Käisime laupäeval Jane, Kata ja Jaksiga metsas seenel. Korjasime kuuseriisikaid ja võiseeni. Kata ja Jakob olid väga tublid metsalised, kuid vahepeal väsisid väikse Jaksu jalad ära. Ei jäänud siis muud üle, kui võtsin väikemehe kukile ja korjasime sedasi kahekesi seeni edasi. Ükshetk läks mu koorem kukil kohe eriti raskeks ja põhjus oli ilmselge - Jaksil sai lõplikult jaks otsa ja magas lõrinal mu kukil. Magas suurema une ära ja u poole tunni pärast oli taas ärkvel. Jalad olid aga ikka väsinud ja nii me siis jätkasime tandemina seente korjamist. 
Mäletan hästi, kuidas me 1996. aastal käisime sind esimest korda vaatamas, kuidas su koju tõime ja neid pissiloike koridoris. Sa olid meie pere esimene koer, kellel olid omad hea ja vead, kuid kellel meist ei oleks neid vigu. Need tegid sind eriliseks meie jaoks. Alatiseks jääb meelde, et sa olid koer, kellel ei saanud kunagi kõht täis ja kes sõi kõike peale seente. Vaatasid söögilaua ääres alati sellise armsa näoga otsa, et paljud murdusid su pilgu all ja ikka andsid midagi head. Su elutee oli pikk ja ilus, olid meile äärmiselt armas ja jääd alatiseks meie südamesse. Olid väsinud ja alates 16. septembrist magad nüüd sügavat und. Täname, et olid meiega need 14 aastat ja puhka nüüd rahus!
