Kapsas

Ärkasin eile hommikul kell 5 selle peale, et vasaku jala põlv valutas meeletult ja ei saanud seda peaaegu üldse liigutada. Vähkresin paar tundi voodis, sest uni oli, aga valu ei lasknud eriti magada. Lõpuks tõusin ülesse ja tualeti jõudes taipasin, et hakkan minestama suurest valust (pilt läks uduseks, kõrvus kohises, üle kere läksin higiseks). Istusin kiiresti maha ja peas keerles mõte, et mis nüüd saab, kui ma üksi kodus olles teadvuse kaotan. Õnneks läks veidi paremaks ja kooserdasin elutuppa pikali. Peale paari tundi pikali olemist oli olemine juba parem ja kannatas püsti tõusta. Valu põlves oli endiselt ja põlv täiesti paistes. Panin Jaanuse põlvesideme peale ja koperdasin tööle. Poolest pävast koperdasin koju tagasi, sest see valu põlves oli jätkuvalt nii suur, et süda oli pidevalt paha sellest.
Üks hea tuttav soovitas panna kapsalehed külmkappi ja siis mähkida külmad kapsalehed ümber põlve mähiseks. Pool päeva oli põlv kapsa mähises ning valu ja paistetus peaaegu läinud. Ei mingeid rohtusid (mürke), vaid piisab lihtsalt kapsapeast põletikust lahtisaamiseks.
Varasemalt olen kapsalehti kasutanud köha puhul - kapsalehed rinnale ööseks.

Arsi majas

Otsustasin keraamika sõpradega tähistada oma juubelit veidi teisiti ja Tiina abil sai organiseetitud üks vahva õhtu Arsi majas keraamik Erko juures. Arsi majast ja keraamikast sai küsitud ja nähtud kõike, mida oskasime. Ääretult kahju on, et kõik see võimas keraamikatööstus seisab kasutult ja järgi on jäänud üksikud, kes sellest midagi teavad.
Kõik osaliseld said proovida kedra peal saviga asjade tegememist ja mulle tundus, et Jaanus oli kõikse innustunud õpilane. Õhtu lõppedes olid kõik kindlal veendumuse, et see ei jäänud viimaseks Erko külastamiseks.
Kedra nurk
Jaanus tegelemas oma uue hobiga.

Tehtud tööd, mis peavad nüüd 2 nädalat kuivama ja siis lähme neid glasuurima.

Täidan soove

Sõbranna soovis võitoosi. Ma tegin neid üksõhtu kaks ja mõlemad tulid omamoodi armsad ning nüüd on raske otsustada, kumb läheb kingituseks.

Sõbrad

Tundub, et teatud ikka jõudes on mul hakanud sõpru vähenema ja alles on jäänud vaid tõelised sõbrad. Neile olen ma väga tänulik.
Laud oli eile kaetud, kuid läbi julges tulla vaid paar sõpra ning meeles pidasid mind vähesed, keda sõbraks olen pidanud. Ju tuleb nüüd sügavalt enda sisse vaadata, et mis valesti on läinud nende asjadega ja järgmistel aastatel ei ole vaja enam nii palju torti teha ega kalamarja hankida.
Vot selliselt algasid minu neljakümnendad :-)