Multimedia Message

Lubatud pilt Ämarist

Vanus

Kord pakutakse mulle vanuseks 18 ja siis jälle 30. Esimene pidavat ma välimuse järgi olema ja teine jutu järgi. ... Aa ju ma siis olengi väikevanainimene oma jutu poolest, sest enda teada pole ma kunagi peibetsenud ega midagi taolist. Ma lihtsalt räägin siis, kui on midagi asjalikumat rääkida ja ei suuda lihtsalt tühjast tähjast vadistada.

Tegelikult tuletan päris sageli iseendale meelde, et hei neiu sa oled alles 23 ja võiksid mõndasid asju veidi lihtsamalt võtta. Kõik on alles ees, küll sa jõuad. Ennast tuleb ikka enda vanustega võrrelda, siis tundub elu ka jälle palju ilusam.

Minu ja laua sõpruse algus

Lauaga nõlval
Originally uploaded by kiisukrissu.

Vot sedasi ma harjutasin üks nädalavahetus. Pärast oli põlv sinine ja pepu valus :-)

Ämari

Kindlasti Ämari lennuväljal tihedamalt käijad mäletavad, et vasakut kätt Ämaril olid koledad korrusmajad. Vot, pühapäeval oli nende asemel aga suur hunnik varemeid ehk siis majad on ära lammutatud ja rusud kõik alles. Pilti sai ka sellest Nokiaga tehtud. Kuid kuna minu teadmised arvuti ja telefoni ühendamise vallas on napid ja seetõttu ma neid siia üless saada, siis teie neid hetkel ka ei näe :-)

Soovid saavad täidetud

Väikese venna soov oli, et kui õde Pärnu tuleb, oleks hea kui ta teeks kapsarulle, kanamaksapasteeti ja pitsat. Ema lisas juurde oma soovi - boršš. Kui isa terve oleks, siis lisanduks siia soovideritta ka koogisoov. Kuigi täna sai pea terve päev köögis vaaritatud, jäi pitsa tegemine homseks, no ja siis võib ju isegi koogi peale mõelda, sest Tallinna tulen tagasi alles viimase bussiga.

Minu enda tänane soov oli kirjutada võimalikult palju lõputööd, aga seda püüan nüüd õhtul teha. Praegu on hea vaadata, kuidas inimesed on rahul, sest olen suutnud täita nende väikesed soovid ja järgmised täidan juba homme. Inimesel on ikka õnneks ja rahuloluks vahel nii vähe vaja.

Mehed ja kaitsevägi

Lõpuks ometi oli ka minu väike vennani jõudnud kutse kaitseväeteenistusse ja venna teatas uhkusega, et ta pääseb sellest kohustusest kindlasti minema ning ajateenimine on mõttetu aja raiskamine. Samasugust juttu olen kuulunud ka teistelt noormeestelt ja minu jaoks jääb siiski arusaamatuks, miks lastakse enne ennast sandiks tunnistada, kui et läbida kaitseväeteenistus. Kas tõesit on uhkem öelda, et ma pole käinud, sest olen tunnistatud kõlbmatuks selle jaoks? Kas tõesti Eesti naised on need, kes peaksid kunagi riiki kaitsma hakkama? Üha rohkem naisi soovib ju vabatahtlilkult asuda ajateenijaks.

Kurvaks teeb ka see, et mina ei saagi uhkusega vaadata, kuidas minu väike venna laigulises mundris marsib ja räägib muljeid õppustel toimunud sündmustest.

Õiguskirjanudse saal ja uni

Läksin rõõmsalt raamatukokku, kõik oli väga heas korras. Võtsin Venamaa perekonna koodeksi ja hakkasin lugema. Esimese hooga ei jõudnud midagi kohale, no keel teine vaja veidi harjuda/meelde tuletada ja seetõttu lugesin uuesti need read ja järgmised. Täitsa põnev, et mis siis seal edasi ka veel on ja siis hakkas pihta - silm vajus kinni ja kohe mitte ei suutnud ärkvel püsida. Tõusin püsti, käisin ringi ja ka kohvikust tiiru läbi, unest polnud märkigi. Reibas ja värske nagu enne. Tagasi lugema ja jälle - silm vajus kinni ja pea hakkas"nokkima". Ei jäänudki mul siis täna muud üle, kui tegin koopiad vajalikest lehekülgedest ja tulin tulema, sest 4 tunni jooksul suutsin lugeda 5 lk (võõrkeelset) teksti ja sedagi suure vaevaga.

Tegelikult on selliseid juhuseid küll ja veel olnud ja mul hakkab tekkima kahtlus, et RR 6. korruse õiguskirjaduse saal on minu jaoks uinutava mõjuga.

Klient vs klient

... ehk eesltane kliendina vs venelane kliendina on küllaltki suur vahe. Eestlase käest on töö üleandmisel võimalus saada sõimata, kuigi oled töö kiiresti ja hästi teinud, kuid venelane tuleb su juurde lilledega ja on väga tänulik tehtud töö eest. Loobulikult on ka eestlastest kliente, kes otsivad ülesse, kes tegelikult büroos töö ära tegi ja tänab sind tehtud töö eest ja esitab soovi jätkata koostööd, kuid neid on väga vähe. Selliseid kliente võiks olla rohkem. Hea klient pole ju raske olla - piisab meeldivast naeratusest ja tänusõnadest töötegijale. :-)

Mõtteid Rahvusraamatukogust

Istun Rahvusraamatukogu õiguskirjanduse saalis, loen raamatut, et leida midagi uut ja põnevat oma töösse ning nagu kiuste kargas pähe mõte, et mille pärast tundub teooria alati nii lihtne, aga praktikas on asjad palju keerulisemad. Olgu see siis õiguse valdkond või suhete valdkond või midagi veel põnevamat. Kõik me teame, mida peaks tegema nt et meid usaldataks või mida teine peaks tegema, et teda usaldataks või siis kuidas oleks õige teatud olukordades käituda. Kui nüüd aga vaadata prakitkasse/igapäevasesse ellu, siis ei ole miskit nii kerge ja lihtne, kui siin blogi mõtetes ja kommentaarides teooriad paika on saanud või kuskilt targast raamatust õpetussõnu loetud.

Olen ma blondiin või milles asi?

Juba teist päeva järjest väidab mu arvuti, et printeris on paber otsas ja keeldub dokumente printimast. Paber täitsa olemas, kõik seadistused ülevaadatud ja korras. Ühesõnaga, olen igasuguseid trikke teinud, kuid ta ei jäta jonni ja väidab jätkuvalt, et paber on otsas. Arumaeisaa, kas viga on minus või läks igivana printer lolliks?

Sai eile üle tüki aja jälle veepalli mängitud ja veendusin, et see on ikka üks karm mäng. Kui eelnevad korrad pole see oma karmusest jälge suutnud minu kehale jätta, siis seekord sai märk kirja. Läksin koju paistes kulmuga:), mis õnneks praegu välja ei paista, aga tunda annab.

Et mitte öelda seda e-tähega sõna, siis ütlen hoopis nii: paistes kulmu pole ma varem mitte ühtegi korda saanud. Nüüd siis sain ka tunda, mida see tähendab.

Ja ma ei ole Sinu peale pahane ega midagi sellist, sest eks ma olin ise ka veidi süüdi:)

Kes veel ei teadnud, siis ...

Mürakarude kalendri kohaselt:

9. märtsil korratakse hundi tungival soovil naistepäeva

12. märts on koerakarvapäev

19. märts on peapesupäev

26. märts on hambavalupäev

27. märts on silmamunapüha

28. märts on purikapäev

30. märts on Tallinna kilu päev

31. märt tuludeklaratsiooni püha

Pisik

Igatahes nüüd on asjad nii, et olen endaga rahul, sest sain sellega hakkama:) Andsin nimelt Siirile pisiku, mille tulemusel ta täitis avalduse, saatis selle ära ning 15. 04 asub asja kaalale. Kui kõik hästi läheb, milles ma ei kahtle, siis hakkame me nüüd nädalavahetuseti ja üldse sagedamini temaga kohtuma.

Peale avalduse ära saatmist olid neiu sõnad järgmised: " Igal juhul, kui sa mu hirmsasse musta auku vead, siis saad tappa."

Kummaline

Miks on nii, et mõni päev ei suuda töö juures kohe mitte midagi ära teha? Sellistel päevadel vahid pabereid laual või arvuti ekraani ja no mitte midagi ei saa tehtud. Loed ja mõtled, välja ei loe ega mõtle midagi.

Esmapäevad on üldjuhul need, kus saab küllaltki palju asju ära tehtud. Tööpäeva lõpuks tunned, et oled eriti asjalik olnud ja lubad endale, et oled terve nädal selline. Paraku alati see ei õnnestu, sest kolmapäevad kippuvad olema sellised, kus enda üle hakkab lausa häbi. Teed ja teed omaarust midagi, aga tehtud ei saa mitte kui midagi, sest tegelikult polegi muud teinud kui üritanud teha midagi.

Seega jõudsin järeldusele, et kui kõik päevad oleks esmaspäevad, siis oleks mul palju rohkem asju tehtud.

Praegu veel väike urrrr ...

Nädal on veninud täiega, kuid tänane päev veel eriti ja seda on veel küllaga alles. Siiani pole see eriti tore olnud ja kui ta sama moodi jätkub, siis olen ma õhtuks seesmiselt üks suur urrrrr. Ei tea, kas see on sellest .... või hoopis millestki muust? Või on asi selles, et on töönädala viimane päev ja inimene on väsinud tööst ja tuba külastab iga natukese aja tagant jätkuvalt üks pidevalt (tüli) noriv inimene?

Õnneks ei ole õhtul mingeid plaane ja peale töö valmimist saab minna koju, pugeda sooja teki alla ja mõelda rahulikult välja uus strateegiaplaan selle pidevalt tüli noriva inimese vastu.

Tigedat urri lõbustavad õnneks vahepeal toredad sõnumid Austria mägedelt:) ja luban, et nädalavahetusel ei lase mitte kellelgi tekitada seda urrri, sest sõnumisaatja ei ole enam kaugel, vaid minu kõrval.

Mõõt sai täis

Püüad inimesega vaatamata kõigele hästi läbi saada. Vaatamata kõigele üritad olla sõber ja mitte ignoreerida teda. Hoiad oma viha tagasi, kui ta on saanud mingi järjekordse jamaga hakkama, ja naeratad talle siiski.

Kaua ma tola sedasi käitun ja kannatan vaikimisi???

Nüüd aitab, korjan viimased asjad kokku, paberid ka korda ja siis ehk ei ole rohkem vaja seda taluda. Elu peab ju siiski edasi minema meil mõlemal oma rada. Kui olen saanud üle koerast, saan üle ka tema karvasest sabast. Ühesõnaga, olen natuke aega paha tema vastu.