Kõrgemale-kõrgemale, et näeks kaugemale.

Terve nädal on möödumas kolides ja alates homsest olen tervelt neli korrust kõrgemal (praegu 11. korrus, homme 15.). Vaade aknast ei ole võrreldav vaatega vabalangemises, kuid ikkagi lähemale taevale ja päikesele ning parem vaade merele.

Lenniku on ka lõpuks, peale mitmeid viperusi, lendu saanud ja on juba teinud tiirud St. Peterburis, Kiievis ja homme läheb Luksemburgi.

Tundub, et eelmise nädalavahetuse ilmategemine mõjub sellele nädalavahetusele ja on lootust 4000 m kõrguselt vabalangemisse hüpata.

Ja ikka ei õnnestunud

Olen mitu kuud selle pärast jooksnud ja pead valutanud. Üritanud ennast selle valdkonnaga nii palju kui võimalik sellise lühikese ajaga kurssi viia.(tegelt tunnen ennast täiesti lollina, sest ikka veel ei jaga mõhkugi). Eile tegid kiiremaid liigutusi peale minu lõpuks ka teised inimesed ja jõudsimegi nii kaugele, et õhtul pidi ta rattad Eesti maapinnalt õhku tõusma. Kahjuks see ikkagi ei juhtunud, sest oli tekkinud mingi tehniline rike. Täna siis Pariisist mehhaanikud kohal ja putitavad, et ikkagi saaks uuel töönädalal temaga lendama.

Loodan, et minu jaoks saabub nüüd selle projektiga rahu ja saab muuga edasi tegelema hakata, sest ma ikkagi ei jaga seda lennukite värki ja jätaks sellega tegelemise teistele. Minule meeldib istuda lennukis, sõita sellega 4000 m kõrgusele, vari seljas lennukist välja hüpata ja nautida vabalangemist.

Kui on kiire, siis on ülikiire. Aega jääb kogu aeg väheks ja kiiresti tegemist vajavad tööd tuleb aina juurde. Kui aga kõik see kiire töö saab tehtud, siis tekib hetk, kus polegi nagu midagi teha. Ometi tead, et väiksed mitte nii kiired asjad on veel teha ja teedki neid siis, kui on viitsimist neid teha.

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Pühapäeval maandusin pildil olevate tegelaste seltsi:-)

Igatsus

Igatsus tekib seda rutem, mida kaugemal igatsetav. Igatsus kasvab iga päevaga ja muudab taaskohtumise omamoodi eriliseks. Selliseid aegu on vaja, sest see õpetab hindama koosveedetuid hetki ja teineteist.

Unenäod langevarjutamisest

Unenägu nr 1 (nägin hooaja alguses)
Lennukist välja ja vabalangemisse. Kõik äge ja mõnus, kuni varju avamiseni. Ei saa ise hakkama, mingi ilge jama (millegi pärast tuli varju avada padjast tõmmates). Pusserdan ja pusserdan. vx lendab kõrval ja tahab aitata. Käratan talle: "Kao eemale, sul endal seal veel suurem jama. Ära minu pärast muretse." (vx-il väga pikk meduusipael ümber keha). Langen ja langen, üritades ikka veel varju avada... Ärkasin ehmatusega üles.

Unenägu nr 2 (nägin täna öösel)
Elaki seltskond lumisel mäel. Alice titevankriga ja Kardi utsitavad: "Mine ikka lauaga sõitma, mis siis, et tugev nohu on. Mul läks sõitmisega nohu ära." Ja juba jooksevad enamus elaklasi helikopterile.
Lendame, kuid nüüd juba lennukiga ja kõigil varjud seljas. Lennukeid kaks. Meie lennukil (tundus L410 moodi algul) küljeuks ja tagaluuk ning mõlemad avatud. Kõrval lendab teine lennuk(samuti L-410 moodi) ja seetõttu ei saa küljeuksest välja hüpata. Väljun tagaluugist. Väga ilus vabalangemine. Mõtlen, yes, lõpuks saan hakkama ja ei pöörle enam kontrollimatult. Otsustan teha kompleksi ja ka see õnnestub. Kõrgust 1000 ja avan varju. Tunnen, et aeglane avanemine on. Vaatan üles. Roosa kuppel avaneb ja siis, olles pooleldi avanenud, hakkab kuppel ülespoole jääma ja mina allapoole vajuma. Krt, kes sedasi pakkis ja ei kinnitanud korralikult kolmikrõngaid. Mis siis muud, varuvari. Tõmban mitu korda, midagi ei juhtu. Sang ei liigu paigast. Lõpuks avaneb, kuid ka seekord sama probleem. Varuvari, mis on sinist värvi, tahab mu juurest lahkuda. Haaran vabaotstest kinni. Raske on hoida, kuid kahjuks pole kuhugi neid kinnitada. Põimin nad siis läbi käe ja alla vaadates selgub, et kohe tuleb maanduma hakata. All on täpselt punase katusega tivoli ja suured laiad puud. Maandun puuotsa. Vari on nüüd juba punast värvi. Veela tuleb juurde ja üleb:"Liiga viimasel minutil avasid varuvarju, püüa järgmine kord varem." Korjan kodinad kokku ja lähen klubi poole. Istun vaikselt ja nutan, sest jäin napilt ellu. Keegi ei saa aru, miks ma õnnetu olen ja kõnnivad lihtsalt mööda, nagu midagi poleks juhtunud. ...

Nimekaim

Pole varem kohanud nimekaimu, kuid täna leidsin tema siit.

Ei tea, kas kirjutada talle või mitte. Huvitav oleks ju teada, kes ta selline on ja millega tegeleb.

Ise oleks küll kummaline saada kiri, kus teatatakse: hei, meil on täpselt ühesugused ees ja perekonnanimed. Suhtuksin vast skeptiliselt sellesse ja ei vastaks.