Puberteet

(foto autor Viktor)

Olude sunnil elame hetkel jälle Tulikas ja koer meiega ühes. Täna hommikul kell 5 arvas neiu, et kuna tal sai uni täis, siis tuleb ka kõik teised mängima kutsuda. Mina jällegi arvasin algul, et ta tahab pissile ja tormasin koer kaenlas õue. Pissimine oli õues teisejärguline, tähtsam oli kõik muu. Lõpuks sai DD vajalikud toimetused tehtud ja suutsin selgeks teha, et ikka peaks veel paar tundi magama.
Kui hommikul kell 7 mina ärkasin, ei arvanud neiuke ärkamisest midagi ja õues viskas igal võimalikul hetkel pikali. Üldse armastab ta viimasel ajal jalutades teha paar sammu ja siis jälgida pikemat aega ümbrust - inimesi, puu lehti, vareseid. Kui teda edasi tirida, siis võtab kätte ja viskab selili.

Täna läheme näitusekoolitusele. Eks näis, kas läheme ka kunagi näitustele.

Lihtsalt mõtlesin

Romantika meeldib vast enamus naistele, kuid kõigil on sellest oma nägemus. Üks arvab, et peab olema rohkelt lilli, kaunis vaikne muusika, ilus kohakene .... ehk siis nö "lilleline ja roosa". Teine jälle arvab, et hea suur telekas, paar pudelit õlud ja jäähoki finaalmängude jälgimine koos kallimaga on see kõige romantilisem. Need on kaks äärmust ja eks igaüks teab tegelt ise, mis on just tema jaoks see romantiline. Meestel on ikka päris raske korraldada naistele romantilist õhtut, sest ei tea ju täpselt, mis on just selle naise jaoks see õige ja ega mehed vist ise pole eriti selle romantika nautijad. Samuti võib mehe ja naise arusaam romantikast olla erinev.Selleks, et nüüd kallim oskaks korraldada seda õiget romantilist koosviibimist, peab ta teist poolt päris hästi tundma. Tundma õppimine on pikaldane protsess, sest iga päev avastad enda või teise juures midagi uut.
Kõige ilusamad on aga hetked, mis on tulnud spontaalselt ja mida mõlemad naudivad. Sa lihtsalt oled koos kallimaga ja tunned, et hea on olla koos. See on isegi parem, kui korraldatud romantikaõhtu. Lihtsalt peab vahel olema aega teineteisele.

DD tegemisi

Kuna Tallinna liiklus reedesel pärastlõunal on teada ja soov on jõuda normaalsel ajal Hiiumaale, siis võtsin lõunast koera tööle kaasa. DD nuusutas kõik toad ja inimesed üle ning heitis minu tuppa pikali ja jäi rahulikult magama. Mitte ükski telefon ega kingaklõbistamine ei seganud.

Esmaspäeval käisime kasvataja juures sööki ostmas ja ühtlasi sai DD Lissiga (4 päeva noorem kuldne retriiver) mängida. Mäng oli lõbus ja tundus lõputu, kuid kuna DD saab nii vähe omaealistega mängida, siis juhtus väike vigastus. Ma ei pööranud sellele algul tähelepanu ja kolmapäeval kutsikakoolis mängides sai käpp vist uuesti haiget. Nüüd on meil lonkav koer ja kasvataja soovitusel ei tohiks DD 5-7 päeva joosta, vaid peab rahulikult jalutama. Hea, kui on kasvataja, kes oskab soovitusi anda ja vastab kõigile su tobedatele küsimustele. Arsti juures oleks ma lisaks selle soovitusele saanud mitmesaja või isegi tonnise arve.

Jälle grossamas

Jätkan eelmine aasta alustatud grossinguga. See hooaeg pean üks käima, sest trennikaaslane Jane ei saa mõnda aega sellega nüüd tegelda.

Kaks ja pool kuud oli paus, kuid võtted ei olnudki selle ajaga meelest läinud. Ainult taguots oli ära unustanud grossingutraksid ja seetõttu muutus esimese 10 minutiga taguots väga valusaks. Ette salto on selge, kuid nüüd on vaja see saada ka väljanägemiselt ilusaks. Tagurpidi salto puhul peab lahti saama käte abist ja siis samuti lihvima väljanägemist. Alustasin hundiratta õppimist - selg ja jala tagumised lihased on nõrgad ja hundiratas tuli välja nagu käkk.

Peale trenni venitusharjutusi tehes jälgisin silmanurgast lastega tegelevaid vanemaid. Meelde tuli, kui ma isaga koos käisin korvpallisaalis. Mehed mängisid ja ma ootasin pingsalt vaheaega ja mängu lõppu, sest siis õpetas isa mind korvpalli viskama ja põrgatama. Lastele on nii oluline, kui vanemad nendega tegelevad ja sellest jääb kindlasti postiivne mälestus.

Pesupäev

Väike Oss

Vend ja vennanaine käisid eile Ida-Tallinna Keskhaiglas 3D ultrahelis ja peale seda tulid ka mulle lapse pilte näitama. Täitsa poiss mis poiss on ja kuna tal veel nime pole, siis ma hüüan seni teda väikeseks Ossiks. Väikesel Ossil olid kõik kümme sõrme ja kümme varvast olemas ja no see meeste värk ka, kuigi nii tillu. Pisipõnnil on veel u 14 nädalat aega mõnnada oma pesas ja teised kõik valmistuvad seni tema tulekuks. Vend teeb öötundideni remonti äsja ostetud majas ja plaan on neil enne lapse sündi sisse kolida. Ema ja vennanaine ostavad lapsele asju ja arutavad, mis veel vaja. Minagi vaikselt olen mõned sipukad ostnud, sest no ei saa niisama minna tite asjadest mööda kui on teada, et üks väikemees vajab neid varsti. Ikkagi ma saan ju tädiks ja oi kui uhke ma selle üle olen. Ja noored ise olid ka uhked, kui nad mulle Ossi pilte näitasid. Ema Rita arvas, et Väike Oss on venna nägu, kui minu arust on nad kõik ultrahelipiltidel ühesugused ja üldse on iga laps oma nägu ja tegu.

Ei tea, ei oska, ei taha ...

Kõik tundus algul ilus ja olin rahul, kuid nüüd ei tea kuidas või kas edasi minna. Millegi pärast tundub, või isegi on, kõik nii negatiivne ja ma olen väsinud sellest, et igat oma sõna ja hääletooni tuleb väga täpselt kontrollida. See on üks lõputu näitemäng, kust iga kuu lahkub keegi pisarad silmis vabatahtlikult või sunniviisiliselt. Vaikselt mõtled - kes on järgmine, ega ometi mitte mina. Looduses saaks ilma tugeva karjajuhita kari hukka või asuks tugevam isiksus karja juhtima, kuid paraku inimeste maailmas võidutseb raha, ahnus ja silmakirjalikkus.
Hing ihkab midagi muud kui praegune olukord, kuid ma ei tea mis see muu õige oleks. Ma olen sellest väsinud ja läheks kohe terveks kuuks ajaks maale üksindusse puhkama ja mõtetes selgusele saama. Ma kadestan inimesi, kes elavad maal ja saavad iga päev nautida looduse ilusid ja võlusid. Eriti praegu, sügisel, kus loodusel on iga päev teistsugune ilme.
Õnneks on homme reede ja saab Tiduveresse sõita.