Eile, 22. detsembril 2010. a, lahkus meie juurest Alide ehk minu Väikevana. Lihtsalt tema aeg sai otsa siin meie juures. Kes ta mulle oli kirjutasin kunagi siin. Väikevana oleks 2. veebruaril saanud 100 aastaseks, kuid vaatamata sellele oli ääretult positiivne ja armas kuni lõpuni. Ma ei kuulnud teda kunagi, isegi viimastel aastatel, virisemas millegi üle.
Mul on tunne nagu mu oma vana-vanaema oleks lahkunud.
Tänan Väikevana, et sa meiega nii kaua olla jaksasid.
neljapäev, detsember 23, 2010
esmaspäev, detsember 20, 2010
Kingsepp käib ikka paljajalu
Täna lõunal, parkisin auto ilusti kodus maja ette tänavale ja läksin tuppa sööma. Vahepeal kuulsin küll üht mütsatust ja hiljemt aknast imestasin, et mille pärast üks naine käib mu auto juures edasi tagasi. Kuna aga lastega vanemaid liigub tihti meie aia taga, siis ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Järgmine hetk kui aknas välja vaatasin jäin mõtlema, et kas tõesti parkisin auto sedasi pooleldi värava ette. Ma ei tee seda kunagi, aga noh, mine tea, võibolla olen tõesti üleväsinud ja täna tegin seda esimest korda.
Õue jõudes vaatasin veelkord imestunult oma autot - oli teine kohe meetrike eemal sellest kohast kus ta olema oleks pidanud ja ets kae imet, autoni tulevad ka läbi paksu lume diagonaalis ühe teise auto jäljed. Vaatan siis auto esiosa ja no imestus oli suur - oligi keegi sõitnud sinna lumehunnikusse ja sealt edasi minu auto vasakpoolsele esistangele pihta. Ei näinud ma aga seda teist autod ega selle auto juhti. Pidasin maha telefoni teel vestlused politseiga, kindlustusega ja mitme inimesega, kellega olid kokku lepitud kohtumised, jõudsin tuppa sooja politseid ootama ja veidikegi toas askeldada, kui ilmus välja neiuke ja pistis miski sedeli mu auto kojamehe vahele. Kraaksusin neiule aknast: "Kui sina olid see, kes mu autole otsa sõitis ja siis minema kihutas, siis nüüd ootad väljas seni kuni politsei tuleb." Ootasin tunnikese politseid ja ei no midagi. Küsisin neiult, et no mille pärast sa sedasi sõitsid. Arvate vastuse ära, ei usu. Vastus oli: "No juhtus, mul läksid gaasi- ja piduripedaal segamini õiget maja otsides". Küsimuse peale, et miks ta siis minema sõitis ja ei teavitanud politseid ega otsinud auto omanikku üles, vastas neiu, et ta läks autot ümber nurga Salme tänavale parkima ja siis paberi tükki otsima. Ometigi oli see sama koht, kuhu ta oli enne üritanud parkida endiselt vaba ja sinna oleks mahtunud parkima isegi 2 autot. Vormistasime paberid, vahepeal jõudis kohale ka politsei, kes tegi pildid ja noomis neiukest selle eest, et ta minema oli sündmuskohalt esialgu sõitnud.
Pabereid täites tabas mind täielik teadmatus ja oskamatus. Algas sellest, et kuna meil kummalgi polnud seda õnnetusjuhtumi blanketti, siis vahtisime mõlemad valget paberilehte ja ei teadnud mida ning kuidas sinna kirja panna. Õnneks Jaanus õpetas telefoni teel, et Regio atlase taga on üks eksemplar õiget blanketti. Blankett käes vahtisin seda endiselt lolli näoga. Lugesin siis tagant juhendit ja kuulasin ära politsei soovitused, oskasin lõpuks täita blanketti. Hiljem avastasin, et ikkagi olime osad kohad täitmata jätnud. Õnneks mitte need kohad, kus ta tunnistab oma süüd ja joonise kohta. Ma pole ennast elu sees juhmimana tundnud, kui täna. Ise jurist ja ei tea mida ja kuidas kirja panna. Samas, no mis teha kui juhiload on alates 2000. aastast ja varem pole seda blanketti täitnud. Enda kiituseks võib öelda kindlasti seda, et juhtumi avastamisel helistasin esmalt kohe politseisse ja siis kindlustusse ning rääkisin neile väga rahulikult ja detailselt mis ja kuidas on. Ärevus tuli hiljem tööle sõites ja käed värisesid pärast seda mitu tundi veel.
Ja ega sellega meie päev lõppenud. Jaanus käis Kataga Saku Suurhallis tsirkust vaatamas ja keset etendust sai kõne politseilt: "Tere, teie autole sõideti sisse". Ühe päevaga kahel autol esiosad kaunistatud - kas pole tore? Politsei soovis seda kuuldes muiates häid pühi.
Õue jõudes vaatasin veelkord imestunult oma autot - oli teine kohe meetrike eemal sellest kohast kus ta olema oleks pidanud ja ets kae imet, autoni tulevad ka läbi paksu lume diagonaalis ühe teise auto jäljed. Vaatan siis auto esiosa ja no imestus oli suur - oligi keegi sõitnud sinna lumehunnikusse ja sealt edasi minu auto vasakpoolsele esistangele pihta. Ei näinud ma aga seda teist autod ega selle auto juhti. Pidasin maha telefoni teel vestlused politseiga, kindlustusega ja mitme inimesega, kellega olid kokku lepitud kohtumised, jõudsin tuppa sooja politseid ootama ja veidikegi toas askeldada, kui ilmus välja neiuke ja pistis miski sedeli mu auto kojamehe vahele. Kraaksusin neiule aknast: "Kui sina olid see, kes mu autole otsa sõitis ja siis minema kihutas, siis nüüd ootad väljas seni kuni politsei tuleb." Ootasin tunnikese politseid ja ei no midagi. Küsisin neiult, et no mille pärast sa sedasi sõitsid. Arvate vastuse ära, ei usu. Vastus oli: "No juhtus, mul läksid gaasi- ja piduripedaal segamini õiget maja otsides". Küsimuse peale, et miks ta siis minema sõitis ja ei teavitanud politseid ega otsinud auto omanikku üles, vastas neiu, et ta läks autot ümber nurga Salme tänavale parkima ja siis paberi tükki otsima. Ometigi oli see sama koht, kuhu ta oli enne üritanud parkida endiselt vaba ja sinna oleks mahtunud parkima isegi 2 autot. Vormistasime paberid, vahepeal jõudis kohale ka politsei, kes tegi pildid ja noomis neiukest selle eest, et ta minema oli sündmuskohalt esialgu sõitnud.
Pabereid täites tabas mind täielik teadmatus ja oskamatus. Algas sellest, et kuna meil kummalgi polnud seda õnnetusjuhtumi blanketti, siis vahtisime mõlemad valget paberilehte ja ei teadnud mida ning kuidas sinna kirja panna. Õnneks Jaanus õpetas telefoni teel, et Regio atlase taga on üks eksemplar õiget blanketti. Blankett käes vahtisin seda endiselt lolli näoga. Lugesin siis tagant juhendit ja kuulasin ära politsei soovitused, oskasin lõpuks täita blanketti. Hiljem avastasin, et ikkagi olime osad kohad täitmata jätnud. Õnneks mitte need kohad, kus ta tunnistab oma süüd ja joonise kohta. Ma pole ennast elu sees juhmimana tundnud, kui täna. Ise jurist ja ei tea mida ja kuidas kirja panna. Samas, no mis teha kui juhiload on alates 2000. aastast ja varem pole seda blanketti täitnud. Enda kiituseks võib öelda kindlasti seda, et juhtumi avastamisel helistasin esmalt kohe politseisse ja siis kindlustusse ning rääkisin neile väga rahulikult ja detailselt mis ja kuidas on. Ärevus tuli hiljem tööle sõites ja käed värisesid pärast seda mitu tundi veel.
Ja ega sellega meie päev lõppenud. Jaanus käis Kataga Saku Suurhallis tsirkust vaatamas ja keset etendust sai kõne politseilt: "Tere, teie autole sõideti sisse". Ühe päevaga kahel autol esiosad kaunistatud - kas pole tore? Politsei soovis seda kuuldes muiates häid pühi.
kolmapäev, detsember 01, 2010
Päkapikud
Kata ja Jaksi vanemad on tööl - üks Soomes ja teine põrutas nüüd paariks päevaks Leetu - ja nii ongi meie kodu jälle laste kilkamist täis. Koos lastega tulid ka päkapikud, kelle tarvis pannakse ööseks sussid aknalauale ja hommikul tõustakse vupsti üles, et kontrollida, kas päkapikk on ikka teinud korralikult tööd. Mäletan, et meie panime vennaga ikka kumbki ühe sussi aknalauale, kuid Kata ja Jaks arvasid, et ikka mõlemad sussid tuleb panna. Lisaks tuleb korduvalt õhtu jooksul käia kontrollimas ega päkapikk pole juba käinud ja kas sussid on ikka alles.
Lahe on ikka olla laps.
Tellimine:
Postitused (Atom)