli paar nädalat tagasi ära pakitud.
Tol õhtul läks kõik tavapärases koduses rutiinis - lastel ja Jaanusel kõht täis, Jaanus vannitas lapsed ja panime nad koos magama. Selgitasin lastele, et emme läheb öösel haiglasse, sest väikevenna hakkab sündima. Karli oli suhteliselt rahutu ja ei tahtnud kuidagi magama jääda ning ärkasi ka öösel korduvalt ülesse.
Esimesed valud tulid 9 paiku ja olid korrapäratud. Korrapärased 10 minutiliste vahedega valud tulid kella 10 paiku ja kuna mul und ei tulnud, siis toimetasin kogu öö vaikselt üksi toas - koristasin, kudusin, vaatasin telekat jmt. Umbes kella 3 paiku hakkasid valud tulema 4 minutiliste vahedega ja läksid hästi intensiivseteks. Tellisin takso ja sõitsin sünnitusmajja. Jaanus ja lapsed jäid koju magama.
Hommikul kell 7.49 sündis väike noormees, kes kaalus 3650 g ja oli 51 cm pikk. Tulek oli tal kiire ja esimene kisa kõva. Sünnihindeks sai poiss 9/9 ja nimeks Rasmus.

Kui Karle ja Karli sünnitamise järel lahkusin sünnitustoast ja liikusin järgnevad päevad ratastoolis suure nõrkuse tõttu, siis seekord lahkusin sünnitustoas omal jalal ja enesetunne oli väga hea. Koju saime lapsega juba järgmisel päeva lõunal. Esimese sünnituse järel olin valmis kohe uuesti sünnitama minema, kuid seekord ütlesin Jaanusele, et kui ta veel ühte last tahab, siis peame kas lapsendama või peab ta selle mõne teise naisega saama. Mulle meeldis pikk ja rahulik sünnitus rohkem, kui kiire ja intensiivne ning valu oli ka kiirel sünnitusel suurem. 

Kodus ootasid meid Karle ja Karli, kes olid väikevennast nii suures vaimustuses, et minust polnud asjagi. Vaatasid ja imetlesid Rasmust ning Karli küsis kohe sülle beebit. Karle kohe katsuma ei julgenud minna, kuid paari päeva pärast käis juba pai tegemas ja võrevoodist piilumas. 

Rasmus ise on praegu rahulik beebi ja temaga on palju lihtsam kui oli Karle ja Karliga. Magab ilusti voodis, sööb, vaatab veidi ringi ja siis jääb jälle magama. Magama eelistab ikka jääda süles ning öösel tahab kaisus magada. Kuna Jaanus magab endiselt Karle ja Karli toas, siis on meil Rasmusega suur lai voodi ja saame kenasti seal hakkama. Öösel teeb Rasmus isegi 4-5 tunni pikkuseid unesid ja seega saan ma öösel päris hästi ennast välja magada. 

Üksi ma nende kolmega palju ei ole, sest kui Jaanus on tööl, siis käib meil üks tore neiu abiks. Karli ja Karle on paari nädalaga temaga väga hästi leppinud ning tänu sellele laabub meie elukorraldus vägagi hästi. Paaril päeval olen ka pool päeva olnud nendega üksi, kuid need on täiesti talutavad olnud, sest lapsed on ennast väga hästi üleval pidanud ja teineteisega arvestanud. Kolme lapsega õues käime hetkel nii.

Kahesed ja suvi

Karlel ja Karlil oli juuli keskel sünnipäev ja pidu sai seekord peetud õigel päeval Minu Mängutuba mängutoas. Kutsutud külalistest tuli seekord kohale 3/4 ja tundus, et kõik kohaletulnud jäid peoga rahule. Meile endale meeldis see mängutuba väga ja jäi silma veebruaris Jaksi sünnipäeval. 

Sünnipäeva tort, mille tädi Mann tegi

Sünnipäevalapsed enne pidu

Kingitus vanematelt, vanavanematelt ja külalistelt

Kahesed Karle ja Karli on ühed lahedad sellid ja nendega on päevad täis tegevust. Mõlemad on omamoodi asjalikuks muutunud ja vist pea iga päev ma imetlen, kui lahedad tegelased nad on. Eks seda jonni ja kaklemist on ka, kuid viimasel ajal kaalub kõik muu selle üle ehk siis naeru on meie majas üha rohkem. Karli oskab ennast sõnadega juba päris hästi selgeks teha ja eks see on teinud teineteisest arusaamise lihtsamaks ning nuttu ja jonni meievahelisest suhtlusest vähendanud. Samas Karle ei oska ennast veel sõnadega väljendada (tema sõnavaras on emme, aitäh ja ba-baa (head aega)) ja see on toonud tema juurde jonni. Kurb on ju kui tahad midagi, aga vanemad ei saa aru sust. Teevad asju teineteise järgi päris palju ja see on Karlele ainult kasuks. Näiteks on ta venna järgi hakanud igale poole kõrgustesse ronima, tahab ise lusikaga süüa ja mängib ilusti auotodega. Üldse on Karle laps, kes mängib pigem omaette kui teistega. Samas Karli mängib väga hea meelega teiste lastega. Pärnus klappis ta mu venna noorema lapse Rainisega ja Hiiumaal Jaanuse venna noorema lapse Lauraga ning mänguplatsidel on julgelt teiste lastega mängimas või koos jooksmas. Kohati tundub, et tal on vaja teiste lastega mängida ja äkki ikkagi peaks ta lastehoidu panema. Lasteaeda poisid kohta ei saanud ja ega ma eriti kurb pole ka, sest ma pole ise veel valmis neid sinna panema (olen ikka üks kanaema). Septembrist tuleb meile hoidja koju appi ja eks siis vaatame, kas proovime Karlit mõneks hommikupoolikuks viia eralastehoidu teiste lastega mängima või ei. Karli suurim edusamm viimastel kuudel on mähkmetest vabanemine ja öise söömise lõpetamine. Mähkmetest prii on ta juba pea kaks kuud ja see tuli kuidagi väga kergesti. Olin paaril korral maal proovinud mähkmete asemel aluspükse, kuid tulemust polnud. Ühel esmaspäeval otsustasin kodus, et aitab mähkmetest ja hakkab siis pissiralli pihta. Minu üllatuseks hakkas Karli esimesest päevast ilusti ise potil käima ja ütlema, kui on häda. Eks õnnetusi ikka on juhtunud, kuid viimasel ajal vist korra või paar nädalas. Ööseks ja pikemaks autosõiduks oleme talle küll mähkme alla pannud, kuid öised mähkmed on kuivad ja autos karjub kõvasti, kui häda on. Öine pissimine jäi ära kohe, kui ta enam ei saanud öösel süüa ega juua. Ka sellest võõrutamine läks kiiresti ja üllatavalt lihtsalt, vist paari-kolme ööga.
Kui Karlil läheb potil käimine hästi, siis Karlega on seevastu kõva tagasilöök. Varem istus ilusti potil ja tegi hädad ära kui olime ta õigel ajal sinna pannud. Nüüd on potil istumine tõsine võitlus, sest ta oskab sealt ära tulla ja ei taha eriti seal istuda. Karle edusammudest see, et ta käputab väga kiiresti nii toas kui õues, kuigi õues murul kipub rohkem tagumik püsti edasi minema. Talle vist ei meeldi paljaste põlvedega muru peal liikuda. Igal võimalusel on Karle toe najal püsti ja liigub aktiivselt toe najal külgliikumises. Kodus ei pea ma teda enam trepist ülesse tassima, vaid ta tuleb käpuli kõik kolm korrust ise ja on see juures väga õnnelik. Alla minek ei ole nii edukas - kaks astet alla ja üks ülesse tagasi.
Karli on endiselt hästi abivalmis ja hoiab väga oma vennat, kui on hea tuju. Halva tuju korral on kade ja hammustab ning mitte ainult vennat vaid ka mind. Ma olen täiesti nõutu selle hammustamise teema osas, kuigi peab ütlema, et seda on vähemaks jäänud. Karli käib iga päev ka kõhubeebiga vestlemas ja on üldse üks suur beebide sõber.
Kokkuvõttes võib vist öelda, et mul on arengu poolest kodus 1-aastane (Karle) ja 2-aastane (Karli).

Karli Pärnu rannas jalad ämbrites

Karle Pärnu rannas issi kaevatud augus

Juuli lõpus-augusti alguses oli Jaanusel kahenädalane puhkus ja olime selle aja maakodus, Pärnus ja Hiiumaal. Pikemaid reise ette ei võtnud, sest kuumus oli meeletu (30 kraadi) ja kui ise rasedana ei taha sellise kuumusega ringi sõita, siis lastest ma ei hakka rääkimagi. Seda enam, et nendega on endiselt lihtsam sõita siis, kui neil on une aeg. Nii Pärnus kui Hiiumaal olime pea iga päev 2 korda rannas. Karli oli nagu vana kala vees, kuid Karlel pidi ikka vesi soe olema ja lained väiksed, et ta ennast hästi tunneks. Rannas saime tavaliselt olla paar tundi, sest selle ajaga väsisid poisid korralikult ära - kaevasid iga kord issiga augu ja tassisid merest vett.

Enne puhkust põdesid poisid enteroviirust ehk rahvakeeli suu- ja sõrataudi. Algas Karlist ja lõppes Karlega, kes põdes seda kolm korda hullemini kui Karli. Väljendub see haigus siis villidena jalataldadel ja -säärtel, peopesades ja kätel ning suu ümbruses. Karlil olid villid peamiselt jala taldadel ja peopesades ning mõned säärtel ja kärel, kuid Karlel olid kõik jalad, tallad, peopesad, käed ja suu ümbrus villis. Ravi selle viiruse puhul on saialilletintuuriga puhastamine ja nakkav on seni kuni kärnad tulevad villidele.

Suvel oli meil enamus ringides puhkus, kuid septembrist alustame taas laulmise, ujumise ja füsioteraapiaga. Arvatavasti lisandub Karlel veel tegelusteraapia ja võibolla logopeed, aga eks kõik selgub lähiajal.

Iga rasedus on erinev

Täiesti arusaadav, et iga rasedus on erinev, kuid et nii erinev, seda ma poleks oodanud. Olen hetkel 29+ nädalat rase ja siiamaani võin öelda, et kaksikute rasedus oli minu jaoks kergem kui praegune. Ei olnud mul eelmise raseduse ajal seljavalusid ega pidevat raskuse tunnet, samuti polnud ma nii õrnahingeline. Kõik tervise näitajad olid mul endal tookord väga head ja nüüd on vererõhk madal, hemoglobiin madal ja kehakaal tõuseb liiga palju (söön täiesti tavaliselt). Kui esimene rasedus oleks selline olnud, siis ma oleksin ikka väga pikalt mõelnud järgmise raseduse peale. Õnneks pole mul iiveldust ja oksendamist nagu osadel rasedatel on kas raseduse alguses või kogu raseduse.
Paljude küsimus on kindlasti, et kas oli tööõnnetus või planeeritud. Võib öelda, et planeeritud, sest meie soov oli kolm last. Andsime kolmandale lapsele ise õiguse otsustada, millal on tal õige aeg tulla. Minu ainuke soov oli, et Karle hakkaks selleks ajaks käima. Karlel on veel paar kuud aega. Oktoobri lõpus peaks siis ilmavalgust nägema poiss ja mulle see täitsa meeldib. Eks ma (ja teisedki lähedased) vaikselt ikka alguses lootsin, et on türduk, kuid minu ja Jaanuse pettumus polnud üdlse suur.
Hea sõbranna ütles mulle, et me oleme ikka hullud, et julgeme kolmanda lapse saada ja eriti kui üks lastest on puudega. Ma olen talle tänulik, et ta ütles asja nii nagu on. Nii mõnelgi päeval on olnud endal sama mõte peas ja küsimus, et kas saame ikka hakkama. Samas, inimene saab hakkama kõigega mis talle antakse ja mitte midagi ei juhtu niisama.

Imetamise lõpetamine

No nii, nagu pealkirjast aru saite, siis seekordne teema pole eriti meestele. Samas pole ka keelatud.

Imetamise algus oli Karliga väga lihtne - kohe peale sündi sai ta tissi otsa ja oskas kohe õigesti imeda. Karlega oli raskem, sest ta oli nõrgem ja haiglas ei lubatud talle tissi anda igal söökikorral (sai heal juhul korra öö-päevas). Seega 6. päeval koju jõudes ootas meid ees tõsine katsumus - saada laps, kes on juba harjunud pudelist sööma, rinda imema. Nutsime esimesed päevad kodus mõlemad, kuid saime koostöö sujuma ning Karle ei vajanud kõhutäie saamiseks pudelit. Nad mõlemad on kodus saanud pudelist kunsttoitu paaril korral, kui Jaanus andis mulle esimesel ööl võimaluse end veidi välja magada. Lisatoitu hakkasid poisid saama 6,5-kuuselt ja kuni 1 a 4 k vanuseni olid nad väga viletsad lisatoidu sööjad. Ikkagi lemmik oli rinnapiim ja seda 2-3 tunni tagant nii päeval kui öösel. Proovisime paaril korral ka seda, et ma lihtsalt ei andnud rinda, kuid see oli jube laste piinamine (röökisid kõõksumiseni) ja lõppes ikkagi sellega, et poisid rahunesid rinda saades.

Kuna äkiline imetamise lõpetamine meile ei sobinud, siis tuli teha seda tasapisi. Alguses venitasin päeval imetamise vahesid pikemaks ja pakkusin alati enne lisatoitu (tahket toitu) ning kui peale selle söömist tahtsid ikka veel rinda, siis said. Umbes detsembriks oli asi nii kaugel, et päeval ja õhtul said rinda ainult enne päevaund ja ööund. Võimalusel läksin enne päevaund õue ja jalutasin nad käruga magama. Nii oli jälle üks-kaks imetamise korda vähem päeva jooksul. Öiste imetamiste vahed olid vahepeal juba 4-5 tunnisteks läinud, kuid kui jätsin päevaseid imetamisi vähemaks, oli öiste imetamiste vahed jälle 2-3 tunnised. Järgmise sammuna hakkas Jaanus lapsi õhtuti magama panema ja kui nad enne meie magama minekut vahepeal ärkasid, siis käis Jaanus neid rahustamas. Tal õnnestus see vägagi hästi, kuigi ma olin alati valmis magamistuppa tormama ja lapsele rinda andma. Kui päevased imetamised olid enam-vähem lõppenud võtsime käsile öiste imetamiste vähendamise. Proovisin lihtsalt last süles rahustada ja enamasti see õnnestuski. Keerulisem oli hommikul kella 5-6 ajal, mil poisid olid ikkagi näljased ja et mitte nii vara ärgata, andsin neile rinda. Sellega pikendasin meie hommikuund paari tunni võrra. Aga ka see lõppes ja täpselt 20. aprill said nad viimati rinda. Üheks otsustavaks asjaoluks oli see, et Karlel hakkasid lõpuks hambad tulema ja ta arvas, et hea on rinnaga igemeid sügada. Mulle see ei sobinud ja nüüd saavad nad mõlemad öösel-varahommikul, kui kõht tühjaks läheb, joogipudelist (mitte lutipudelitesse) keefirist ja maasika toormoosist jogurtit. Õhtusöögi söövad nad tavaliselt 6-7 paiku ja nii läheb Karlil öösel kõht juba 3-4 paiku tühjaks ja Karlel 5-6 paiku.

Tundub lihtne, aga tegelt ei ole olnud. Raskemaks tegi imetamise lõpetamise haigused (köha-nohu ja kõhugripp), sest haige laps peab palju vedelikku tarbima ja muudmoodi ma neid vedelikku tarbima ei saanud, kui rinda andes. Lisaks lohutab siiski emme tissiotsas olek paha tunnet ja tervendab kiiremini. Pole ju imetamine lihtsalt lapse toitmine, vaid ka palju muud emotsionaalset kaasneb sellega.

Imetamise lõpetamine tundus alguse raskemini mõjuvat Karlele, kes ei tahtnud üldse leppida muuga kui rinnaga. Praeguseks ei küsi Karle aga üldse enam rinda, aga seevastu Karli ripub mul ainult pluusi kaeluse küljes ja nõuab tissi. Emotsionaalselt on endal raske kogu see lõpetamise protsess olnud ja seda siiani, kui Karli tissi küsib. Ikkagi üks etapp jälle läbi, kuigi ma ei kahetse hetkegi, et üldse otsustasin kaksikuid imetada ja et seda nii pikalt tegin. Oleks vist veel pikemalt imetanud kui ei oleks teatud sündmused juhtunud :-)

Uued edusammud

Poisid on 1 a ja 8,5 kuud vanad. Viimase nädala, õigemini vist nädalate edusamme nii Karle kui Karli osas on mitmeid. Karlil tuleb iga päevaga aina uusi sõnu, meeldejäävam ja tema jaoks tähtsam on sass (tõlge kass). Lisaks sõnadele tuleb juurde uusi krutskeid ja oskusi. Esmaspäeval sai omale minu vennalaste kolmerattalise ja laupäeval sõitis sellega täiesti iseseivalt toas ringi. Kui kuuleb mõnd meeldivat muusikapala, siis hakkab põlvest nõksutama (see on tema tantsimine) ja nõuab pala kordust. Köögis on Karli suur abimees ja eriti meeldib talle kui ma köögikombainiga midagi teen. Sõrmed peavad kõigist tainastest läbi käima.Õues ei püsi Karli enam eriti kärus, vaid jalutab tähtsalt ringi ja tahab käru lükata.

Kalamaja mänguplatsi liivakastis

Karlel tuli 30. märtsil esimene hammas suhu ning esmaspäevast alates käputab aktiivselt toas ringi. Varem käputas paar sammu, kuid nüüd enamasti käputab roomamise asemel. Samuti ajab ennast kõikvõimalike asjade najale püsti, liigub diivani ja laua toel külgedele, ronib laste toolile ja mänguautole ning neilt maha. Kui ta püsti on ja puusadest kinni võtta või kätest, siis tatsab tähtsalt pikkade sammudega ringi. Õues meeldib väga liivakastis mängida ja liumäe trepist üles ronida ja siuhti liumäest alla lasta. Harjutab lusikaga söömist ja riiete selga panemist. Tundub, et Karli on talle suureks eeskujuks ja ta tahab palju tema moodi teha.

Issiga autoroolis Hiiumaa praamile sõit

Karle ja Karli on üldiselt vennad, kes väga hoiavad ja hoolivad üksteisest. Kui nad eraldi on, siis otsivad üksteist taga (Karli küsib alati vennat ja õues mänguplatsil otsib teiste laste seast teda). Kohe rahutud on eraldi olles. Paraku pole kõik tunnid ja päevad nii harmoonilised. Mõnel päeval on Karli väga pahur ja ainult hammustab või lükkab Karlet ning võtab kõik asjad tal käest ära. Ega ka Karle papist poiss pole ja halva tuju korral hakkab ikka nutma, kui Karli tuleb liiga lähedale talle. Issiga koos olles on nad eriti tublid poisid ja ei jonni pea üldse.

Hea, et ma magan Hiiumaal lastega põrandal asuval madratsil, sest mõlemad liiguvad öösel nagu ussikesed voodis ringi. Viimati kolis Karle lausa põrandale magama ja teda ei häirinud see põrmugi :-)

Tissitamisest võõrutamisega oleme vaikselt lõpusirgele jõudmas ehk siis saavad ainult öösel vastu hommikut 1-2 korda. Seda ka minu laiskuse tõttu - neil läheb arvatavasti hommikul 4-5 paiku kõht tühjaks ja ma ei viitsi nii vara tõusta ja neile putru keeta. Lihtsam on see kord või paar hommikul tissi anda. Tissist võõrutamisest teen kindlasti eraldi sissekande, sest ehk on kellelgi abi, kuidas mina seda tegin. Päevakava on ka lõpuks paika saanud  - ärkavad 7 paiku, lõunaunne lähevad kella 13 ajal ning ööunne kella 20 ajal. Söövad 3-4 korda päevas ja olen saanud nad ka ilusti vett jooma, isegi Karle joob juba kruusist.

PS! Kuna ma olen IT alal koba, siis ei saa teile näidata videot rattasõidust ja käputamisest ega Karli tantsust.

Veidi rohkem meie Karlest

Olen pikalt mõelnud, et kas kirjutada alljärgnevat või mitte. Otsustasin siiski kirjutada, sest see annab nii mõnelegi mu bloggi lugejale vastuseid ja ehk annab ka julgustust mõnele vanemale, kes satub meiega sarnasesse olukorda. Võibolla saavad mõned aru ka miks ma teen täna neid asju, nii nagu ma teen ja mitte teisiti.

Mu bloggi pidevad lugejad on vast tähele pannud, et Karle erineb oma arengult Karlist ja nö tava lastest. Lähedasemad sugulased ja sõbrad, tuttavad on teadlikud miks ja nii mõnigi lugeja on ka vast aru saanud, aimanud või kuskilt kuulnud, miks see nii on. Sellele on tegelikult lihtne vastus - ta on Down sündroomiga.
Kogu rasedus oli mul kõik korras ja kordagi ükski ultraheli ega võetud proov ei viidanud sellele, et midagi võiks olla ühel poistest valesti. Poisid arenesid kuni 32. rasedusnädalani ühtemoodi (isegi eeldatavad kaaluvahed olid mõnekümnegrammised). 32. rasedusnädalal tehtud ultrahelis selgus, et Karle on pisem Karlist, aga kõik muu normis. Poisid sündisid 36. rasedusnädala alguses ja loomulikul teel, Karle ees ja Karli järgi. Sünnihinne oli mõlemal 9/10, kuigi Karle viidi kohe lastetuppa. Meile öeldi tol hetkel, et ta vajas lisasooja oma väikese kaalu tõttu. Tagantjärgi mõeldes sain aru küll juba haiglas, et Karle on teistsugune kui Karli, aga ei osanud mitte midagi kahtlustada ja ega arstidki midagi öelnud. Noore emana paningi kõik tema erisused (nõrgem lihastoonuse, kiiresti väsimine, laiguline nahk) väikese kaalu arvele. Esimesel kuul käisime iga nädal poisse lastearstidele näitamas ja ühel järjekordsel lastearsti külastusel öeldi, et Karle vereproovi vastus on lõpuks valmis ning diagnoosiks on Down sündroom. Tol hetkel .... Selleks peaks eraldi loo kirjutama, mida ma tundsin ja mõtlesin sel hetkel ja järgnevatel päevadel.... Lihtsalt seisin seal arsti kabinetis ja pisarad voolasid ning käed värisesid. See hetk, need emotsioonid ja mõtted on mul siiani meeles. Lastearsti juurest suundusime geneetiku juurde, kelle ma esimese asjana palusin teha uus vereproov. Ma lihtsalt ei uskunud, et midagi sellist võib olla meie lapsega. Geneetik ei teinud uut proovi, kuid selgitas ja näitas meile rahulikult Down sündroomi tunnused, mis Karlel on. Tal ei ole kõiki Down sündroomile omaseid jooni, kuid päris mitmeid.

Esimesed kuud arenesid poisid enam vähem võrdselt, kuid ühel hetkel hakkas nende areng erinema. Alguses tegi Karli mõnd asja nädal varem kui Karle, siis kaks, siis kolm jne. Tänane seis on nii, et Karli on oma vanusele vastavas arengus ja Karle on u 9 kuu vanuse lapse arengu tasemega.

Sageli on Down sündroomiga lastel mitmeid tervise muresid juba sündides (nt südame probleemid), kuid Karlel olid need asjad kõik korras. Mäletan hästi kuidas iga kord eriarstide ja lastearsti juurde minnes hoidsin hinge kinni, et mis seekord siis öeldakse halvasti olevat. Positiivne mõtlemine oli täielikult kadunud.
Kodus võimlesin ja tegelesin Karlega pidevalt lootuses, et ta ei jää oma vennast arengus nii palju maha. Oli ka hetki, kus tundsin, et ma ei jaksa, oska ega taha. Sellistel hetkedel sattusid mu teele vanemad, kellel on palju raskemas seisus lapsed, kui Karle ja ma sain kuidagi jälle jõudu edasi tegutseda. Kole öelda, aga tõesti, teiste suurem mure andis mulle lohutust ja indu edasi tegeleda oma lapsega. Arvan, et sellised nõrkushetked on loomulikud ja kõigil puudetega laste vanematel.

Informatsiooni, et mida peab puudega lapse vanem tegema, et kõik vajalikud paberid korda saada ja riigi ning kohaliku omavalituses toetused saada, peab vanem otsima ise internetist või erinevatest ametitest. Vähemalt meie puhul oli see nii. Mitte keegi ei andnud suuniseid, kuhu pöörduda nõu saamiseks. Olime Jaanusega nagu kahekesi jäetud oma murega. No arvake ära, palju on aega 1-kuuste kaksikute kõrvalt internetis istuda või ametnike vahel joosta ja otsida vajalikku infot. Selles osas on meie riigil kõvasti arenguruumi ja mõtlemisainet, et kas tõesti peab vanem kõike ise internetist otsima (või mööda ameteid jooksma). Minu arvates peaks ikka olema haiglas nõustaja, kes aitab tol hetkel vanemaid kõigi vajalike paberite ja muude vajalike toimingute tegemisel. Ideaalne oleks veel kui hetkedel, mil vanematele taolisi raskeid uudiseid teatatakse, oleks juures kriisinõustaja või psühholoog, kes omalt poolt vanemaid aitaks.

Kurbus, mis tol päeval mu hinge puges, ei ole tänaseni kadunud. Ta on vähenenud, kuid mitte kadunud. Ma olen korduvalt üritanud selgeks saada, et miks meiega läks nii. Vastust aga pole ja kas sellel tegelt on ka tähtsust, muuta ei saa midagi. Järelikult pidi nii minema ja süüdi pole me keegi selles. Lihtsalt looduslik valik.
Lapsi mängimas vaadates leian end ikka ja jälle mõttel, et kui vahva oleks kui nad saaks koos joosta ja ronida. Kadunud ei ole ka hirm, et mis edasi - lasteaed, kool, töö, tervis jne. Elan päeva korraga ja naudin iga päeva, mis ma saan tema kõrval olla. Proovin anda endast kõik oleneva, et ta saaks kõik, mis vajalik tema arenguks ja elu paremaks muutmisel. Sama käib ka kõik Karli kohta. Ma armastan neid lapsi täpselt sellistena nagu nad on ja nad on mu päiksekiired.

Tali tuli

Poisid kasvavad jõudsalt. Karli tatsab täitsa omal jalal ja tahab hästi palju ise teha ja aidata, hoiab väga oma vennakest, kui on hea tuju. Karle roomab endiselt mööda maad, kuid emme-issi abiga tuleb vaikselt käputamine ka välja ning soovi korral istub täiesti iseseivalt. Ronib diivanile ja diivanilauale ilma igasuguse probleemita, alla tuleb aga pea ees. Lisaks ajab ta ennast kõikvõimalike asjade najale põlvili või lausa püsti.
Söömise mured lahenesid meil nii umbes detsembri alguses ja lihtsalt ühel päeval hakkasid korralikult sööma ning pea kõike, mida pakud. Siit minu julgustus teistele vanematele - vanema asi on lapsele pakkuda tahket toitu, kui selleks õige aeg, aga me ei saa kuidagi sundida neid seda sööma ja lihtsalt peame olema kannatlikud ja järjepidevad.
Hambaid on Karlil 11 (viimased 4 tulid pea korraga jõulude ja aastavahetuse paiku) ja Karlel 0.Õnneks väidavad arstid, et see on ainuke asi mille pärast ei pea muretsema.
Mõlemale on hästi oluline, et päevakava oleks paigas ja kui ei ole, siis on minul õhtuks "juuksed püsti peas" nende pideva jonni/vingumise tõttu. Endiselt magavad mõlemad meie kaisus ja on tissilapsed. Päeval saavad ilma rinnapiimata ilusti hakkama, aga öösel ja eriti vastu hommikut teevad kõva kisa, kui ei saa. Ehk siis endiselt pole mul olnud ühtegi ööd, kus ma oleks terve öö magada saanud. Tunnen sellest väga puudust, aga eks tuleb kunagi jälle see aeg, kui saab öösel rahulikult magada.
Ujumis- ja laulutundides käime jätkuvalt kõik koos ning Karle lisaks veel füsioteraapias. Ujumas on Karli lemmiktegevuseks vette sukeldumine basseini äärelt ja seejärel u 2-3 meetrit veeall emme-issini ujumine. Vahel olen ma ise tüdinud juba neist sukeldumistest, aga väiksel härral ei paista kuskilt tüdimust tekkivat.  Grossing jäi mõneks ajaks kõrvale, sest poistel on täpselt selle tunni ajal päevase une aeg.
Õues käime jalutamas tänasest siis lume olemasolu korral kelkudega, mille issi Jaanus poistele ostis. Mõlemale tundus see meeldivat ja Karli tõmbas pidevalt ühe käega triipe lumele.